Kaks armastuslugu_kaas
15,00 €

Ilmunud
09. 2017

Minu sees elab rändaja. Armastan teed. Mõlemal kujul. Seda, mis jalgade all kulub, ja seda, mis tassi sees hinge soojendab. Läksin ühel õhtul töölt koju ja rääkisin teismelisele tütrele vaimustusega oma suurepärasest mõttest minna Hispaania palverännakurajale. Leppisime kokku, et läheme koos ja kirjutame koos.

See lugu on minu elu läbi kahe kõige olulisema suhte – minu suhe emaga ja minu suhe tütrega. Mu ema on geenius. Kui suur õde alles väike oli ja kõndides kukkus, ütles ema talle: „Tule siia, ma tõstan su üles.“

Samal ajal on see meie aja lugu. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost.

Armastust on mitut moodi. Selles raamatus on kaks armastuslugu.

Kätlin Kaldmaa

Kui ma poleks emaga caminol käinud, ei oleks ma kunagi teadnud, et tegelikult on ta nagu koerakutsikas, kes hommikuti iga hinna eest õue tahab minna.

Hanneleele Kaldmaa

Katkendid

Palverännu mõte ei kadunud kuskile ja mida aeg edasi, seda kindlamaks sai teadmine, et sinna tuleb igal juhul minna. Nagu seegi, et minna tuleb pöördekohal. Just selline meid ees ootas. Tütar hakkas keskkooli lõpetama ja mõlemad valmistasime end juba pikalt lahkuminekuks ette. Sest kui tahes palju ma oma last ka ei armasta – ja ta on minu elu kõige tähtsam ja kõige armsam inimene –, jõuab ühel päeval kätte aeg, kus ta peab hakkama oma elu elama. Ja see päev on üsna pea.

(jätkub raamatus)


Me elame valges majas. Täiesti tavalises pärast sõda kolhoositöötajatele ehitatud kahekordses valgetest tellistest majas. Veel ei ela seal ainult farmitöötajad ja kohalikud joodikud. Veel on seitsmekümnendad, veel ei ole tekkinud nii suurt kihistumist, kui seda võib täheldada alates kaheksakümnendate algusest, veel elavad seal igasugu masti tegelased. Ka need, kes mõne aasta pärast esimeses järjekorras tulevases üle jõe Saunakülas – sest igas viimases kui majas on oma saun – individuaalelamuid saama hakkavad. Meiegi saame sinna, ehkki isa ei ole parteis. Aga iga asi omal ajal. Praegu elame kõik alles valges majas. Meie oma nelja lapsega. Kolhoosi peazootehnik. Partorg. Peaagronoom.

(jätkub raamatus)


Alguses istun uue õpilasena kõige tagumises reas, kust ei ole suurt midagi näha ega kuulda, aga mõne aja pärast paigutatakse lapsed ringi. Nüüd istun kusagil eespool ja saan pinginaabriks poisi, kes, nagu kõik kuidagi teavad ja mullegi kähku selgeks tehakse, on halvast perekonnast ja õpetajate arvates järelikult ka halb õpilane. Mis siis, et hoopis tema on see, kes mulle matemaatikas jagamise selgeks teeb, mitte õpetaja. Ja et ma mitu korda matemaatikas tema pealt maha kirjutan. Õpetajad selles koolis on sellised, et paljas mõte klassi ette vastama minemisest teeb kõhu lahti. Hirmust saab igapäevane kaaslane. Koolis on pidev hirm õpetajate ees. Kaardikepp ja joonlaud, see meetrine ja tugev, mõõdavad usinalt laste sõrmi ja sääri. Kodus rääkida pole mõtet, selle tegi suur õde varakult selgeks. Kool on kool. Seal on omad seadused.

(jätkub raamatus)


Aga enne magama minemist saime külakeseski aega veeta. Jalutasime ringi, istusime kiriku ees pingil, uurisime lekkivat veetorni. Ühega neist, kes meiega samas kohas ööbis, Esteriga, saime edaspidi üha tuttavamaks ja jäimegi koos käima, mitte küll päeviti, sest ta alustas meist varem, aga kõndis umbes samu vahemaid ja sageli ööbisime samades kohtades. Tegu oli sügavalt uskliku ja väga elavaloomulise itaallannaga, kes tolgi päeval õhtusel missal käis. Ester oli üks väheseid tõeliselt usulistel põhjustel rändavaid palverändureid, keda kohtasime ja kellega sai teekond lõpuni enam-vähem samas rütmis ja igal õhtul kohtudes läbi käidud. Ta oli olnud vist kirikukooris laulja, kuid saanud mingi kõrihaiguse, mida opereeriti. Sellest paranemise austuseks või tänamiseks ta vist rändaski.

(jätkub raamatus)


Astorga on mu mälestustes üks säravamaid kohti kogu caminol. Linn, mille saaks küll ühe-kahe päevaga läbi uurida, aga millest siiski ei piisaks. Mägede vahel ja ise samuti mäe otsas, on tegu korraliku kindluslinnaga, millel on paks ja peaaegu tervena säilinud linnamüür. Suuremal osal müürist on jalutusrajad, mida ääristavad pargid maailma viisakaimate koertega ja nende elavaloomuliste jalutajatega, ning tegu on pisut nagu Toompeaga, aga samas täiesti teistsuguse kohaga.

(jätkub raamatus)


Ahistuse aegadel võivad uned nii õudsaks minna, et kui ma end ükskord neist äratada suudan – ja mida jubedam unenägu, seda rohkem see aega võtab ja ma pean täiesti, täiesti üles ärkama, et see ära lõpeks, sest muidu läheb sama uni lihtsalt edasi –, helistan teise tuppa lapsele ja kutsun ta enda juurde magama. Sest hõigata ei jaksa, aga telefoni sosistada küll. Nüüd, kus ta ei ela enam kodus, olen mõnikord oma unedega püsti hädas. Kui pole kellegagi rääkida, tuleb minna jääkülma õue – rõdule – või keset ööd võimlemisharjutusi teha, et võimalikult ärkvele saada. Sest ma ütlen teile – on unesid, mis on lihtsalt liiga jubedad, et neisse tagasi minna.

(jätkub raamatus)


Aknast näeb: isa on tagasi. Paneb meiereikäru ära. Astub esikusse. Võtab kummikud jalast. Astub esikusse. Sõnad hakkavad lendama. Ma ei saa aru, mida need sõnad tähendavad. Neid on nii palju ja need räägivad suurtest inimestest, elust, naistest, meestest, isast, emast, lastest. Neid on väga palju. Isa ei meeldi emale. Ema karjub isa peale. Ema karjub meie peale. Ema nutab ja kriiskab. Isa ei saa midagi öelda. Meie ei tohi midagi öelda. Lendsõnade vahel ei ole ühtegi tühja kohta.

(jätkub raamatus)


Alla mööda imelisi orgusid, tammikuid, vanade puude salusid, lehtivate kevadvärvides puude lapikesi imetledes (küllap oskab igaüks silme ette manada kevadised ererohelised kaselehed ja kollakad vahtrad ja nii). Kõikvõimalikud kevadlilled – nagu oleks järsku Vabaduse väljaku lillemüüjate paradiisis, seal, kust kõik nartsissid ja priimulad pärit on. Priimulad looduses! Mitte peenras! Pisikesed moonid! Ja siis tilluke tükike paradiisi, päris piibellikku paradiisiaeda ühes mäeorus, väikese ojakesega, mille külma vette sai pista varbad ja palvetada. Päris päriselt palvetada, sest niisugune koht lihtsalt peab olema püha.

(jätkub raamatus)


Need muusikakooli päevad olid ühe lapse jaoks kohutavalt pikad ja üksildased. Otsebussi peale, mis kuue paiku koju jõudis, ei jõudnud kunagi. Ainult siis, kui üks kahest, kas eriala- või solfiõpetaja oli haigeks jäänud. Mida juhtus kolme aasta peale umbes kaks korda. Õpetajad on ju rauast tehtud ja neid ei võta miski. Söögivahetund oli 11.15 hommikul ja lõppes 12. Muusikakooli tunnid algasid neljast ja lõppesid kuue-poole seitsme ajal. Kell seitse sai Mustvee kiirbussiga Tormasse, kus tuli oodata järgmist bussi, mis sealt koju viis. See kas tuli või ei tulnud. Tähistel külmadel talveöödel ulgusid metsas hundid. Kui see buss tuli, jõudis poole üheksaks koju. Bussijaamast oli veel kaks kilomeetrit kõndida. Neljapäevad olid head päevad, siis mõnikord tuli mõni tuttav külapoiss kutsekoolist koju ja sai temaga koos alla külasse kõndida. Üks üheteistaastane ja üks seitsmeteistaastane, kellel ei ole teineteisele õieti mitte midagi öelda, aga nad mõlemad teavad, et nii on julgem ja turvalisem.

(jätkub raamatus)


Kuni enam ei usu, et need künkad ja see valu üldse otsa saavad. Muudkui kõnnid ja kõnnid ja kõnnid ja jalg on valus ja mägi kerkib ja mägi langeb ja jalg on valus ja mägi kerkib ja mägi vajub ja jalg on kange. Ehk nagu Anni ütles: „Millest tunned ära peregrino? Sellest, et ta kõnnib, jalad kanged.“ Nagu tuvid, ütles kõigutamatu Ester. Kes käib maha 30 kilomeetrit ega värisegi. Uhke. Meie nii uhked ikka ei ole. Kui homme kuskile jaksame, siis La Fabasse, mitte O’Cebreirosse välja. Inimesed hakkavad juba ära väsima, otsivad võimalusi, kuidas ilma kõndimata siia ja sinna jõuda. No ega vanainimeste jalad saagi nendele mägedele vastu pidada, kui meilgi on raske, lapselgi, ja Gina ja Georgia (Austraalia ema ja tütar) on kuidagi läbi ja väsinud. Eriti Gina. Need mäed hakkasid ka tema ilusate sääremarjade peale.

(jätkub raamatus)


Haigla tähendab nädalate-, kui mitte kuudepikkusi pikutamisi potipõhjaroheliseks värvitud igapidi kõverate seinte vahel. Uuringud võtavad nii kaua aega, et mõni raskem haige võib selle aja peale üldse otsad anda. Aga kui laps on haige, kui paistab, et lapsel võiks olla viga midagi, mis ei ole lumesõjas ärakülmetatud kurk, saab emast lõvi, kes ei norska, aga võitleb.

Nii on üheteistaastane plika kõigepealt kuu aega Põltsamaal rajooni lastehaiglas, kuni viiakse sealt edasi Tartusse Oru tänava lastehaiglasse. Seal on paremad võimalused uurida, mis inimesel viga võiks olla. Need kuud tähendavad palju pakse raamatuid ja hunnikute kaupa jubedat haiglasööki, mida ei kannata süüa.

Külas käiakse heal juhul korra nädalas, laupäeviti. Tihemini ei saa, sest autot ei ole, ja külastusaegadega ollakse väga ranged. Nii et läbi tuleb lugeda kõik enda raamatud ja kõik haiglakaaslaste raamatud takkapihta.

(jätkub raamatus)


Kirjad on oma karpides nagu ikka. Need lugemisest ei pääse. Järjekord on tavapärane. Venna asjad. Suurt ei midagi. Väikese õe asjad. Natuke alandamist ja natuke pisaraid. Minu asjad. Palju alandamist ja pisarate tagasihoidmist. Ilmselt võib emapoolseks võiduks pidada, et ta juba paar sorteerimiskorda ei ole mu kirjutisi näinud. Mine tea, äkki ta mõtleb, et sellega on nüüd viimaks ometi ühel pool. Kapp on tumm kui saabas.

„Nii, Kätlin, näita oma juuksed ette!“
Misasja?
„Kätlin, juuksed lahti!“
Mida?
„Kas sa ei kuulnud, ma ütlesin, et tee oma juuksed lahti!“
Tukk on lühike ja püsti nagu hari.
„Niimoodi siis rikutakse oma juukseid, jah?“

(jätkub raamatus)


Magasime õhtul kella seitsmest hommikul üheksani, pikalt-pikalt. Saime oma varudest hommikusöögigi kokku. Siis seadsime sammud katedraali ette, kust leidsime teised! Osa teistest. Nemadki olid pärale jõudnud ja paberid kätte saanud. Läksime üheskoos missale, mis kestis umbes tunni. Kellegi tungival soovil kõlgutati ka viirukianumat, see oli missa juures kõige muljetavaldavam. See käis suure pendlina piki kirikulööve edasi-tagasi ja paremale-pahemale. Laes oli jumala silm, mis vaatas alla meie peale. Pühakute jalgu me ei suudelnud.

(jätkub raamatus)


Iga nõukogude ajal üles kasvanud naine teab, et poest ei ole saada midagi. Valida on luitunudrohelise kitli ja luitunudsinise kitli vahel, ühtviisi jubedad mõlemad. Kangaid mõnikord veel on. Ikkagi oma Kreenholm ja puha. Väga ilusad nad ju pole, aga poe kleidivaliku trumpab ikka üle. Saab kasvõi ise sitsiseeliku teha.

Ema ikka õmbleb. Ja ma ei räägi siin kardinatest või voodiriietest. See on köki-möki. Ema ikka õmbleb lastele riideid. Rõivaid. (Kunagi ei saa ju aru, kumb sõna see õige on. Riie võib olla nii kangas kui seljariie. Rõivas kangas ei olnud, aga millegipärast lihtsalt ei sobi „rõivas“ öelda.) Ema ajab Siluetist lõiked ja ilusad asjad tulevad välja.

(jätkub raamatus)


Ma õppisin armastama maailma. Ma õppisin uudishimu selle kõige vastu seal väljas, mis on nii külgetõmbav ja salapärane ja mõistatuslik. Selle maailma vastu, kus elavad kõik need miljardid, kellel kõigil on oma elu. Õppisin armastama seda maailma, kuhu toona, lapsepõlves, ei olnud ühel kolhoositari tütrel vähimatki lootust üldse kunagi pääseda. Ma õppisin armastama Islandi, maailma kahe maailma vahel. Ma ei tea, kuidas see nii sai olla, aga ema räägitud lood Islandist kui võlumaailmast, kus on olemas kõik, mis looduses üldse vägevat ja võimsat leidub, panid mind seda paika armastama paarkümmend aastat enne, kui ma sinna üldse sattusin. Ja ma tahtsin väga, väga, sünnitada oma lapse sellel saarel, et ta saaks lahti perekonnanime taagast ja olla lihtsalt Hanneleele Kätlinsdóttir.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa ja Petrone Print OÜ, 2017

Toimetaja: Eda Allikmaa
Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe

Fotod: Kätlin Kaldmaa erakogu

ISBN 978-9949-608-50-8 (köites)
ISBN 978-9949-608-51-5 (epub)
ISBN 978-9949-608-52-2 (epub)

Raamatu kirjutamist ja väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Trükk: Print Best OÜ

kõva kaas, 170 x 245 mm
272 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga