MinuBali_kaas
11,00 €

Ilmunud
11. 2016

Minult kui korvpallurilt oodati suuri tegusid. Ühel hetkel taipasin aga, et kogu aeg ühtmoodi elades ei saa areneda. Niisiis lõpetasin oma sportlaskarjääri. Läksime elukaaslase Mariga maailma seiklema. Selle rännaku ajal elasime kuu aega ka imelisel Bali paradiisisaarel. Eestis tagasi olles taastasime vana metsatalu, perre sündis poisslaps ja elu naeratas. Meie sees põles aga hulluks ajav soov uuesti maailma näha.

Naasime Balile, kus olime perega ligi kuus kuud. Meie igapäevaellu kuulusid nõidravitsejad, joogagurud, harjumatu kuumus, rollerid ja maod. Ka kaunid päikseloojangud, kohalike naeratused ja põnevad rännakud iseendasse, millega kaasnesid suured õppetunnid… Praegugi näen silmi sulgedes päikest viirukiudus Ubudi linnakese kohale tõusmas ja kuulen hommikupalveid, kus tänatakse universumit kõige ilusa eest.

Ma olen kogu aeg ajanud taga midagi seletamatut. Alati on võimalik elule uus suund anda ja elada täpselt nii, nagu oskad unistada… Minu lugu räägib sellest, et kõige alus on soov ja usk.

Katkendid

Lisaks tahan viimaks lasta endast välja voolata kõikidel jamadel, millega ma olen end aastate jooksul sidunud ja mis mulle tegelikult mitte midagi ei anna, vaid mind hoopis väsinumaks, vanemaks ja õnnetumaks teevad. Tahan pesta maha kogu selle kõntsa, mida on aastatega nii palju kehasse ja pähe kogunenud. Saada lahti mürgist, mida ma olen endale sisse söönud, joonud, vaadanud ja kuulanud. Saada jälle puhtaks, rõõmsaks, nooremaks.

(jätkub raamatus)


Balil ja eriti Ubudil on selline huvitav iseloom, et siin hakkad sa kohe tundma oma keha teisiti, teisisõnu annab su keha kohe märku, kus sul midagi valesti on, millega peaksid tööle hakkama. Öösel hakkas mul valutama puus, millega olen pikalt vaeva näinud. Nüüd hõõrun basseiniserval kõhtu, kuhu on viimase poole aastaga kogunenud umbes kümme mõnusat ülemäärast kilo. Saan aru, millega pean tegelema hakkama. Joon hommikuks värske mahla ja söön puuvilja ning lasen ka perele hommikusöögi tuppa viia.

(jätkub raamatus)


Õnneks ei ole Ubudi jõudnud veel lärmakad pidutsejad, nii et koos õhtupimedusega jääb vaikseks kogu linn. Siia ei ole veel ehitatud suuri ööklubisid ja baare. On küll paar kohta, kus seiklejad saavad õhtutundidel oma õllenälga rahuldada, kuid hommikuni pidutseda ei ole siin linnas võimalik. Päikse loojudes kohtab linnas liikumas vaid turiste, sest kohalikud sulgevad pimeduse saabudes koduvärava ja lähevad juba varakult puhkama, et siis järgmisel hommikul koos päiksetõusuga ärgata.

(jätkub raamatus)


Kookos käes, pikutan joogasaalide lähedal varjualuses, kui minu kõrvale ilmub üks huvitav kuju. Olen teda varemgi märganud Ubudis ringi liikumas. Mulle on alati tundunud, et teda on mitu. Ta on kõikjal kus minagi. Tema saatjateks on kaunid naised, keda ta masseerib. Ta käib aasta ringi palja ülakeha ja lühikese niudevööga. Ta käsi ehivad hõbedast maod ja ta kannab pea ümber musta rätikut. Legend ütleb, et ta on 50 ringis, kuid välimuse järgi võiks ta liigitada kuskile kahekümnendatesse. Ta vaatab mulle otsa ja tutvustab ennast: ,,Šiva on mu nimi.“

(jätkub raamatus)


Gili Airil kasvab palju hallutsinogeenseid seeni ning neid müüakse täiesti tavalistes rannaäärsetes kohvikutes, segatuna mahladesse või smuutidesse. Saarele jõudes registreerime ennast rannabangalosse ja jalutame teises otsas asuvasse imeilusasse randa. Osa meie seltskonnast pikutab niisama, osa, kaasa arvatud mina, joob seenekokteile. Meiega on kaasas ka paar Ubudis elavat välismaalast, kes meie teekonda juhivad ja meid vajaduse korral ka aitavad. Kogu õhtupooliku me lihtsalt naudime vaba olemist ja päeva. Istume vee ja maa piiril, kuulame muusikat, lobiseme täiesti mõttetutel teemadel, naerame, naudime olemist ja seltskonda.

(jätkub raamatus)


Meid on koos Ubudis elava eestlasest sõbraga ka varem kutsutud kremeerimistseremooniale, kuid kuna tookord käis asja juurde kadunukeste üleskaevamine, jätsime minemata. Ka seekord ei taha sõber kaasa tulla, kuna eelmisel matusel, kus ta osales, oli kadunuke valesti mähitud ja kremeerimise ajal vajus üks jalg mähisest välja. Nii pidigi ta kogu kremeerimise aja põlevat inimjalga vaatama ja seda häirivat vaatepilti ta veel kahjuks unustanud ei ole.

(jätkub raamatus)


Seminyakis ja Kutal olles on pidevalt tunne, et su elus on puudu raha ja asju, kuna kõik kohad on täis reklaame, kaupa ja müügimehi. Ubudis aga tekib just vastupidine tunne – sul on olemas kõik, mis sul vaja, ehk isegi liiga palju. Ning Kutal on kogu elu suunatud väljapoole ja välimisele, aga Ubudis sissepoole ja sisemisele. Kui tahad tunda, et sul on vähe raha, mine Seminyakki ja Kutale, kui tahad tunda, et sul on kõik elus olemas, mine Ubudi.

(jätkub raamatus)


Hinna üle kauplemine on Balil väga tavaline, seda isegi korralikes kauplustes. Tihti kaupmees isegi vihastab, kui sa ei lasku temaga hinnavõitlusesse. Võitlemine tähendab, et tahad tema kaupa. Soovitavalt tuleb kohe alguses pakkuda selline hind, et sul endal ka häbi hakkab. Kui kaupmees nüüd su hinna peale naerab, et tema ei saa eales nii odavalt müüa, siis tähendab see, et oled õigele hinnale juba päris lähedal.

(jätkub raamatus)

 

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Jesper Parve ja Petrone Print OÜ, 2016

Toimetajad: Berit Renser, Tiina Randus
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Fotoalbum: Jesper Parve, Mari Ojasaar, Kristi Ojasaar, Triin Maripuu, Pille Soom
Joonistused: Mari Ojasaar
Esikaanefoto: Mari Ojasaar
Autorifoto: Jesper Parve

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-587-60-5 (trükis)
ISBN 978-9949-587-61-2 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
168 lk + 16 lk fotosid

Kommentaar

  1. Saada soojale saarele…..!

  2. Bali on mind tükk aega paelunud, ma ei tea, kas selle üheks põhjuseks võib olla ka raamat ja film- “Söö. Palveta. Armasta”, kuid see raamat ajendas mind veelgi seda vaimustuma. Balit peamiselt promotakse oma ilu tõttu, siis sellest raamatust õhkub pigem vaimsust, seda teispoolsuse maailma, mida kõike ei saa käega katsuga, tuleb lihtsalt tunnetada ja uskuda.
    See raamat on ühe mehe teekonda sinna ja tagasi, kui Kääbikut tsiteerida, ehk endasse ja tagasi, leidmaks kes ma olen, mis ma tahan elult ning kuidas saada lahti kogu kräpist, mis enda sisse on aja jooksul kogutud ja mille omamise üle ükski omanik ei rõõmustaks ning mis segab reaalselt igapäevaelu.
    See raamat paneb soovima, et tahaks ka just niimoodi Balit avastada, jõuda sellele ühisele hingamisele saarega, leidmaks seda vaimsust, mida otsima läinud ning juba uue inimesena tagasi tulla ning seeläbi rohkem väärtustama Eestimaa olemust ja ilu.
    Igal maal on oma olemus, mida avastada ei saa turistina, sest siis söödetakse sulle ette just neid elamusi ja kohti, mida arvatakse, et sulle võiks meeldida, aga kuskil pikemalt elada, siis sa tunnetad, näed ja koged selle koha tõelist olemust. See koht hakkab sinuga dialoogi pidama ja vaikselt sa suhestud kohaga.
    Minu imetlus minna sinna väikse lapse ja naisega, see on enda ja perekonna proovile panek, samas ka võimaluste pakkumine, leides seeläbi iseennast ja saada teada, mis on tegelikult siin maailmas väärtuslik. Mitte sõnasõnalt tsiteerides raamatut, aga vabas vormis mõte, et kunagi oli inimestel 150 asja kodus, praegu on 20 000, reaalselt meil neid kõiki vaja ei ole, sest kas õnn peitub selles asjade kuhilas, mis tekitavad stressi ja depressiooni või pigem rahus iseendaga.
    Peale otsingute on ka soovitusi, kuhu tasuks Balil minna, mida teha ja seda kõike on kirjeldatud läbi oma kogemuste.
    Mõnus eneseleidmise ja -otsimise raamat, taustaks Bali iidsed vaimsed tarkused.
    Lõpuks ka tsiteering täitsa raamatu lõpust – „Meenub Dewa õpetus: „Miks sa muretsed kogu aeg, Jesper? Miks sa kordad seda ühte ja sama halba mõtet? Miks sa palvetad kogu aeg selle poole, mida sa ei taha? Palveta parem selle poole, mida sa tahad.“

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga