Lapsepõlvelõhn / Viimased eksemplarid! Peeter Sauter

Ilmunud
11.2015

„Kollektsioneerin lõhnu (küll vaid oma peas ja hinges). Ja neid järgides liigun nagu koer läbi maailma. Naiselõhn, pannkoogilõhn, kuuseoksalõhn… need aitavad üles leida elus vajaliku. Aga käivitavad ka mälu ja mälestused…“

Peeter Sauter pakub pildikesi, kirjeldusi, lõhnu, maitseid lapsepõlvest ja teismeaastatest ning lähedaste, ennekõike vanemate portreid. Puutumata ei jää nõukogude aja absurdsused, isaks ja täiskasvanuks olemine, armastus ja suhted, lugemise ja kirjutamise roll tema elus.

Autor püüab lapsepõlve lahti kaevates paremini aru saada oma praegusest minast.

Raamat pälvis 2015. aasta Virumaa kirjandusauhinna.

Isa oli just köögilaua taga habet ajanud nagu igal pühapäeva hommikul. See oli omaette rituaal. Ta istus laua keskkohas ja tõstis suurema osa lauast asjadest tühjaks, nagu oleks vaja rohkelt ruumi. Tal olid habemeajamisriistad. Alumiiniumtaldrik, topsik, vahupintsel, karp žiletiterade ja monteeritava karvaeemaldajaga, millel minu meelest tol ajal polnud õiget nimegi. Sõjaväes sain ma teada, et see on stanok või britva, aga õiget eesti sõna ei tea siiani. Isa ajas pliidil vee kopsikus tuliseks. Ilmselt oli selleks ajaks juba süüa tehtud ja pliit kuum. Tõstis puualusel peegli aknalaualt köögilaua keskele. Istus kaksiratsi taburetile, maikasärk seljas ja püksitraksid rebadel, põlvedel puhas käterätik. Kuum vesi oli oluline, sest ega tolleaegne habemeajamiskreem muidu vahule ei läinud. Seda rasva moodi ollust tuli tükk aega topsis ringi keerutada. Isa vahutas lõua korralikult sisse ja takseeris ennast peeglis tõsiselt. Võttis karvaeemaldaja, ajas küünarnukid laiali ja tegi korraliku töö. Mulle meenutas see stseeni Ameerika vesternitest, kus püstolipõmmutamiste vahele anti teinekord olmelisi stseene. Seal aeti küll habet habemenoaga, aga samamoodi põhjalikult. Kui mage on selle kõrval, kuidas ma nüüd ilma vahuta ja õblukese Biciga vannitoas habeme möödaminnes maha tõmban. Ilma igasuguse publikuta.

Ma ei tea, kuidas isa tööpäeva hommikuti habet ajas, kui ma magasin ja üldse publikut polnud. Karta on, et siis pidi see samuti käima käigu pealt ja kähku.

(jätkub raamatus)

—-

HAGERI KUKKUS MULLE OTSE NINA ETTE. Küla, kus ma esimesed kolm aastat elasin, mida ma tean ainult fotodelt ja kuhu minekut ma olen vist vältinud. Ja siin ta korraga oli. Ma ei suutnud otsustada, milline oli mu lapsepõlvemaja. See vana lääpa vajunud puuhoone? Või too? Siin tee ääres peaks ta olema.

Läksin vaatama. Majad olid üsna ühetaolised. Ma ei mäletanud hästi isegi neid paari udust fotot sest kandist.

Ühe maja peal oli silt või tahvel seinal. Läksin lähemale. Siin oli apteek ja kõrval apteegimuuseum. Apteegimuuseum? Kas mu apteekrist emast võib seal olla mingi märge? Kui kaua ta siin apteeker oli? Ikka aastaid. Ega ma kohe ei sündinud, kui ta Hageri apteekriks hakkas. Enne pidi metskonna Viktor talle ikka auku pähe rääkima. See võis tol ajal võtta aastaid. Ja kust ma tean, kumb kummale üldse auku pähe rääkis. Aastakümneid hiljem süüdistasid nad üksteist täpselt nagu mina nüüd Lauraga, et sina olid see, kes nii väga abielluda tahtis, mitte mina! Millest sihukesed süüdistused tulevad? Siis, kui on tunne, et teine pole rahul? Sa pole rahul, aga ise sa tahtsid…

Muuseum oli kinni. Kas see muuseumiruum oligi olnud minu kodu? Või siiski mitte, sest see oli ema tööruum ja kas mina sinna üldse sisse sain. Aga ema pidi ju mulle rinda andma. Kas ta tuli siis selleks töö juurest ära või viis Helmi mu apteeki, et ma tissi kätte saaksin?

Hoone oli suur ja ma kõndisin ümber maja. Äkki tuleb mingi detail meelde. Mõni kuur või uks. Midagigi. Miks ma üldse jälitan ja jahin, kui ise olen siit pool elu eemale hoidnud?

(jätkub raamatus)

—-

VANEMATE ABIELLUMISE PUHUL kinkis emaema Linda neile auto. Moskvitši 401. Aastal 1955. Võimas kink. Kinkijalt, kes oli pisikese palga peal (ja hiljem suurema osa elust ei töötanud mitte kuskil – nagu aadlidaam). Me kumbki Andresega ei oska arvata, kust oli pärit raha ja kuis tekkis võimalus osta auto. Oli neil mingi salavarandus alles Eesti ajast? Ei tea. Niisugune kink vaesele proviisorile ja metsaülemale ei andnud kellelegi rahu ja vanemate peale kaevati. Isa pidi minema julgeolekusse ülekuulamisele. Aga tal oli hing täis, ta oli oma arust puhas poiss ja kuna õhus oli juba tunda tuulesuuna muutumist, prahvatas ta ülekuulamise käigus: „Kui lõpeb Stalini isikukultus, lõpeb ka inimeste tagakiusamine!“

Isale üllatuseks lasti ta tulema ja kogu asi lõpetati. Miks, on teadmata. Kas nad arvasid, et isa võib olla tähtsam tegelinski, et julgeb nii lõugu laiutada? Isa püüdis käituda kui kunn ja vaadata julgeolekule ülevalt alla ning see töötas (ilmselt naabrimees Uno õppetunnid sõja ajast). Sest asjal muud sisu ju olla ei saanud?

(jätkub raamatus)

—-

Panin suhkrut teetassi jaopärast, sedagi polnud palju võtta, ja rüüpasin. Mul tuli seal kaua istuda. Vahepeal ettevaatlikult pliidil suurt pada liigutada, et lapid muliseksid, aga üle ääre ei keeks. Pada liigutades läigatas pesuvett latsatades ja susinal pliidile ja kusehaisu lõi üle pea, aga sest polnud midagi, ma olin harjunud. Ja siis lihtsalt istusin, kuulasin vaikust ja veeretasin mõtteid, mis kuhugi välja ei jõudnud. Või pigem tundeid. Võtsin puust pihid ja tõstsin lappe pajas üles ja lasin jälle alla, et ikka korralikult läbi keeks. Kui mõnda aega oli kuumutatud, tõstsin raske paja pajalappidega kraanikausi kohale ja kallasin kusevee ära. Tõstsin pliidipaagist kopsikuga uue tulise vee patta. Nii tuli kolm korda läbi keeta. Siis loputada ja välja väänata. See võttis mõne tunni.

Mõtted tulid ja läksid. Selle teise tüdruku pilti mul polnud, aga ta olemine püsis nagunii üsna selgelt peas. Mitte ainult välimus, aga hääl ja olek. Ja see, et ei osanud temast aru saada. Ta oli korraga enesekindla ja kuidagi kõhkleva olekuga. Nagu teaks hästi, mis tahab, aga teeks kogu aeg ka mingeid uusi valikuid.

(jätkub raamatus)

—-

Koolis meeldis Helmile kõige rohkem joonistamine. Ta joonistas tihti paljudele, kes ise ei viitsinud. Joonistas ka mulle, kui minu algkoolis salmikuid vahetati. Helmi joonistused meeldisid kõigile ja salmikuid muudkui tuli. Helmi pani salmikulehe vastu aknaklaasi, et oleks altvalgus, ja täitis värvipliiatsitega kogu lehe pinna. Need oli romantilised ja muinasjutulised Henri Rousseau laadis pildid. Rohelise metsa ja rohumassiivi sees mõni lill ja loom, metskits või jänes. Või väike tüdruk või poiss.

Salmikut tagasi andes ei seletanud ma midagi. Mind hakati kiitma, et joonistan hästi, ja pärast pikka kiitust ma justkui ei saanud öelda, et see pole minu joonistatud. Sattusin justkui lõksu. Lõpuks küsis üks tüdruk otse, kas ma joonistan neid pilte ikka ise. Kuna ma polnud seda juba varemgi eitanud, siis ma ütlesin jah, ehkki süda oli raske.

(jätkub raamatus)

—-

Vanaema kapinurgas olid põrandavärvi potsikud. Isa-ema olid need just toonud ja ema suskas värvipurgid vanaema kappi jalust ära. Purgid olid ilusad, kirjud ja läikivad. Sees roheline värv. Ema oli kindel, et vanaema ei suuda nendega midagi hullu ette võtta. Ilma terariistata ta neid lahti kangutada ei suuda. Siin ema eksis. Kui ta nüüd lähemalt uuris, oli selge, et purkide kallal oli muritud. Samas värvi maas polnud ja purgid tundusid rasked.

Igaks juhuks võttis ema oma ema ette: „Ma panin siia põrandavärvi. Miks sul oli vaja neid purke kangutada? Vaat, kui läheb purk lahti ja värv voolab kõik maha.“

„Ei mina ole neid purke kangutanud. Õige mul asi.“

„No vaata, siit on näha, et sa oled proovind purki lahti saada. Vist mõtlesid, et see on ei tea mis hea asi. See on põrandavärv.“

„Selge, et põrandavärv. Ega ma loll ei ole. Ma ju näen. See on ju minu jagu. Minu kapis.“

„See ei ole sinu oma. Ma lihtsalt panin sinu kappi eest ära. Varsti värvime põranda üle. Sul on siin nii kriibus-kraabus juba. Ma kohe ei tea, nüüd ma pean need purgid kuhugi eest ära viima.“

„Ei tea, miks? Ei vii kuhugi.“

(jätkub raamatus)

—-

VENE KEELE KLASSIS ÕPPENÕUKOGU EES SEISTA oli mul vist esimene kord. Tore ja üllatav oli vaadata, et õpsid, kes tavaliselt on klassi ees, istuvad koolipinkides. No mõni ei taha sinna hästi ära mahtuda. Näiteks õpetaja Eiskop. (Jah, kas ma ise mahuksin praegu koolipinki? Vist mitte.) Kui ma, kõrvad ludus, klassi ees seisin, siis said kõik välja laduda, mis patte mul hingel on. Eiskopi käest tuligi: „Ta tuleb esimesse tundi kümme minutit enne tunni lõppu ja teatab: „Noh, ma jõudsin ka kohale!“ Ja seletab, et seisis leheputkasabas, et Sirpi osta…“

Õpetaja Kuljus lutsis klaaskommi nagu tihti ja teatas oma pingist: „Enne üheksat ei saa enam mingit Sirpi!“

Minus lõi välja õiglustunne, mis on mul alati väga kõva olnud, ja ma ei pidanud vastu: „Miks ei saa? Tõnismäe putkasse tuleb Sirp kakskümmend enne üheksat. Varem ei ole mõtet sinna minna.“

(jätkub raamatus)

—-

KUI PAAR TEKSAPÜKSE MAKSIS ÜLDJUHUL 60 rubla (minimaalne kuupalk), siis enam-vähem uus LP 40 rubla. Aga kõik oli kokkuleppe asi. Ja fännid võisid olulise kraami eest maksta ei tea mida, kui muidu kätte ei saanud. Aga kui sa ka olid Yesi või Genesise või Zepi fänn (no millegi fänn sa ju pidid olema!), siis kuulasid sa sellegipoolest kõike. Ma ei tea, kas tänapäeval on nii. Infopuudus tekitas meeletu infojanu, muusikapuudus muusikajanu.

Kui Deep Purple’i bändimehed teaksid, kui mitu korda Ida-Euroopa nohikfänn „Machine Headi“ oma grammerilt läbi käias. Ma olen üsna kindel, et nad ise on jaksanud seda palju vähem kordi mängida, kui mõni mu tollane kamraad kuulata. Või kasvõi mina ise. Kas nad kujutavad ette, et ma panen tollelt plaadilt diskol tantsuks ühe kaheksaminutilise pala ja vehin ise laval kõigi ees kaasa tantsida, lasen vahele natuke tilulilu, Donna Summerit või Boney Mi ja väänan siis veel ühe Purple’i, näiteks „Space Truckini“, ja „Smoke on the Wateri“ hoian päris tantsupeo lõpuks ja saalitäis tantsib ja keegi ei arva, et muusika läheb pisut ühetaoliseks. Või kui mõni tüdruk arvab, siis ma seda arvamust ei kuule.

(jätkub raamatus)

—-

MA EI TEA, MIKS mind saadeti koos vennaga poodi. Arvatavasti lihtsalt selleks, et ma ei istuks tundide kaupa nurgas ja ei norutaks, vaid liiguksin natuke õues ringi. Andres tahtis loomulikult kiiresti poes ära käia ja söösta küla peale tegutsema. Viis aastat nooremat venda käe otsas poodi ja tagasi vedada ei olnud mingi lõbu.

„Aga miks ta peab kaasa tulema? Mis ta seal teeb?“

„No mis see sulle siis on, võta Peeter kaasa. Õpib ka poes käima. Siis käib kunagi sinu asemel.“ See oli hea point. „Vaata ainult, et ta üle Vabaduse puiestee ei jookseks. Muud pole midagi.“

Mulle jäi see kuidagi pähe keerlema. Vabaduse puiestee. Kus see üldse on?

Ja me läksime. Ma tahtsin automaatselt Andresele käe anda, aga see ei sobinud. Misasja, käest kinni kõnnime või? Ma kõndisin Andrese sabas, aga kogu poetee oli jube huvitav, naabriaiad ja koerad, inimesed tänaval… ja ma kippusin maha jääma. „No tule, käime kähku ära.“ Lisasin sammu. Jooksin järele.

Korraga võttis Andres ise mul käest kinni ja luges sõnad peale: „Vaata nüüd, et sa üle Vabaka ei jookse.“ Ta oli korralik poiss ja võib-olla teadis, et minuga ei saa kindel olla.

(jätkub raamatus)

—-

KEILA KESKVÄLJAKU KÕRTS vana kuldi kõrval tundus olevat välja surnud. Sel ajal, kaheksakümnendate algul kõik vaevu hingitses. Ja ega rohkem Keilas kindlasti avatud kõrtse polnud. Aga enam polnud ka šveitserit, kes poleks maksmata sisse lasknud. Kogu kõrts oli külm ja tühi. Ei mingit bändi ammugi. Küte pea kinni keeratud. Baaridaamidel köögis suitsu tehes kasukad seljas ja kindad käes.

Aga me ei kavatsenud sellega leppida. Sõime ära paar külmanud ja liisunud Pealinna salatit, nõudsime sooja toitu ja tuba – seda polnud ette nähtud. Panime suitsud näkku ja mõtlesime. Võtsime mõned salajoogilonksud, aga tellisime letist ka, et mitte tülli minna. Ja kui me pisut aega muretult olime istunud – Angelinal minu vanaema pidukleit seljas ja kingad jalas ja ta ei võtnud jopetki õlgadele –, siis pandi ka muusikat peale.

(jätkub raamatus)

—-

VARAHOMMIKUSEKS SÜGISÖÖKS olime sealmaal, et Anu seisis mu ees, luitunud öösärgilirakas seljas – sest me olime seal majas ju palju koos maganud, aga nüüd ei suutnud – ja tal oli püsti peos suur leivanuga. Me olime mõlemad väga väsinud. Me ei jaksanud enam. Tundsin, et mul pole õigust Anu kuidagi takistada. Ma olin talle tünga teinud ja õigus oli tema poolel.

Ma ei tea, kas ma loobusin võitlemast või vaidlemast või ennast elus hoidmast või mis ma tegin, kui ma ütlesin: „Olgu. Olgu siis nii. Löö siis.“

Anu seisis, pikk nuga pihus, pilk meeletu, ja oli vait.

Ta virutas noa uksepiita mu näo kõrval. Ma olin loobund kõigest, lihtsalt seisin. Ta sikutas noa uksepiidast ja virutas uuesti. Ja uuesti ja uuesti ja uuesti. Ma olin üsna tühi. Ehk oleksin tahtnud teda kuidagi aidata või olukorda kuidagi muuta või peatada, aga ei osanud. Ja ma olin ka üsna toss sest pingest.

(jätkub raamatus)

 

© Peeter Sauter ja OÜ Petrone Print, 2015

Toimetaja: Eda Allikmaa
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe
Joonistused: August Künnapu

ISBN 978-9949-556-59-5 (trükis)
ISBN 978-9949-556-60-1 (epub)

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Trükk: OÜ Greif

kõva kaas, 170 x 245 mm
240 lk

10.00 

Laos

Kommentaarid