Piano pianissimo / VIIMASED EKSEMPLARID Sven Kullerkupp

Ilmunud
05.2017

Sven Kullerkupp on eesti muusik – klassikaline ja džässpianist, soolo-, stuudio- ja ansamblimuusik, fonogrammitootja, helilooja, arranžeerija, pedagoog ja mida kõike veel. Aga peale selle on Sven ka osav sõnaseadja ja lugude jutustaja. Humoorikad lapsepõlvepildid, elumuutvad kohtumised ja uskumatud seiklused alates sügavast stagnaajast, konservatooriumis õppimisest ja muusikutee käänakutest kuni hullude üheksakümnendateni on kaante vahele saanud nõnda, et raamatut on raske käest panna.
Oma koht on neis lugudes Lilian Semperil, Bruno Lukil, Sergei Manukjanil ja Onu Bellal ning ka Gruusial, Armeenial ja Viru hotellil.

Raamatu katkend pälvis Loomingus 2016. aastal ilmumise eest ajakirja debüüdi aastaauhinna.

Ei saa sinust kuulsat lauljat, kui sa pole ilus mees. Lauluoskusega on nii ja naa, aga ilus peab olema. See on põhiline. Muidugi, hääl peab olema tugev ja see peab värisema, aga ainult siis, kui sa ise tahad, mitte nagu jumal juhatab. Ja mis kõige tähtsam: jutt peab sul libe olema, et kõik, kes seda kuulama jäävad, libiseksid nõnda, et terveks ei jää enam ükski kont ega könt. Kui siis need kaks omadust on olemas – ei, siiski kolm –, ilus mees, kõva hääl ja libe jutt… Ja üks asi veel: peas, otsmiku taga peab olema kõlakoda. See annab häälele erilise sügavuse, kuigi ajul on siis vähem võimalusi. Ruumipuudus, mõistate isegi! Kui ühte toredasse koljusse peavad ära mahtuma nii aju kui ka kõlakoda, kannatab üks neist paratamatult.

(jätkub raamatus)

—-

Õpetaja Rosalie oli vist minuga päris rahul, kuigi vahel kurtis, et mul on ikka kõva pea. Pea oli tõesti selline, et raskelt tuli sisse, aga raskelt läks välja ka. Lood seisid hästi meeles, ega muidu poleks mind tähtsatesse kohtadesse esinema viidud. Lugusid kogunes ja Rosalie juubeldas: „Selline peabki olema üks õige interpreet“, põristades kuidagi eriliselt oma rrrr-i. Kõik juudid põristavad rrrr-i. Kuidas sa neil ja muudel muidu vahet teedki. Täiesti tavalised ja toredad inimesed. Midagi erilist pole, aga lase neil öelda „rongi rattad ragisevad“, ja kohe ongi selge. Ma arvan, et mingi niisuguse lihtsa nõksuga nad Hitleri-Saksamaal ka vahele tõmmati ja siis aitasid ainult kiired jalad. Saksamaalt minema ja kõik. Nii oli ka Rosaliega.

Aga minust oli saanud interpreet ja Rosalie oli väga rahul.

(jätkub raamatus)

—-

Kui sul ei ole mitte midagi, siis mitte millestki millegi tegemine pole just kõige lihtsam. Kui raha on, lähed poodi ja ostad sääreka, võrri – heal lapsel mitu nime – või mopeedi lihtsalt ära ning asi ants. Aga kus sa sellega: pläristaja maksis poes tervelt kaks lihtsureliku kuupalka. Sellist raha polnud kuskilt võtta. Tuli hakata koguma, ja mitte raha, vaid võrri juppe. Osa juppe vahetasin teiste võrrimeestega välismaa nätsu vastu. Kui mõnel külamutikesel oli mees ära surnud ja mehe säärekas jäänud kuuri alla vedelema, võis noos olla päris korralik. Tervet võrri tavaliselt keegi ei pakkunud, seda taheti ikka müüa, aga tagavaraosi sai tasuta küll. Ja tööle tuli ka minna, kolhoosi põllutööliseks. Hakkasime vaikselt mõlemas suunas peale ja vanaema lubas aidata nii nõu, jõu kui ka natukese rahaga.

(jätkub raamatus)

—-

Konservatooriumis oli tore istuda, oled nagu vanajumala selja taga. Parasjagu käis Afganistani sõda, aga kõrgkoolist poisse sõtta ei võetud. Nii kaua kui konservatooriumis munesid, oli Afganistani sõda sinust päris kaugel. Ühel päeval aga tuli eksamil mängida Ferenc Liszti klaverikontserti Es-duur. Lugu oli päris raske ja harjutatud oli ka vähe, ja mis kõige jubedam: ka ilm oli jube. See õudus algas nii, et astusin eksamisaali ja hakkasin peale. Teisel klaveril mängis orkestripartiid minu õpetaja Lilian Semper. Kõik see oli nii õhkõrn. Kui taevased väed ja ilm oleksid mind soosinud, oleks vast paremini läinud. Aga ei läinud!

(jätkub raamatus)

—-

Luki õpilased mängisid üldjuhul paremini kui kõik teised. Tema ütlemised ja teguviisid olid aga sageli ettearvamatud. Näiteks sattusin ükskord tema tundi hetkel, kui ta parasjagu oma õpilasele Tõnu X-ile noodid pähe kinni lõi ja noodilehed mööda klassi laiali lendasid. Aitasin lehti kokku korjata, kuigi sõim oli jube: „Tee, et sa siit kaod!“ Olin ehmunud, aga kui Lukk mind nägi, kehastus ta silmapilk ümber: „Tere, Sven!“ No ma olin siis veel üks paras ludri, kes konservatooriumis ennast peamiselt sõjaväe eest peitis, ja lisaks sellele olin just klaverieksamil kahe saanud – aga ma ei olnud tol hetkel Luki vastutusalas, sest minu õpetajaks oli vormistatud Lilian Semper.

Semper oleks ise võinud mulle iga päev nootidega pähe koputada, sest teisel kursusel läks õppimine päris käest ära. Hakkasin nimelt öösiti kõrtsides raha pärast mängimas käima, ja restoran oli ju nii huvitav koht, et suisa kiskus sisse.

(jätkub raamatus)

—-

Aga kuidas kinnisesse osakonda saada? Igaühte sinna ei võetud, pidid olema väga haige inimene. Toomas Vanal oli tutvusi ja ta teadis, kuidas asjad käivad. Meil tuli taotleda arsti saatekirja hullumajja. Mul oli olnud mitu sõjaväe treeninglaagrit ja mõtlesin, et räägiks arstidele mingit päris hullu luulu. Kurtsingi arstlikule komisjonile, et mul tuleb tohutult võimas tunne peale, kui ma Kalašnikovi kätte saan: tuleb kihk kõik maha lasta. Arstid uurisid mind eest ja tagant. Komisjoni esimees kutsus mind seejärel eraldi tuppa ja ütles: „Teil on sõjaväega probleemid? Tahate koolis käia, aga Vene majorid on kannul. Kas on nii?“ Noogutasin ja olin vait. „Istuge siin, me arutame asja.“

Mu kehv näitlemisoskus oli mind reetnud, aga sellegipoolest saadeti mind hullumaja kinnisesse osakonda.

(jätkub raamatus)

—-

1990ndatel unustasin klaverimängu kaheksaks aastaks päris ära, sest jooksin Eestimaa stuudiote vahel ringi nagu orav rattas. Raha sära pimestab. Korraks oli isegi hirm, et kui ma nüüd klaveri lähedalegi enam ei lähe, kas mu mänguoskus üldse kunagi taastub? Oleneb vist asjaoludest, aga niipea, kui turul tekkis jälle huvi kvaliteetsema muusika vastu, sain paari kuuga joonele tagasi ja hakkasin klassikalise muusika kontserte andma, esialgu erapidudel, hiljem juba Eesti Kontserdi saalides. Tegelikult rikkus raha magus maitse ära minu soolopianisti karjääri, sest mul oli Moskva Konservatooriumis aspirantuuri koht ja isegi õpetajatega räägitud.

(jätkub raamatus)

—-

Basstrumm oli lääne stuudiotes nii vingeks keeratud, et tavalistes trummimasinates ja süntides seda polnud. Aga ilma trumminätakata leiba enam lauale ei saanud. Disko möllas täiega, aga tehniliselt ja tarkvara poolest olime lääne muusikutest kõvasti maas. Tasapisi hakkasid liikuma saundiplaatide kogumikud, kust sai erinevaid trummi-, sündi- ja muid moodsaid helisid välja lõigata. Tõsi, see imbus siia liiga aeglaselt ning muusikud ja lauljad nõudsid moekraami: olgu moodne trummi-set aga olla! Mul tuli teha päris suur väljaminek ja osta magnetofoni ja süntesaatori vahepealne muusikariist – sämpler.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Sven Kullerkupp ja OÜ Petrone Print, 2017

Toimetaja: Tiia Kõnnussaar
Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe

Fotod: Sven Kullerkupu erakogu,
lk 12 Endel Veliste, Kalle Tamra arhiiv,
lk 17, 44, 48 Kalle Tamra arhiiv,
lk 26 Järvamaa Muuseum,
lk 22 Viljandi Paalalinna Kooli muuseum,
lk 60 Tiit Veermäe, Eesti Filmi- ja Fotoarhiiv,
lk 79 Kalju Suur, Eesti Filmi- ja Fotoarhiiv

ISBN 978-9949-608-14-0 (köites)
ISBN 978-9949-608-15-7 (epub)

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Trükk: Greif OÜ

kõva kaas, 170 x 245 mm
112 lk

3.00 €

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid