Nooruse lugu_kaas
13,50 €

Ilmunud
08. 2017

Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994.

See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast.

Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.

See on Nooruse lugu.

Katkendid

1991. aastal tegi nooruke Epp Saluveer (praegune kirjastaja ja kirjanik Epp Petrone) kaasa mais-juunis toimunud jalgsimatka läbi Eesti Läti ja Leedu. Ta kirjutas Noorusele sellest matkast pealkirjaga „Teel vabaduse poole“, millega taheti tõmmata lääneriikide tähelepanu Balti küsimusele. Matka eestvedajaks ja organiseerijaks oli Paulius Klimas, USAs elav leedu rahvusest inimõiguste eest võitleja. Ta alustas 14. mail teed Tallinnast Pika Hermanni torni juurest, lootes 600 km kaugusel asuva Gediminase tornini jõuda kuu ajaga. Epp tutvustas Pauliust lähemalt ja kirjutas ka eesti matkajatest:
„Päevas kõndisime umbes 22 kilomeetrit. Õhtuti olid kohtumised kohaliku rahvaga, miitingud ja koosviibimised. Ööbisime hotellides, meie elamis- ja toidukulud maksid kinni kohalikud linnavalitsuses ja rahvarinne. Eriti hea vastuvõtt ootas meid Leedus.“
Veel kirjutas Epp väga avameelse vestlusringi nelja rootsi noorega, kes rääkisid, mida arvavad rahast, haridusest, sõprusest, millised on tulevikukavatsused, milliseid probleeme näevad nad Rootsis ja mida teavad Eestist. Koos Maarja-Liis Arujärvega kirjutas Epp loo ka praegu kõigile hästi tuntud nimedest – need olid Eesti poliitikas kõrgele positsioonile jõudnud noored Jüri Luik ja Mart Nutt.

(jätkub raamatus)


Aga tuntud nimedest ilmusid Nooruses lood veel tööstusministrist ja hilisemast Tallinna linnapeast Jaak Tammest, noorest tööstusjuhist Meelis Milderist jt, kelle õlul oli Eesti majandus. Veidi hilisemast ajast mäletan ka Mart Raudsaare usutlust „Üks hetk, Tõnis Lukas!“, kus küsimustele vastas Eesti Rahva Muuseumi 30aastane direktor. On kummaline ja omamoodi sümboolne näide eluringide kordumisest, et selle raamatu kirjutamise ajal on Lukas jälle ERMi direktor.

(jätkub raamatus)


Augustis 1987 ilmus Hans H. Luige väga ühiskonna- ja hariduselukriitiline artikkel „Ei taha võlgnik olla!“ – protestist ülalpeetava seisundi vastu. Ta kirjutas, et kõrgkoolides õppijatel pole majanduslikku iseseisvust ja nad sõltuvad oma vanematest. Kavandatavast stipitõusust oodati selle olukorra muutmist. Lugu rääkis rahast ja võlgu olemisest. Tsiteerin: „Noore elluastuja võlatunne meie maal on paratamatu. Vahe üldise elustandardi ning diplomandi tühja tasku vahel on liiga suur, et otsekohe kaduda. Nagu multifilmis memme musi, nii kannab ka kõrgkooli lõpetaja endaga kaasas rektori käepigistust, ja võlgu teha on lihtsam kui oodata, millal selle käepigistuse kapital ennast ise ära tasuma hakkab.
Ainult kas ei saaks seda laenu siis võtta mitte vanematelt, vaid riigilt? Ja mitte ainult poolteise tuhande rubla ulatuses, mida isemajandavad ettevõtted täna oma noortele töötajatele võivad lubada. Et ettevõte on isemajandav, siis võib sularaha väljalaenamisel tekkida kõhklusi ning koonerdamist. Nii on näiteks mõnes vaesemas kirjastuses. Laenu peaks saama riigipangast nii suures ulatuses, kui elu sisseseadmiseks tõepoolest vaja läheb.“

(jätkub raamatus)


Toimetusel oli minu tööaja alguses ka auto, ilus uus sinine Volga kahasse Nõukogude Naise toimetusega. Autojuhiks oli Paul Lepp. Kui „naised“ pärast nende toimetuse peatoimetaja vahetumist auto tervenisti endale kaaperdasid, jäime algul transpordist ilma, hiljem aga andis tollal veel partei keskkomitee kirjastus meile n-ö poole kohaga kasutada päevinäinud musta Volga, mida juhtis Erkki Harineem.

(jätkub raamatus)


Olin peatoimetaja ametis olnud mõned kuud. „Kuulge,“ ütles silmanähtavalt kohmetu kolleeg, ühe kultuuriväljaande peatoimetaja, „ma arvan, et te peaksite teadma…“
Muutusin tähelepanelikuks.
„Rimmel kaebas teie peale Karl Vainole. Eile, kui loovisikud keskkomitees kohtumisel käisid. Ütles, et te ei saa oma tööga hakkama. Ei vasta tema ootustele ja üldse…“ jätkas kolleeg.
Karl Vaino oli partei keskkomitee esimene sekretär. Enam kõrgemale ei olnud Eesti NSVs võimalik kellelegi kaevata. Vaino ei olnud sellele kaebusele kuidagi reageerinud. Seda, kes oli ka Nooruse eelmise peatoimetaja peale kaevanud, teati laiemalt.
Ülejäänud peatoimetajad olid asja silunud: „Noor veel, alles õpib ametit…“
Võtsin kolleegilt kuuldu teadmiseks.
Möödusid veel mõned kuud, peaaegu aasta, siis näitas Ristlaan mulle „valges majas“ oma lauasahtlist võetud kirjapakki. „Teie kohta…“ Kui küsisin, mis need on, vastas Ristlaan, et Rimmeli kaebekirjad. „Kas te tahate neid lugeda?“

(jätkub raamatus)


Käisin esimest korda BAMil kuu aega enne selle läänelõigu avamist oktoobris 1981, kui töötasin veel Rahva Hääles. See oli keerukas kuuajaline reis agitrongiga „Komsomolskaja Pravda“, kus lisaks eestlastele oli hulk Moskva kirjanikke. Orkester Pärnu esines ehitajatele rohkete kontsertidega, Tõnu Ots doktor Noormannina ja sotsioloog Andrus Saar pidasid loenguid, mina olin kaasas ajakirjanikuna. Tol korral käisime muude hulgas külas ka Tallinna Ehitustrusti ehitajatel, kes töötasid Kitšeras. Novõi Uojanini, kus Leissoni rühm töötas, rongid siis veel ei sõitnud. Nägime ehitajate karmi igapäevaelu ja tundsime ka omal nahal kõva pakast.
Tagasi jõudes kirjutasin BAMist nii lehes kui ka pikema kirjatöö vabariigi publitsistikavõistlusele, mille kaudu see 1983. aastal raamatusse raiuti. Praeguste teadmiste najal tundub raamatukese pealkiri „Tunnen uhkust ja kadedust“ naiivsena, aga pole parata – just nii ma toona mõtlesin. Raamatuke kandis oma aja pitserit. Aeg on teinud paljudes asjades oma korrektiive ja muutnud mu maailmanägemist. See ei kehti mitte ainult BAMi kohta.
Toona tundus BAM ju romantilise ja kutsuvana. Kindlasti ei märganud me kõike, mis nüüd aastaid hiljem on täiesti selge. Kuigi näiteks Andrus Saar sattus loenguid pidama vangide juurde, ei kujutanud me ette, et ainult üks viiendik BAMi ehitajatest on entusiastlikud noored. Nüüd teame, et umbes kaks viiendikku ehitajatest olid vangid ja ülejäänud sõjaväelased. Kuigi ka komsomoli löökrühmade elu polnud kerge, oli vangidel ja sõduritel veelgi hullem. 1981. aastal kuulsin BAMil tihti lauseid: „Inimelu ei maksa siin midagi. Oli inimene ja hetke pärast teda enam ei ole.“ See tähendas, et BAMi rasketes oludes haigestusid ja hukkusid paljud. Oma raamatusse mul toona neid lauseid sisse panna ei õnnestunud, samuti ei tohtinud Glavliti korraldusel avaldada fotot üle Davani mäekuru sõitnud ja ränga õnnetuse läbi teinud loppis vedurist, mis metalli kokkuostjatele oleks praegu küllap maiuspala ja mille taustal löökehitajad meelsasti, kuid teatud irooniaga poseerisid. Selle foto sain avaldada alles palju aastaid hiljem Nooruses.

(jätkub raamatus)


Meri ütles mulle veel: „Nüüd oled sa küll supi sisse sattunud. Kes kord on peatoimetaja olnud, jääb peatoimetajaks kogu eluks. Sellega on samamoodi nagu presidendiametiga.“ Tagantjärele oleks päris huvitav teada saada, kas ta juba tollal mingilgi kombel oskas mõelda oma tulevasele presidendiks saamisele.
Rääkisime Noorusest, Ristlaane ootustest ajakirja suhtes. Tema ja Lennart Meri olid kunagised koolivennad, nüüd nentis Meri, et Ristlaan olevat koolipoistest ikka väga kaugele jäänud ja ei teadvat noorte elust suurt midagi.
Rääkisime kirjanduse olukorrast nii laiemas kui kitsamas tähenduses – kirjanduselust ja selle kajastamisest. „Vaevalt et Rimmel sul midagi muuta laseb,“ arvas Meri, aga soovitas siis mitut head nippi, kuidas kirjanikke Noorusele rohkem kirjutama panna. Ise lubas ka kohe-kohe artikli anda. Esimese trükiproovi rubriigi kohta aga arvas ta, et see võiks tulevikus ilmuda nii, et noorte värsse sealsamas kõrval arvustaks või kommenteeriks mõni juba tunnustatud poeet.

(jätkub raamatus)


1990. aasta jutuvõistlust hinnates nentis žürii esimees Mart Helme, et kõige rohkem kirjutati seksist. Teisel kohal oli vägivald. Kolmandal mitutpidi meditsiiniga seotud lood. Väga vähe oli huumorit. Esikoha 250 rubla läks Merike Hanni jutule „Ingeriplika“. Teise ja kolmanda koha said Liisi Ojamaa ja Mart Kivastik. Märkimisväärseid eripreemiaid ega väga noori üllatajaid ei olnud.
Ka järgmisel jutuvõistlusel oli vähe osalejaid. 40 jutu hulgas kordas eelmise aasta saavutust Merike Hanni, seekord jutuga „Puujalaga näkk“, teiseks tuli Helen Aaviku „Enne meie aega“ ja kolmandaks Piret Räni „Kibuvitsaplika“. Andrus Kivirähk, kes žürii liikmena kirjutas seekord võistluse kokkuvõtte, oli üpris pettunud: „Ei ühtegi, milles kõneletaks koolist, malevast jne, aga see-eest terve hulk lembejutukesi.“
Enamasti olid lood nukrad. Huumorit polnud peaaegu üldse. Kivirähk tõdes: „Lugedes järjest armupiinades vaevlejate pihtimusi ja kurbi eluseiklusi, igatses hing nii kangesti millegi muhedama järele. Ülimalt mõtlik oli see jutupaki üldpilt ning üllatavalt siivas! Armastust oli palju, ent valdavalt platoonilist laadi. Vaid ühes loos neljakümnest joodi silmatorkava hoolega õlut. Puudusid igasugused labrakad, saunapeod ja muu säärane pikantsuse ning labasuse piiril laveeriv temaatika. Ohtralt oli aga didaktikat. Mitmest loost võis leida sündsa nõuande – elu Läänes on muidugi ilus, aga eestlase kodu on ikka Maarjamaal. Elutervet künismi ja nihilismi ei kohanud nauditaval kujul kusagil, irooniat oli vähe; ka Eesti vabariiki ei solvanud keegi. Üldine mulje jäi leplik, armunud ning mahe.“

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Linda Järve ja Petrone Print OÜ, 2017

Toimetaja: Ruth Mägi
Keeletoimetaja: Riina Tobias
Kujundaja: Margit Randmäe

Fotod: Linda Järve erakogu, Tiit Koha ja Väino Raskasov (lk 12)

ISBN 978-9949-608-47-8 (köites)
ISBN 978-9949-608-48-5 (epub)
ISBN 978-9949-608-49-2 (epub)

Raamatu kirjutamist ja väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Trükk: Print Best OÜ

kõva kaas, 170 x 245 mm
232 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga