lasnamae_valge_laev
6,00 €

Ilmunud
03. 2013

Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.

Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?

Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.

Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.

Katkendid

Ma olen pärit Lasnamäelt. Selles linnajaos möödus minu lapsepõlv, siin helises minu esimene koolikell, ka esimene armumine leidis aset siin ja just Lasnamäe paneelmaja korteris kirjutasin ma oma esimesed tekstid. Sellest, et lausega „ma olen Lasnamäelt” on midagi viltu, sain ma teada alles siis, kui minust oli saanud Tartu Ülikooli tudeng. Kui üks mu kursusevendadest teatas, et näiteks tema vanaema ei luba tal mingil juhul Lasnamäele minna, sest eesti poistele antakse seal peksa. Raudkindlalt! Teises lauses võrdles noormees venelasi neegritega ning lõpuks võttis ta meie vestluse kokku küsimusega „kas ma ei tahaks olla eestlane? Puhthüpoteetiliselt”. See oli naljakas, ja samal ajal jõudis mulle kohale, et minu elukoht kutsub esile mitmemõttelisi emotsioone.


Šašlõkkideks hakati valmistuma juba eelmisel õhtul: ema marineeris sidrunimahla ja sibulaga liha, isa kogus kokku šašlõkivardad ja otsis välja vanad ajalehed. Järgmisel päeval suunduti tingimata oma kohta. Kõigil lasnamäelastel olid oma kohad. Et keegi sinu kohta eest ära ei napsaks, pidi ilusa ilmaga minema oma kohale juba varakult. Koha tähistamiseks löödi maasse kepp, laotati laiali pleed, tehti üles lõke, kaeti „laud”. Lastel ei olnud lihast suurt lugu, aga küpsetada tulel oksa otsa aetud saia – see oli juba midagi! Jões suplesid tingimata kõik, välja arvatud ema. Meie ema on sündinud Musta mere ääres, sellepärast vaatab ta Eesti veekogusid üksnes eemalt ja lõdiseb isegi siis.


Lasnamäe lapsed teadsid, et merel ei ole mitte laevukesed, vaid alused. Ja need alused ei uju, vaid sõidavad. Või kui nendega midagi juhtub, siis nad ei upu, vaid hukkuvad. Meie õuel teadsid arvatavasti kõik, et ded ei ole mitte vanaisa, vaid vanemmehaanik. Meretemaatikale inimese omaduste andmine, mereslängi kasutamine oli loogiline. Sest meremeestest isad rääkisid õhtuti imepõnevaid lugusid sellest, kuidas delfiinid laevu saadavad ning küürvaal veest püstloodis välja hüppab ja siis kõrvulukustava plartsatusega merre tagasi langeb. Lisaks oli ääretult populaarne Aleksandr Grini raamat meremehe tütrest Assolist ning tema vankumatust usust imedesse. Ja pärislaevad olid ju lausa käega katsuda – näed, seal nad on, aknast näha. Sellepärast panime kummikud jalga, võtsime pikad toikad ja läksime vett täis vundamendiaukude juurde. Siin olid meie parved, toidupoodidest saadud suured puust alused. Ning end toigastega kaldast eemale lükates me kuhugi seilasime. Soovitavalt lombi keskele.


Algkool on jäänud mulle meelde valgete lakk-kingadega, milles ma seisin esimese septembri aktusel, ja sinise koolivormiga, mida meie peres peeti väga ilusaks, sest ema rääkis, et Lõuna-Venemaal on koolivorm armetut pruuni värvi. Sellepärast osteti meil sinist vormi kohe mitu komplekti ja viidi lõunasse sugulastele, et ka neil oleks kõik ilus sinine. Aga mis põhiline, algkool, see oli oktoobrilapse-teema. See, et „только тех, кто любит труд, октябрятами зовут”, ei olnud minu jaoks nii tähtis. Mind erutas hoopis rohkem oktoobrilapse garnituur: rubiinpunane viisnurkne rinnamärk väikese Leniniga, rinnataskust välja piiluv korralikult kolmnurgaks volditud valge taskurätt, klamber, mis hoidis juukseid koos, vahetusjalatsid. Punaste käesidemetega korrapidajad kontrollisid seda komplekti klassiuksel. Kuid oleks olnud parem, kui nad oleksid seda teinud koolist väljumisel, sest sisenemisel oli mul kõik olemas, aga koju jõudes võis mul sussikotis olla vabalt vaid üks suss.


Meie uuel õuel säras 80. aastate lõpus kodumaise kakskeelsuse koit. Ei, eestikeelseid sõnu veel käibel ei olnud. Aktuaalsed olid teatud ingliskeelsed sõnad, mida pikiti kuidagimoodi venekeelsesse kõnesse, nagu ähvardav будет тебе фейсом об тейбл! Oleks võinud öelda, et pluus on puuvillane, kuid kottonovaja kõlas vingemalt. Ja kui kõik läks hästi, vastati küsimusele „Kuidas läheb?” asjalikult „Kõik on hokkei!” Loomulikult ei olnud moes mitte ainult inglise keel, vaid üldse kõik läänelik. Adidase dressidel oli kindel koht nii moeteadlike unistustes kui ka rahvaluules: Кто носит форму Адидас, тому любая баба даст. See kehtis siis, kui dressi kandsid sina, aga kui keegi teine, siis: Кто носит форму Адидас, тот настоящий пидорас. Kusjuures piider ei tähendanud sugugi homoseksuaali, vaid oli lihtsalt sõimusõna. Kui elanikkonna meespoole unistus oli Adidas, siis tütarlaste südamed, õigemini jalad, olid vallutanud „seebikarbid” – efektsed, kuid kiiresti lagunevad plastmassist rihmikud. Sarnasest materjalist tehakse seebikarpe, mida saab reisile kaasa võtta, siit ka nimetus. Seebikarbid olid sedasama värvi kui unistuste sanseadmed: helesinised, roosad, salatirohelised. Minul olid rohelised. Ilusad, kuid jooksmine oli nendega täielikult välistatud. Nad olid libedad, jalgadel oli nendes palav ja ebamugav ning nendega Lasnamäe alles ehitusjärgus teedel käia oli täielik piin, sest iga väiksemgi kühm oli talla all tunda.


Pioneeri minust ei saanudki. Mitte poliitiliste veendumuste tõttu. Pioneerlus, nagu ka Nõukogude Liit, kukkus kokku veel enne, kui minu teadlik isiksus oli jõudnud välja kujuneda. Ja see kokkukukkumine toimus mürinal. Tankidega! Mida me sõitsime ka vaatama. Noh, kuidas nüüd öelda, et „meie sõitsime”. Sõitsid ikka minu vanemad ja meie jube keevaline naaber Kostja. Ja kuna oli otsustatud lapsi üksi mitte koju jätta, sõitis lisaks emale, isale ja Kostjale tegelikku olukorda uurima ka kolm last, kellest kaks käisid tol ajal veel lasteaias. Läänemere teelt sõidab teletorni juurde kümne minutiga – meie lendasime sinna. Pilt, mis teletorni juures avanes, oli telekas üle kantust oluliselt kindlapiirilisem. „АПС!” Relvaga onkel pistis pea autoaknast sisse ja sõnas kuivalt: „Sõitke parem koju … Lapsed ka veel kaasas …” Natuke pärast Eesti iseseisvuse taastamist hakkas meie klassis lapsi märgatavalt vähemaks jääma. Asi oli selles, et algkoolis õppisid minuga koos Jägala sõjaväelinnaku lapsed. Mõni neist – Ljoša, Nataša, Jana – tulid mõni kord pärast kooli meile, kui tuli oodata väikest kumera katusega bussi, mis tõi neid iga päev kooli ja viis tagasi. Ükskord viis buss nad hoopis ära. Mitte keegi eriti midagi ei seletanud, ühel hetkel hakkasin ma koolist tulema lihtsalt ilma Ljoša, Nataša ja Janata.


Lasnamäe elanikud asusid end varaste eest barrikadeerima. Kõigepealt ilmusid akendele rauast trellid. Nüüd ei olnud enam selge, kumb on vabam: kas sina oma korteri trellide taga või varas teiselpool trelle. Teiseks, rauduksed. Mõni lasnamäelane lasi panna kahekordsed(!) metallist uksed. Kolmandaks, lukud. Kavalate modifikatsioonidega sulgemisseaded tekitasid nüüd täieliku seifis elamise tunde. Kui lastele antigi nende 20. sajandi kindluse võti, siis mitte kätte, vaid riputati kaela. Kuid visalt püsisid kuuldused, et isegi spetsuksed tehakse lahti võtmekoopiatega, mida saab osta nendesamade tööliste käest, kes ukse paigaldasid. Aga õuedel töötasid nähtamatud kättenäitajad, see tähendab inimesed, kes jälgisid potentsiaalset ohvrit. Sellepärast keelati mul ja vennal rangelt rääkida õuel sellest, millal isa ära sõidab, millal perekond puhkab ja kus midagi kodus hoitakse. Muide, viimane ei olnudki eriti vajalik märkus, sest suurem osa lastest (nagu ka meie) ei teadnud (igaks juhuks), palju nende isad teenivad ja kus raha hoitakse.


Meie korteri uksel seisis minu teismeeas vend. Latern silma all. Silmis – mõistmatus. „Ma ei teinud ju mitte midagi,” laiutas ta käsi. „Seisin bussipeatuses. Buss sõitis ette ja sealt tulid kaks tüüpi välja. Küsisid: „Venelane?” – „Jah.” – „Kui nii, siis säh!” Andsid vastu vahtimist ja tõmbasid sama bussiga uttu.” 1990. aastate lõpu poole algas Lasnamäel suurte lahingute epohh. Kõik kolm viimast sõna võib vabalt panna jutumärkidesse. Venelased ja eestlased seisid vastamisi nagu kaks vaenulikku leeri. Massilistes kaklustes osalesid peamiselt teismelised, koolilapsed, kuid hämmastav on sündmuste mittelapselik ulatus. Teise rahvuse esindajate otsingule suunduti suurte, kuni poolesajast mehepojast koosnevate jõukudena. Tõeline etendus, kuid mitte nõrganärviliste emade jaoks: poisid, kaikad, armatuurijupid ja veel kurat teab mis käes, otsimas vihamehi, keda tümitada. Kõik algas kuulujuttudest. Räägiti, justnagu oleks ühe kooli juures – kord oli jutt vene, siis eesti koolist – vanemate klasside poisid passinud teisest rahvusest poisikest ja löönud talle kruvikeeraja selga (tuleb välja, et eesti keele õpikud ei olnudki oma „kruvikeerajaga” tegelikkusest nii irdunud). Tõsi on, et sõja põhjuse teine versioon kõlas hoopis usutavamalt. Väidetavalt oli ühest rahvusest poiss „ajanud ära” teisest rahvusest poisi tüdruku. Ning solvajat oli vaja nagu kord ja kohus karistada. Sellele aga järgnes mäest alla veereva lumepalli efekt, ning külaraadio oma valju karjatusega „Meie omi pekstakse!” hoolitses juba ülejäänu eest. Tüliõun oli juba ammu eemale veerenud, aga noori ei olnud enam võimalik lahutada. Muidugi toimus kaklusi ka varem, kuid koguneda jõuku ja minna sihipäraselt ohvrit otsima, see oli midagi uut.


Roosa pitsiline laudlina, sellel aga – traditsiooniline Nõukogude Olivier’ salat, maitsev Vene vinegrett, juudi juustusalat küüslauguga, Ukraina lihapallid, lõunapärane baklažaaniikraa. Taas kord on peolaua taha kogunenud pereliikmed ja sõbrad. Suurem osa venekeelse elanikkonna sugulastest elab väljaspool Eesti piire. Sellepärast omandavad sõbrad lähedaste puudumisel järk-järgult nende staatuse ning aukoha laua ääres. Külalised kuulasid-küsitlesid huviga Tartu Ülikoolist koju käima tulnud tudengit: „Meil on õppejõuks Lauristin.” „Ahaa, see natsionalist …”„Mina nii ei ütleks,” jätkas tudeng, tähendab mina, nimede loetlemist.„Ja veel on meie kursusel Tiina Ansip, noh, Ansipi tütar.”„Oota, millise Ansipi?”„Tartu linnapea. Mõnikord trehvan ülikooli peal Maria Savisaart.”„Savisaare enda tütart?! Ohoo! Vaat siis.”

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Viktoria Ladõnskaja ja OÜ Petrone Print
Tõlkija: Katrin Linask
Toimetaja: Eda Allikmaa
Keeletoimetaja: Ruth Mägi
Kujundaja: Margit Randmäe
ISBN: 978-9949-511-21-1 (trükis)
ISBN: 978-9949-511-22-8 (epub)
Trükk: Greif OÜ
Kõvakaaneline, 245 x 170 mm
134 lk

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Kommentaar

  1. Superlugemine, soovitan kõigile!!!

  2. Erkile vastuseks: raamat ilmub küll e-kujul, hetkel on digiteerimisel. Lähinädalatel kindlasti müügivõrgus olemas!

  3. Vabandust, ehk pole ma piisavalt otsinud, aga selline küsimus, kas seda raamatut on võimalik osta ka venekeelsena (e-raamatuna).
    Tahaks ikka originaalis lugeda

  4. Lasnamäe valge laev on nüüd ka e-raamatuna saadaval. Venekeelsena siiski mitte. Vaatame, kuidas eestikeelsel raamatul läheb ja siis paistab, kas ilmutame ka vene keeles.

  5. Aga minu meelest oleks võinud eelarvamuste lõhkumiseks lasta kirjutada lasnamäest just mõnel eestlasel, kes seal üles kasvanud ja/või koolis käinud – Urmas Paet, Oliver Kuusik, Evelin Pang, Stig Rästa, Mait Malmsten – see loetelu oleks veel pikk. Tolleaja lasnamäe oli eesti lapsi täis ning erines märkimisväärselt tänasest, kus nüüdseks tõesti valdav osa elanikkonnast venekeelne. Meie hoovis ja ümbruses mängis korraga ca 30-50 eesti last – enamus inimesi olid sinna “kolitud” kesklinna korterite vastu, mis lammutati.

  6. Aitäh, Viktoria! Raamat on muljet avaldav! Mitmekihiline, mahlaka kirjastiiliga, analüütiline, terav, oskuslikult põimitud ajastuga kaasnevate sündmustega. Venelaste suhtes mõnusalt eneseirooniline, kuid võõraviha all kannatajatel aitab ehk mõista nende inimeste hirme, muresid, ebakindlust vabariigi taassünni järgsel ajal. Olen ise Viktoriaga samal aastal sündinud ja samuti esimesed 20 eluaastat Lasnamäel elanud, mistõttu oli väga huvitav lugeda, kuidas paralleelselt kulgesid Lasnamäe venelaste elud. Kuigi ma pean ütlema, et olles ise kasvanud nö I mikrorajoonis ehk kesklinna ja Kadrioru poolt kõige lähemas linnajao osas, olen ma eestlasena seda kanti veidi teistsugusena tajunud, näiteks pole kunagi tunnetanud tähelepanuväärset kriminogeensust. Võimalik, et tol ajal oli siiski Lasnamäe alguses eestlaste kontsentratsioon suurem, kui raamatus mainitud 1/3 (selles piirkonnas ehk üle pooled või enamgi) ja seega oleks kindlasti kunagi huvitav lugeda ka mõne eesti lapse mälestusi tollest ajast. Aga muidu tõesti täiesti super lugemine!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga