Minu Haapsalu Aidi Vallik

Ilmunud
09.2020

Mere ja muinasjuttude linn

Haapsalu elab ühe jalaga oma pikas ajaloos, teisega tänapäevas. Keskel saadakse kenasti kokku. Ikka veel ilmub ristimiskabeli aknale Valge Daam, ikka lähevad merele paadid, ikka uisutatakse jäätunud viigil, ikka mängivad naabruskonna lapsed hulgakesi väikestes aedades õunapuude all ja teavad nimepidi naabrite kassi. Selles järjepidevuses on rahu ning turvatunne. Siin on ikka veel alles see, millest kõnelevad Ernst Enno laulud ja mida kujutavad Ilon Wiklandi pildid – kõik see, mis mujal tundub ammu kaotatuna, see kadunud maailmade ilu.

Siin elab ajalugu, siin elavad unistused ja muinasjutud. Siin elasin ka mina, selle kõige keskel, veerand sajandit oma elust. Siin olen veetnud hulga lapsepõlvepäevi, siin tegin läbi tormilise hilisteismeea, pidasin vastu oma kriisiaastatel, sain õpetajaks, nuusutasin poliitikat, kasvasin kirjanikuks… ja õppisin vist lõpuks päris rahuldavalt ära ka selle, kuidas elada inimese moodi. Sellepärast räägibki see raamat minust Haapsalus ja Haapsalust minus.

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva

Meie seltskonnas muutus popiks toiduks leib sinepiga, sest neid kaht asja enamasti ka ikka poes oli. Esmatarbekaupu, sigarette ja viina hakkas osta saama vaid väikeste roheliste talongide eest. Maanteed jäid autodest tühjaks, mis oli meiesugustele, kes põhiliselt hääletades olid harjunud ringi liikuma, halb uudis.

(jätkub raamatus)

See oli igatahes veider kogemus, üksinda ühetoalises korteris elades varjata enda juures kümmekonda noormeest. Seda enam, et nüüd tuli hoida madalat profiili ja mitte suure kambaga linna ja Tori kõrtsi vahet liikuda, lärmi teha või üleüldse liigset tähelepanu äratada. Põrand oli magamisasemeid täis, nii et raske oli toas ja köögis liikudagi.

(jätkub raamatus)

Jõudsime haiglasse reede hilisõhtul, alanud oli nädalavahetus ja valves oli kõigepealt üks noorarst, kes otsustas ühtmoodi, ja siis 12 tunni pärast tuli järgmine, kes otsustas jälle teistpidi ja laupäeva õhtul tuli jälle kolmas vahetus, kes lõi kahte kätt kokku, et mis siin ometi tehtud on… ühesõnaga kõik, mis sai halvasti minna, see nii ka läks.

(jätkub raamatus)

Korraga tõstis ta pilgu ja vaatas mind natuke imestunult.

„Sa ei nutagi juba?“ küsis ta sama järsult, nagu oli mu lapse hädasid loetlenud.

„Pole ju mõtet nutta,“ vastasin.

(jätkub raamatus)

Et midagi on mu kätega valesti, sain aru siis, kui hakkasin neid ära põletama, nii et ei saanud ise arugi. Ma ei tundnud enam, et potisangad on kuumad. Pidevalt avastasin jälle mingeid põletusville, kust sain, ei tea.

(jätkub raamatus)

Ma ei kujutanud ette, et õpetajatöö võiks mulle meeldida, ega suutnud ette kujutada, kuidas ma suudan jälle koolisüsteemi siseneda. Kartsin haridussüsteemi reeglistatud maailma. Rutiini. Käske ja korraldusi. Et ma ei tohi olla mina ise.

Aga lõppude lõpuks, ühe aasta suudan isegi mina vastu pidada?

Ma ei olnud absoluutselt valmis selleks, et pärast umbes kuuajalist õpetajaametiga kohanemist selgub, et tunnen ennast selles ametis väga hästi ja mul on kohutavalt lõbus!

(jätkub raamatus)

Üritasin olla maru kaval ja koduülesanneteks oligi seda raamatut järgmiseks tunniks jälle kas 20 või 30 lehekülge edasi lugeda…

Aga see plaan läks täiega metsa, kui nad jõudsid selle kohani, kus hundid väikse lapse metsas ära on söönud. See oli nende ülearenenud õiglustundele suutäis, mida nad alla neelata ei suutnud, ja sellest piisas, et vallandada klassis taas täiemõõduline ning lärmakas vastuhakk – kuigi mina polnud ju see, kes beebi ära sõi, eks ole.

(jätkub raamatus)

Aga me poistega mõtlesime ja arutasime siin, et meid on ju klassis rohkem, miks sa siis plikade raamatu kirjutasid?“

Küll oskavad ikka küsida, kohe sõnatuks võtab.

Seletasin seda neile nõnda, et ma pole ju varem juturaamatut kirjutanud, see oli esimene, ja mulle tundus, et mul on tüdrukust lihtsam kirjutada, sest tüdruk olen ma ise ka olnud. Poisse ma ju nii hästi ei tunne.

Aga sa vaata meie pealt! Jälgi meid!“

(jätkub raamatus)

Helistasin siis juba õige närvilisena Haapsalu Taksosse, ütlesin, kes olen, ja palusin neil taksojuhtidele edasi anda, et mu tütar pole koolist koju jõudnud, kas nad ringi sõites võiksid natuke ümbrust jälgida, et kus ta hulgub. Ja et kui teda näevad, võtku auto peale ja toogu koju, ma maksan sõidu kinni muidugi. „Mis tal täna seljas on?“ oli asjalik küsimus selle jutu peale.

(jätkub raamatus)

Aga siis vaatad ringi ja näed, kuidas su fraktsioonikaaslased juba hoopis vabanenud emotsiooniga lobisevad ja naeravad, kõik ühele meelele jõudnud, ja tunned, et oled vist ise lollakas. Sul ei saa ju ometi õigus olla, sest see Tallinna mees rääkis nii toredasti kõik lahti ja kõik su ümber on temaga kah nõus.

Umbes nii see käis.
Nii et see oli koht, kus sain aru, et mul tuleb mul ilmtingimata kõik eelnõud ja materjalid endal läbi lugeda ning otsustada juba eos, et kui ma ei ole teistega sama meelt, siis olen vabalt lollakas, asi see siis ära pole.

(jätkub raamatus)

Aitäh Eesti kultuurkapitalile

Autoriõigus: Aidi Vallik ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Aidi Vallik, Arvo Tarmula, Urmas Lauri, Hele-Mai Alamaa, 123rf.com

Esikaane foto: 123rf.com
Autori foto: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-26-4 (trükis)
ISBN 978-9916-605-27-1 (epub)
ISBN 978-9916-605-28-8 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
264 + 16 lk

15.00 

Laos

Kommentaarid