Paleontoloogi päevaraamat Kristiina Ehin

Ilmunud
05.2013

„1980ndatel olen Rapla tüdruk, keda on hakanud huvitama paleontoloogia. Eelajalooliste isendite uurimine täidab mingil määral musti auke, kus võinuksid olla mu juured. Porgandipeenras tuhnides leian karvase ninasarviku lõualuu ning Rapla kirikaiast märke seal kunagi mäletsenud mammuti- ja ürgveisekarjast.

Vanaisa eest pean varjama oktoobrilapse märki, koolis aga ei tohi iitsatadagi, mida kõike kodus loetakse ja räägitakse. Olen kooli ja kodu vahel nagu jäässe külmuv pardipoeg, kes proovib viimast vaba veesõõri enda ümber lahti hoida. Aga ajastud vahetuvad äkki nii suure hooga, et kui poleks harjumust vana päevaraamatut pidada, võiks arvata, et on möödunud mitu elu. Äkki leian ennast hoopis ühest teisest Eesti väikelinnast, Viljandist, vaatan kärgpere emana järvepeeglisse ja näen täiesti teistsugust aega ja iseennast.”

Kristiina Ehini sulest on emakeeles varem ilmunud kuus luule- ning kolm proosakogu. Tema looming on pälvinud nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi preemiaid. „Paleontoloogi päevaraamat” räägib autori lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast Raplas kirjanikest vanemate peres. Raamat koosneb isiklikku laadi mälupiltidest, kuid perepärimuse kaudu ulatub autor ka oma sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku üheks kirevaks tervikuks, täiendades „Aja loo” sarja veel ühe läbitunnetatud loo võrra.

Raamat pälvis 2014. aastal Virumaa kirjandusauhinna.

Eestis olevat 11 000 aastat tagasi elanud ühed Euroopa viimased mammutid. Täpsemalt: üks perekond kuskil Puurmani lähedal. Nende hambad leiti põllu pealt sada aastat tagasi. Võrumaalt Sulbi kandist leiti aga karvase ninasarviku hambaid. Kui neid juba Võrumaal oli, siis miks ei võiks neid leiduda ka Raplas? Kas keegi on otsinud – näiteks siitsamast meie porgandipeenrast?

Võtan prügikühvli ja lähen kaevama. Tirin porgandihakatised eest ära, need segavad praegu minu avastustööd. Ema ja isa tõlgivad juba teist nädalat mingit Navoiid. Nad ütlevad, et nad tõlgivad seda vanausbeki keelest. Mulle kõlab see nagu peki keelest. Sahvris ongi meil tünnike soolapekiga. Vanaisa praeb seda perele kartulitega peaaegu iga päev. Ema ja isa ütlevad, et kui tõlge valmis saab, ostame uut süüa, vildikaid ja krõpsuklotse.

Ma kaevan elu eest, minu paleontoloogivaist ei või ometi eksida. Ja viimaks, mitte päris porgandipeenrast, aga rohkem ühe tikripõõsa alt päris kompostihunniku lähedalt, mitte küll nii sügavalt, nagu ma lootsin, vaid peaaegu maapinnalt leiangi ma hambaid, õigupoolest terve lõualuu.

—-

Mu poeg Hannes kannatab ilmselt sama ajaloolünga, sama juurteta ning ajaloota alevilapse sündroomi all kui mina. Ta korraldab Rapla aias kaevu ääres väljakaevamisi. Kiht kihi järel kaevub ta üha sügavamale, puhastab oma pisikeste kätega mullast välja roostes knopka, luutüki, mingi pakendi jäänuse, hõbepaberitükke ja marmelaadituubi „Kosmos”, mida lapsepõlves imedes tundsin alati ka mingit hapukat plekimaiku. Räägin talle sellest. Tema kaevab edasi ja on rõõmus, et emal on tema mullaste aaretega mingi seos. Ta tahab jõuda vanaisa aegadeni ja vanavanaisa kihtideni ka…

Teeme talle muuseumi. Kleebime suurele papitükile tema leiud ja kirjutame alla võimalikud dateeringud ja esemete päritolu. Mul hakkab kergem.

—-

Minu toas riidepuu peal rippuv sinine koolivorm, mis on naha vastas kare ja külm, süvendab mu hirmutunnet veelgi. Mulle on ostetud õhupall ja selle on õpetaja käskinud pulga otsa panna, et see ikka korralikult mu pea kohal püsti seisaks. Ema murrab hommikul õunapuuoksa ja räsib selle noaga ilusaks. Isa puhub õhupalli täis. Kui väravast välja astun ja teen esimesed sammud mööda Viljandi maantee äärset kõnniteed, millest peab nüüdsest saama mu igapäevane koolitee, torkab õunapuuoksa tipp õhupalli puruks. Õpetaja uhke idee tilpneb lötsi kummitükina oksarao küljes. Ema jookseb koju tagasi ja toob teise õhupalli.

—-

Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin, et piinajad on mu oma klassi tüdrukud, need kõige särtsakamad!

See pilt ei lähe mul meelest. Nad piiravad ohvri kambakesi ümber ja rebivad siis tolle sinise kooliseeliku sabad pea kohale. Täie jõuga hoiavad nad teda kinni. Ohver rabeleb. Sukkpüksid on natuke väikesed ja kipuvad suure rabelemise peale alla vajuma. Keegi peab silmas, et õpetajat ei tuleks. Marje röögib ja läheb näost tulipunaseks. Ta hammustab ja küünistab.

Seisan klassiuksel nagu naelutatud, ma ei julge liigutada. Ma ei suuda lahkuda. Veel pole ma Hirvepargi liivakasti äärelt väikese vene poisi hõredatesse juustesse sülitanud ja ma ei mõista veel, missugune meeletu äng võib panna üht last teist kiusama.

Nii kestab see nädalate ja kuude viisi. Marje piinamine läheb lahti niipea, kui õpetaja on meie kolmanda korruse klassist alla õpetajate tuppa läinud. Marje möirgab, kuid mõne kuu pärast ta naerab – alistunult, tümaks tehtuna laseb ta sel toimuda. Ma ei saa aru, kuidas ta võib naerda. Siis ei tea ma veel midagi sellest, kuidas rikutakse õrnas eas piire, mida on väga raske hiljem parandada. Mitte keegi ei tea. Sellest ei räägita ega kirjutata. Tüdrukud võtavad kasutusele uued piinamisvahendid. Nad rebivad ohvri seeliku üles ja kutsuvad siis kohale poisid.

—-

Ma tahan koju. Olen valmis õpetajale valetama, pugema või puruhaiget teesklema, et saaks koolist varem koju. Ükskord ütlen klassijuhatajale juba kolmanda vahetunni ajal, et pean kohe koju minema, sest mu pea valutab. Ta ei usu. Siis ütlen, et mu kõht valutab ka. Ta ei usu ikka, sest olen seda juba liiga mitu korda öelnud. Siis teesklen, et mul on süda paha ja hakkan kohe siin tema laua ees oksendama. Kõõksun ja tõmban ennast kätega kõhust kinni hoides kägarasse. Tahan näha, kas saab või ei saa! Selle peale lastakse mind lõpuks koju.

Minu suhteid kooliga selline vassimine muidugi ei soojenda ja klassikaaslasedki on küllap juba aru saanud, et minuga pole kõik korras.

—-

Mõne nädala pärast tuleb vanem õde koolist koju ja räägib, et neil oli nüüd esimene perekonnaõpetuse tund. Häbelik klassijuhataja polnud öelnud rohkem kui paar lauset. Seejärel oli kogu tunni sisustanud külla tulnud pedagoog, keegi teeneline paaripanija Tallinna abieluõnne-büroost.

Naine on nagu põõõlllld, mis vilja kannab, ja mees on nagu selle vilja küüüllvaja! kuulutanud tädi klassi esimestele ridadele päris nina alla trügides ning kätega pateetiliselt suuri kaari tõmmates. Hiljem seletanud tädi ka seda, kuidas seemnerakk ja munarakk kuskil naise kõhusügavuses kohtuvad, aga selleni, kuidas inimesed omavahel kohtuvad, kuidas üksteist valivad, hoiavad ja välja kannatavad, selleni seal esimeses perekonnaõpetuse tunnis ega kuuldavasti ka hiljem ei jõutud. Kõik tuli ise kokku lugeda suurtest pateetilistest kujunditest nagu põld ja külvaja ning kujutada endale ette seda müstilist kohtumist kusagil kõhusügavuses.

—-

Hiljem ise kooliõpetajana töötades olen mõistnud, kui oluline asi on selle töö juures kontsaklõps. Enne iga tundi tegelesin oma imidžiga: kontskingad jalga, ilus naiselik kleit selga ja isa kingitud Jaapani ilunõel juuksekrunni sisse… Sättisin oma sõjamaalingu korda ja tundsin end niiviisi suhteliselt naeruväärsena, aga kokkuvõttes tasus see end alati ära. Teatav ülemuslikkus ja kõrgendatud enesekindlus oli hädavajalik, muidu olin kohe kaasa kistud mingisse omaenda kooliaegsesse mudamaadlusse, mis tegi mind äkki mu õpilastega võrdseks, ning kord ja õpilaste motiveeritus kadus otsemaid käest. Ainult heatujulise frukti ja fuuriana suutsin koolis vastu pidada ja rasketel hetkedel oli mulle kontsaklõpsu kõrval eeskujuks ülikooli vene keele õpetaja karjatus: Bože moi, kus mu püss on?

—-

Umbes kuuendas klassis näen unes, et mind sunnitakse ära sööma kaks kilomeetrit jääd.

On jääaeg ja ma tahan koolist koju jõuda, aga õpetaja ütleb, et võid minna ainult siis, kui ennast läbi jää sööd, muidu peadki kooli jääma. Hakkan sööma ja jõuan päris kaugele. Aga poole tee peal mu jõud raugeb. Näen läbi jää kodumaja halli viilkatust, näen isegi meie kollast Žigulid ukse ees, ema ja isa peavad kodus olema… Aga ma ei jõua enam järada seda külma ainet, mis laiub kodu ja kooli vahel. Ärkan. Mulle jääb kerge lootus, et ehk ema, isa ja vanaisa taipavad mulle jääd süües vastu tulla, ulatavad mulle viimaks käe ja koos jõuame koduni, aga unes seda ei juhtu, unes vaibub mu jõud nagu viimasel mammutil, kes ei jaksa enam. Võib-olla leiab mõni unearheoloog kunagi teekraavist mu noored kondid…

—-

Mõnikord uhkustas isa oma tütarde teadmistega. Kui külalised tulid, võttis ta mõne tütre sülle ja palus külaliste põnevil pilkude all näidata Trindidadi ja Tobagot või muud sellist. Ja meie, hästi treenitud tõukoerakutsikad, tõime puupulga hammaste vahel veest välja ehk siis osutasime nimetissõrmega küsitud kohta. Külalised ahhetasid ja isa muheles uhkelt nagu poisike.

Seal hämaras koridorinurgas tahtsin ükskord trepi pealt isale selga hüpata. Isa astus sammukese eest ära, ega ta ju selja taha ei näinud, ja olingi seliti trepi peal pikali maas, hing kinni ja hirm nahas: nüüd ma vist lämbun ära ega saa enam kunagi hingata. Isa kahmas mu sülle, viis voodi peale ja raputas mind, raputas kogu jõust… Tundsin, et ta on minu pärast väga hirmul. Tajusin, et emal-isal oleks väga kahju, kui ma enam hingama ei hakkakski. Aga ma ei suutnud hingata. Kuulsin oma väikese südame tormilist kloppimist. Kõõksusin, aga ei hinganud ikka veel.

—-

Üks teine noormees, pealinna korvpallur, kes mind kord koolipeolt koju saadab, ütleb siit viilkatustega alevimajade vahelt läbi jalutades põlglikult: Õudne, ma ei suudaks iialgi provintsis elada! Kuuldes seda lauset, mis on poolenisti mõeldud mulle, poolenisti talle endale, hakkab mul korraga külm.

Noormees küsib sama tooniga edasi: Oled sa tõega Raplast pärit või? Mul tuleb keelele ühekorraga viis vastust ja ma ei oska valida. Tahan ruttu koju ja tuppa jõuda. Ma pole veel asjade üle järele mõelnud ja ei oska seletada ei talle ega endale, mismoodi need majad siia on tekkinud ja kust ma siis õieti pärit olen. Ei oska seletada, et see siin pole mingi provints, et neil inimestel siin katusekolmnurkade all on keerulised ja kummalised saatused, neil on oma uhkus, mida ei saa kokku võtta põlastava märksõnaga provintslik.

—-

Teinekord tuli minu juurde üks rahakas kuldketi ja jõusaalimusklitega noormees. Istusin parajasti sõbrannat oodates Tartu Raekoja platsil purskkaevu äärel. Noormees pani ette, et ta annaks mulle nüüdsama kümme tuhat krooni. Ainus tingimus oleks see, et ostaksin endale naiselikke ja minu välimust muutvaid rõivaid ning asju. Ta tahtvat näha, kas minusugusest boheemist saab teha maailma ilusaimat naist. Ta lootis tõsimeeli, et minule on see elu võimalus ja ma lähen tema muutmismänguga kaasa. Mees andis oma visiitkaardi, palus järele mõelda ja helistada. Anna soovitas teatada talle, et Aitäh, ma ise ei soovi, aga minu vanaema tahaks väga. Ja et kus ja kunas siis? Naerame ja saadamegi Anna suurelt Soome mobiiltelefonilt sellise sõnumi.

—-

Ja näen vanaisa veel ühes olukorras, mida ma pole küll pealt näinud, aga millest mul on tema juttude põhjal väga filmilik kujutluspilt.

Äniste külas Ristemäe talus on talgud. Talguliste seas on ka metsavendi. Äkki tuleb haarang ja püssidega julgeolekumehed piiravad rukkilõikajad sisse. Loomulikult on kõik paanikas ja püüavad põgeneda. Vanaisa noorim vend Voldemar, nagu ka naabriperemees, saab üle aia hüpates kuuli. Minu vanaisa Johannes kaevab suures vihmasajus oma kodukuusikusse vennale haua, sest rahvavaenlast ei lubata surnuaeda matta.

—-

Imelik mõelda, et selles Balti ketis on peaaegu kõik, keda ma sel hetkel tunnen või olen tundnud, ka need on siin, keda ma veel ei tunne. Ka mu tulevane mees seisab võib-olla kuskil sellessamas ketis ja miljonite inimeste kaudu hoiame ka temaga sel hetkel käesti kinni.

Selles inimkäteahelas mööda mu igapäevast kooliteed on jääaeg äkki päriselt läbi saanud. Enam ei tule koolis vaikida sellest, mida kodus räägitakse, ega unes pureda läbi kahe kilomeetri paksusest jäämäest kodu ja kooli vahel. Selles inimketis on juubeldust: me ei sure siia nagu viimased mammutipered, me pääseme välja! Pärast õhtul on lauluväljakul pidu. Ma panen selga lumeteksaseeliku ja teksatagi, mille tädi on Bagdadist toonud, lasen juustele natuke lakki Prelest. Tahan näha üht poissi, kes mulle huvi pakub. Pisut enne südaööd meie pilgud kohtuvadki korraks ja sellest, et ta vaatab mulle päriselt otsa, piisab pikaks ajaks.

—-

Ära vaatagi teda seal kirstus, ütleb vanem õde tungivalt. See pole enam tema. Õde on oma perega enne kohal kui meie. Tunnen, et sel hetkel on selles ütluses palju õelikku armastust.

Vaatan ikka. Puudutan isa. Mu poeg teeb talle pai. Jah, ta näeb võõras välja. See on siiski tema ja nii kahju on lahkuda. Hannes võtab taskust ühe kokkumurtud paberilehe ja paneb vanaisale kuuehõlma vahele.

—-

Autoriõigus: Kristiina Ehin ja OÜ Petrone Print, 2015
Toimetaja: Ly Seppel

Peatoimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe

ISBN 978-9949-511-28-0
ISBN 978-9949-511-29-7 (epub)
Trükk: OÜ Greif
Kõvakaaneline, 245 x 170 mm
270 lk

Paberil otsas

Kommentaarid


Külaline
Ave
10 aastat 9 kuud tagasi

Kristiina Ehin, kes näis eemaltvaadatuna nii ilus ja ebamaine, sai raamatut lugedes hästi armsaks ja omaseks. Nii tuttavad mured ja rõõmud. Väga hea lugemine. Aitäh!