Minu Mehhiko Doris Kristina Raave

Ilmunud
09.2019

Rikkad tšillit ei söö

Lakkamatult saan sõnumeid, mis algavad küsimusega „Oled sa elus?“. Kui taas kord selge, et mind polegi vahepeal paljaks röövitud, orjaks müüdud ega organite turul värskeks kaubaks parseldatud, järgneb tavapärane „Kas tuled juba tagasi? Kas on juba kõrini?“. Mis mõttes?
Mehhikos on kultuure ja keeli ju rohkem kui terves Euroopas kokku. Siin saab nautida päikesetõusu paradiisirannal, varjuda seniidis paistva päikese eest vihmametsade lopsakusse ja jälgida viimaste päikesekiirte kadumist lumiste mäetippude taha. Igaks lõunasöögiks saab proovida midagi täiesti uut. Siinsete inimeste soojus, heatahtlikkus ja avatus pole mind lakanud üllatamast; tänu neile taipan viimaks kodu ja pere sügavamat tähendust.
Nagu tõelises telenovela’s, lasen ma end kaasa viia rikaste tuultel ja säraval elukeerisel, ent ühel hetkel leian end rahatuna ja passita tänavalt. Paar nädalat pooltuttava diivanil, juhuslik võimalus asendada koolis õpetajat ja üks toimumata jäänud pimekohting avavad mu silmad ja südame uutele horisontidele.
Kõrini? Ei, kõrini mul veel pole.

„Kas siin röövitakse lapsi?“ küsib Manuel täiesti möödaminnes, kui oma Land Roveriga turu sissepääsu ees peatume. Mida!? Ta on viieaastane. Ma ei jõua ära imestada, kui loomupärane on mehhiklastel siinse ohu hindamine ja konstateerimine. Olekski kui kaasasündinud oskus.
„Muidugi,“ vastab Rosa oma pojale, nagu oleks tegu millegi iseenesestmõistetavaga, „aga selleks ongi meil Juan ja Pedro.“ Meie turvameeste brigaad.

(jätkub raamatus)

Kuna ma täisrasvaimu kohe teha ei söanda, alustan tagasihoidlikult: esimesena läheb tegemisse minu nägu. Täpsemalt põsesarnad. Nimelt asuvad põskedes väikesed rasvakotid, ja kui need eemaldada, tõusevad põsesarnad oluliselt rohkem esile ning nägu näeb välja piklikum ja saledam. See on umbes sama efekt, mille saavutavad kerge vaevaga need, kes oskavad oma nahka meikides hästi varjutada. Mina mitte.

(jätkub raamatus)

Nii tuleb mul esmaspäeviti ja teisipäeviti üle võtta lapsehoidja töökohustused. Ja see on kohutav. Kui Marial on raskusi panna Manuel sõna kuulama, siis minul on see ilmvõimatu. Dušiseansid jõuavad harva kaugemale stseenist, kus mina vannitoa nurgas märjana nutan, samal ajal kui Manuel täisrõivais oma toas legodega mängib. Samamoodi nurgas lõpetab iga viimne kui hambahari, mille ma julgen poisile kätte anda. Ta keeldub söömast korralikku toitu ning ma pean teda vägisi köögikappide pealt, kuhu ta ronib peidetud magusat otsima, maha tõstma.

(jätkub raamatus)

Oh jumal, lisaks hakkab varsti pimedaks minema! Viimane asi, mida ma tahan, on pimedas üksi kuhugi Mehhiko pargipingile jääda. Ma ei usu, et ma sel juhul koitu näen. Kuhu mul minna on? Ma ei tea isegi, kellele ma helistada võiksin.
Esimest korda jõuab mulle kohale, et tegelikult pole mul siin vist ikkagi mitte ühtegi sõpra. Kõik mu tuttavad on tekkinud ühte- või teistmoodi Rosa kaudu ja ilmselgelt ei ole meie vahel kõik praegu päris hästi. Ma ei julge helistada kellelegi sellest ringkonnast, et midagi hullemaks teha.

(jätkub raamatus)

Nendest maagilistest küladest olen külastanud heal juhul vaid veerandit ja mitte kordagi pole ma pettunud. Olgu need Guadalajara-lähised metsakülad Tapalpa ja Mazamitla, mille mändide vahel võib end kodus tunda iga eestlane, või Sayulita, hipilik vana kaluriküla Vaikse ookeani ääres, täis surfareid, või hoopis Tulum Yucatáni poolsaarel Atlandi ookeani ääres. Selle paradiisi rannad algavad maiade püramiidide varemetega, mis vaatavad alla ookeanile, ning lõpevad mesinädalate unelmate sihtkoha otsijat rõõmustavate hotellidega.

(jätkub raamatus)

Riigipalgaliseks õpetajaks on aga väga raske saada, sest süsteem on – ilmselgelt – tublisti korrumpeerunud. Üldiselt käib siin ikka täielik onupojapoliitika. Näiteks ühes teises meie programmi koolis oli võõrkeeleõpetajaks palgatud direktori minia, kes polnud mitte kusagilt otsast tööks sobilik. Kuna see oli riigikool, võib kindel olla, et see minia jääb sinna just täpselt oma kolmekümne tööaasta täitumiseni. Vähemalt oli ta selles koolis reaalselt olemas ja tööpostil. Paberitel on kirjas nii palju õpetajaid, kes tegelikult mitte kusagil tegevad ei ole, kuigi riigipalk jookseb. Küsimus on lihtsalt selles, keda nad tunnevad või kelle sugulased nad on.

(jätkub raamatus)

Mehhiko valitsus on nagu lepitaja rahva ja organiseeritud kuritegevuse vahel. Just rahva heaolu nimel ja rahu säilitamiseks riigis on nad kohustatud kartellidega koostööd tegema. See seletab, miks on kartellide teod ja nende asukoht üldiselt avalikult teada, ilma et selle suhtes midagi ette võetaks, kuigi kartellijuhtide väljaandmise eest on palju raha välja pakutud.

(jätkub raamatus)

Näeme, et toidu ja riiete asemel vajab see küla meelemuutust, peab nägema ja tundma elusat usku. Algab kõige raskem töö, mida ma eales teinud olen. Mulle tundub, et me tööl pole vilju. Ja tasapisi olen ma laupäeval platsis aina harvemini. Mitmel korral ütlen endale lausa, et see on minu viimane laupäev Agua Calientes, andes lastele hommikul inglise keele tundi, millele järgneb ühisaeg külainimestega. Mida rohkem ma külas toimuvast teada saan, seda vastikum mulle kõik tundub.

(jätkub raamatus)

„O-o-olete kindel, härra? Need on tõesti peaaegu söödamatud…“ kostab kelner ettevaatlikult Ericule, kes rooga tellib. „See pole üldse mulle, see on mu kaaslasele,“ vastab Eric kerge muigega, häälest kuulda uhkust.
Kui kelneril tundusid juba enne üllatusest silmad peast välja tulevat, on nüüd võimatu tema reaktsiooni üle mitte naerda. Sõnatuna lahkub ta ning tuleb hetk hiljem juhatajaga tagasi. Juhataja küsib meilt siis kuuskümmend korda üle, kas oleme oma soovis ikka kindlad. Viimaks võetakse välja paberite kuhi, mis mul kõik allkirjastada tuleb. Sisu on neil sama: klient nõustub vastutama igasuguse tekkinud kahju eest; restoran vabastab end igasugusest vastutusest. Kui mu dokumendist on tehtud koopia, tuuakse lõpuks taldrik lauda. Ja seda muide kõigi kelnerite ja pillimängu saatel.

(jätkub raamatus)

Ega sellega paberimajandus ei lõppe. Mul tuleb Mehhikos veel mitu korda migratsiooniametisse minna, viia sinna pidevalt seda, teist ja kolmandat paberit või maksta siia-sinna mingeid riigilõive. Kui väga ma igatsen siis meie e-riiki. Siin on üldse naljakas see asjaajamiskultuur. Kõike tehakse vajalikes asutustes kohapeal. Arved, ülekanded, maksed – kõik tehakse kas pangas või mõnes muus esinduses. Üldiselt on iga asja jaoks ka eraldi esindus. Ka krediidiga ostetud püksipaari käiakse siis kaubanduskeskuses tagantjärele kuus korda ära maksmas. Ja mis kõige hullem, neile m e e l d i b see! Ükskõik milline põhjus suhelda või ühiskonnaelus osaleda, neile meeldib see.

(jätkub raamatus)

Nähes, kui tõeliselt ta oma pettekujutluses peesiskleb, ei suuda ma tema naiivsuse üle mitte naerda. No teadagi, mehhiklane peab pidu suurelt, kogu suguvõsaga. Ja kui meenutada, et perekond on mehhiklasele ka tema vanavanaisa poolõe eksmehe lapse ema teise nõo lapselapse lahkunud abikaasa tädi ehk kogu Eesti rahvastik polegi mehhiklasele muud kui üks hõimkond. Näiteks kohtub nii 1500 inimesest koosnev suguvõsa igal aastal. Selle massiürituse korraldamiseks on loodud täiesti omaette komisjon, kellel lausa omad kontoriruumid.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Doris Kristina Raave ja Petrone Print OÜ, 2019

Toimetaja: Anna-Maria Penu
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Juan Pablo González, Imilla Paya, Raúl Gómez Trejo Pérez, Alejandro Roa

Trükk: Greif OÜ

Esikaanefoto: 123rf.com
Autorifoto: Carlo López

ISBN 978-9949-651-72-6 (trükis)
ISBN 978-9949-651-73-3 (epub)
ISBN 978-9949-651-74-0 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
264 + 16 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid