Seal, kus rukkiväli Nasta Pino

Ilmunud
05.2011

Selle loo keskmeks on ühe lapse maailmanägemine, mille lõhub järsku suur sõda. Minajutustaja on pärit Setumaalt, poeetilisest paigast, kus on elanud nõiad ning alguse saanud legendid ja rahvapärimused, aga ka rahvuslik käsitöö, vanad pulmakombed, lõõtspillimäng, leelotamine, improviseeritud laulmine ja ainuomane kokakunst. Põlvest põlve on see edasi kandunud, sajandeid elus püsinud.

Laiema loetavuse huvides olen kirjutamisel loobunud murdekeelest, setu keel on eestlasele salapärane ja võib-olla ka liiga raske. Olgu siis nii.

Nasta Pino, sündinud 1934 Mikitamäe vallas Setumaal.

Seda raamatut ostes annetad 1 euro, mis läheb ellu astuvate lastekodunoorte stipendiumiks, koostöös sihtasutusega Dharma. Lähemalt saab lugeda siit.

Küll ma tahaksin, et ka meile uued õunapuud aeda kasvaksid! Oli ikka kurb küll vaadata, kui nood ärakülmunud mineval suvel saega maha lõigati ja pliidi all ära põletati. Põletamisest tuli tuppa isegi õunalõhna, mis oli ju väga hea lõhn, aga parem, kui seda poleks olnud. Veel rohkem saagimist oli vanaema aias ja vanaema ise oli kõik see aeg nutnud, temal on alati olnud hulga suurem uibuaed kui meil.

Mul on meeles, et pärast toda külma talve, kui õunapuud kevadel raagu jäid ja ükski lehte ei läinud, räägiti külas, et see ei tähenda head, et niisugune suur puude hukk võib ennustada ka inimeste hukku. Aga jällegi oli Vana Jott see, kes kõik maha rahustas.

„Ei tähenda midagi, sõjad on tulnud ja olnud ja läinud, ilm ja inimesed elavad ikka edasi.”

Nii ta ütles ja mulle see ütlemine meeldis.

Niisugust ütlemist usuti väga hea meelega. Ma usun ka, sellepärast tahangi, et meil oleksid jälle uued õunapuud aias peedivagude vahel. Kui nad seal jälle on ja lehte lähevad ja õitsema hakkavad, siis on nii nagu ennegi ja ükski paha ennustus ega märk ei saa siis täide minna, sest tal pole enam täideminemise jõudu.

Vana Jott on ka põllukraavid üle vaadanud ja teab juhatada, kus vesi niisama lahti pääseb ja kus on vaja labidaga otsad üle käia.

Need on kõik suurte inimeste jutud, ma saan neist väga hästi aru, aga olen ilusti vagusi, sellepärast et lastel ei kõlba ennast suurte inimeste juttude sisse segada. Ma ootan, aega on, ega Vana Jott veel niipea minema hakka. Nad räägivad isaga veel poliitikast ja Saksamaast ja sõdadest, kus nad kunagi olnud.

„Sakslane on lolliks läinud,” ütleb Vana Jott.

Ta on seda viimasel talvel mitu korda varemgi ütelnud.

—-

Toas on minu suured õed, neil on seal omad tööd ja omad jutud. Vahel, kui ma sealt midagi tooma lähen ja natuke kauem olen, mõni neist juba hõikabki:

„Mis sa siin kuulad? Mine ära kööki.”

Küll nad ikka on imelikud, minu meelest rumalad ka. Muudkui usuvad, et kõik tahavad nende salajutte kuulata. Mina küll ei taha. Mis jutud need ka on! Ikka Laosina Viktor ja Järvepää Ahti ja Poolaku Kriss ja … Ega nemad üleüldse peale poiste muust ei räägi. Ma tean küll, et Laosina Viktor tahab meie Mannile kosja tulla, noh ja mis siis sellest ilmast ilma rääkida, las tuleb, Manni varsti kakskümmend aastat vana ka. Ükskord suvel Viktor juba sõitis hobuse ja vedruvankriga laupäeva õhtul meie küüni uksest sisse, otse Manni sängi kõrvale. Ma vist unustasin ütelda, et suured õed magavadki suvel küünis … Tookord Manni kiljus ja jooksis õue, tekk ümber, muudkui jooksis mööda õue ja põgenes siis laudapealsele, kuigi Viktor teda üldse taga ei ajanudki. Viktoril oli oma hobusega tegemist, sest hobune kohkus Manni kisast, proovis ennast tagajalgadele püsti ajada ja Viktoril oli tükk aega mässamist, enne kui hobuse ja vankri küünist välja tagurdada sai. Nüüd mu õed ikka veel arutavad seda lugu ja itsitavad ja sosistavad ja narrivad Mannit. Niisugust juttu, mida kuulata tasuks, nende suust ei kuule!

—-

„Vanaema, mispärast sa leiva peale risti tõmbasid?” tahan ma kohe teada.

„Selleks, et vanatühi ei saaks meie leivapätsi küljest hammustada, vanapagan kardab ristimärki.”

„Aga vanapagan ei saa ometi kuumaksköetud ahju leivapätsi näksima minna, ahjus on palav, ta põleb seal ise ära.”

„Ei ta põle. Vanapagan ei karda kuuma, tal põrgus veel palju palavam kui meie leivaahjus. Ei tema kuuma karda, tema kardab ainult ristimärki. Nii kui seda näeb, paneb plagama.”

„Vanaema, tee siis hästi suur rist, et pimedas ahjus selgesti näha oleks.”

„Küll vanapagan kõik ära näeb, tal on tulised silmad, nood annavad valgust.”

„Kas nagu söetükid?”

„Täitsa sedamoodi jah, ainult et palju punasemad ja hõõguvad hullumoodi.”

„Oi, vanaema, ma tahaks näha.”

„Kas sa oled vait, pattu ei pelga või, rumal laps, issand, anna meile andeks!”

Vanaema on tark nagu Vana Jott. Ta teab kõike vanapaganast ja ka patust. Kuid ometi mängib ta vahel meiega õhinal kaarte, kolme lehte ja viit lehte. See on patt, päris kindlasti on, meiegi teame ja vanaema peaks seda eriti kindlalt teadma. Ometi on juhtunud, et mõnikord videviku eel paneb vanaema äkki sukavardad käest, viipab meile kutsuvalt, patsutab oma põlletaskut ja me lähme kõik koos kuskile hämarasse toanurka.

—-

Täna läheb Vana Joti ja isa jutt varsti jälle poliitika peale, nagu enamasti on läinud.

„Sakslane on lolliks läinud,” teab Vana Jott jälle öelda.

„Ega venelane targem ole,” vastab isa.

„Ja-jaah, nii ta on,” nõustub Vana Jott. „Küll me varsti näeme, mis sellest elust siin saama hakkab.”

Kusagil on sõda ja kusagil elavad inimesed hoopis teistmoodi kui meie siin. Kusagil seal kaugel on ka niisugused, kellel ometi ehk kord suur tükk suu lõhki ajab.

Ma kuulan väga tähelepanelikult ja jätan meelde. Tegelikult ma tahaksin näha, missugune too sõda ometigi on, ma ei ole seda kunagi näinud. Paljud vanemad inimesed on, ja ka minu isa ja ema on sõda näinud, aga nad ei taha sellest lastele rääkida ja vist üldse ei taha sellest väga rääkida. Ma tahaksin teada, aga ma ei küsi, olen vakka, sest mulle paistab, et niisuguse asja vastu ei kõlba huvi tunda. Mõteldagi sellest mitte ja rääkida hoopiski mitte.

Aga mina mõtlen, ma ei saa sinna midagi teha, et mulle just niisugused mõtted pähe tükivad. Suured inimesed muudkui räägivad, et sõda ja sõda ja rohkem suurt ei midagi, justkui oleks igaühele kõik otsekohe selge juba paljalt ühestainsast sõnast. Sõda. Ma tahaksin ka aru saada, mis asi see on, aga ei saa, sest ma ei tea, missugune sõda on. Ükskord ma ütlesin, et tahan ka sõda näha saada.

—-

Laarvat ei salli keegi.

„Nagu marupeni oma rahva vastu lahti lastud,” ütleb Poolaku Kriss.

Laarva on juba mitu talu puskariajamise pealt kätte saanud. Praegu on igaühel viinariistad ja kõik mõistavad oma kodus või kodu lähedal võsas viina keeta. Meil on ka riistad olemas, sepa juures painutatud torud. Neid peab hoolega peitma. Kui üles leitakse, on karistuseks kas kaks kuud vangis istumist või kakskümmend tuhat marka trahvi. Vangi pole veel keegi läinud. Kõik, kes kätte on saadud, on valinud trahvi ja otsekohe ära ka maksnud. Saksa raha on igas kodus küllalt. Meil on sajamargalisi mitme tuhande jagu, täitsa suur kuhi, kui nad üksteise peale laduda. Aga selle rahaga ei saa mitte midagi osta, see on üks väga odav ja vilets raha. Vana Jottki on ütelnud, et markadega on paras peldikusse minna ja ega nad sinnagi kõlba, krabisevad häbematult.

—-

„No muidugi, miks ta ei või tulla. Ikka koju, kuhu siis mujale. Ikka oma koju.”

Saan aru, et ta mõtleb Krissi nagu minagi.

Külas on kõik ärevil. Varakevadest saadik otsitakse Poolaku Krissi taga. Alguses, kui too lugu juhtus, torgiti lakapealsetel ja küünides heinad tääkidega läbi, et ehk on Kriss seal peidus. Meie poolt otsiti ka. Väikevend kartis jälle ja hakkas karjuma, kui püssimehi nägi.

—-

Aga Luko kodus on uksed pärani ja toad pahupidi. Valmistutakse tundmatuks reisiks. Aed on külalapsi täis, kõik korjavad marju, kes kõhtu, kes mannergusse. Karla ja tütred askeldavad ja ja pakivad kiirustades asju.

Luko üksi istub trepil, käed rüpes, silmad vees, vangutab aeg-ajalt pead ja kordab tasakesi: „Mitte käed ei tõuse, no mitte sugugi ei tõuse.”

Juba on keegi ratsahobusega Karla juures käinud ja teada andnud, et nõndapea kui hämaraks läheb, tuleb minema hakata. Tulistvalu kappas too sõnumitooja ka minema.

Kella nelja paiku tuleb Petra Lembit jooksuga, jääb Luko ette seisma ja vuristab ühe hingetõmbega:

„Tule ruttu, mamma ei jõua enam kannatada, mamma kutsub sind, mamma on varbaotsani valu täis.”

Luko vaatab poisikest, too pöörab samas ringi ja pistab kodu poole jooksu. Luko istub edasi. Pääsukesed lendlevad. Külalapsed söövad marju, igas põõsas on keegi. Linda, Hilda ja Milda kiirustavad toa ja aida vahet. Karla kannab kompse vankrisse.

Lukol lastakse olla, teda ei käsutata ega kiirustata.

© Nasta Pino ja OÜ Petrone Print, 2011
Toimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Egle Pullerits
Kujundaja: Margit Randmäe
ISBN 978-9949-479-40-5 (trükis)
ISBN 978-9949-479-41-2 (epub)
Trükk: OÜ Greif
Formaat:168×245 mm
Lehekülgi: 112

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
monika
12 aastat 5 kuud tagasi

Armas-soe lugemine. Ka mulle jäi raamat õhukeseks.
Aga kusjuures minu puhul on naljakas see, et peale selle raamatu lugemist leidsin samalt autorilt ühe endale huvitava lugemise veel. Avasin 10 aastat suletud olnud raamatukaste (mitu korda kolijatel juhtub). Ning leidsin sellise raamatu nagu “Igal õhtul Solenzaras” (Romaanivõistluse ´85 äramärgitud töö). Ka see on meenutusest enne sõda, sõja ajal ja muidugi pärast sõda. Aga kahjuks ei tea, kas see raamat just konkreetselt Nasta Pino enda elust on.
Aga suur tänu huvitava lugemise eest.

Külaline
Mari-Ann
12 aastat 5 kuud tagasi

Väga soojalt ja ilusti kirjutatud raamat. Mulle meeldis just detailirohkus ja täpsed kirjeldused talutööde ja elu-olu kohta, praeguse aja lapsed (ja ka nende emad-isad) ei tea ju sellest pea midagi enam. Ja veel meeldis tõdemus, et vaatamata suurele perele ning tööde ja tegemiste rohkusele osati ka elust rõõmu tunda, pere hoidis kokku, armastati oma maad ja kodukanti (elu ei olnud vaid ägamine ja rügamine). Tegelikult jäi mulle see raamat liiga õhukeseks, oleks tahtnud rohkem teada saada tollasest elust. Autor küll seletab, et edasi läks elu aina raskemaks sõjaoludes ja ta ei tahagi neid aegu meenutada, aga ikkagi. Näiteks väga huvitaks, mis sai edaspidi arvukatest vendadest-õdedest, milliseks nende elusaatused kujunesid. Aurorist on vähemalt niipalju teada, et ta on üles kasvatanud muheda jutuga ajakirjanikust poja ja tal on kolm vahvat lapselast, kellest võib lugeda nende ema blogist 🙂
Ühesõnaga, tänud ilusa lugemiselamuse eest!