taevas_ja_maa
2,50 €

Ilmunud
12. 2011

See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel.

Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi.

Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse?

Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud.

Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?

Katkendid

UUTMOODI INIMESED ja teistmoodi suhtumised ilmutavad end igal pool, kas või siinsamas sünnitusmajas. Õblukese eesti naise kõrval ootab oma esimest last lopsakas venelanna. Kui järjekordne valuhoog ta keha raputab, kostab naise suust vali, kogu maja raputav appikarje: „Stalin, dorogoi Stalin, pomogi! Dorogoi Jossif, požaluista, pomogi!1

Tuhudes eestlannale on see appihüüd nii uskumatu, et ta juba pelgab, kas äkki on tema valu pannud teda kuulma olematuid appikarjeid. Kuid natukese aja pärast kostab taas südantlõhestav hüüd ja jälle kõlab sama, kõrvalvoodi-lamajas judinaid tekitav mehenimi. Pole kahtlust, et slaavitar kutsub just seda inimest elutähtsal hetkel appi. Mis sellest, et tõenäoliselt on naine appikutsutavat oma ihusilmaga näinud üksnes pildi pealt.

Eestlannagi pole oma valudes üksi. Ta paneb käed risti ja palvetab. Temal on Jumal, kelle poole ta ei pea kisendades pöörduma, vaid keda ta kutsub vaikides, ilma ühegi sõnata, isegi sosinal mitte – südames vaid. „Sina oled mu kilp ja mu varjupaik” – selle lause on naine tikkinud ühele oma paljudest peentest käsitöödest.


ELAME PIIRITSOONIS. Küll mandril, aga endiselt piiritsoonis nagu Saaremaalgi. Piiri, mis pealegi on Nõukogude Liidu piir, tuleb hoolsalt valvata. Hoolsusest annavad tunnistust tõkkepuud maanteel, mille taha sõidukid, nende seas ka liinibuss, vahel pidama jäävad. Teeäärsest putkast astuvad bussi rohekas mundris piirivalvurid, Nõukogude armees aega teenivad noored mehed, kes hakkavad sõitjate dokumente kontrollima. Passis peab seisma tempel, mis kinnitab, et dokumendi omanik elab piiritsoonis, teistel peab olema ette näidata luba ehk propusk, mille kohta eesti keeleski keegi ei ütle „luba”, vaidikkapropusk”. Ka üksinda sõitvatel koolilastel peab olema kaasas õpilaspilet, kust on näha, kas kool asub piiritsoonis. Laste vastu kontrollijad suurt huvi ei tunne, sest võimude arvates ei tule ühelgi nõukogude lapsel soovi nii õnnelikust lapsepõlvest loobuda ja teha katset kuhugi mujale pageda.


VLADIMIR ILJITŠ LENINI mälestuspäeval jaanuaris või Nõukogude Armee aastapäeval 23. veebruaril, sõidame kooliga kordonisse sõpruskoondusele. Üritust nimetatakse küll koonduseks, kuid tavaliselt läheb kordonisse kogu koolipere, mitte üksnes need, kes kannavad kaelas punast pioneerirätti või rinnas komsomolimärki.

Kordoni puhketoas, mis enesestmõistetavalt kannab Vladimir Iljitš Lenini nime, kanname püüdlikult ette vene keele tunnis õpitud, suurt juhti ja armeed ülistavad luuletused ning laulame laulmistunnis harjutatud venekeelseid laule. Igale koondusele aga järgneb – tants! Läikima löödud sõdurisaabaste ehk kirsade kriuksudes kummardavad sõdurid üksteise järel nii meie õpetajate kui meie, teismeliste tüdrukute ees. Mis teha, kui pisut vanemaid pole võtta! Aga mehed ise pole ka veel kahekümneaastased, nõnda võib neidki alles poisteks pidada. Kirsade (see sõna on tekkinud umbes samuti nagu propusk – keegi ei ütle sõdurisaabas, vaid venekeelse „kirsavoi” järgi „kirsa”) iseloomulik lõhn ja kerget flirti tulvil õhk hõljuvad Lenini-toas…

Unustamatu müstiline odöör on võimsam kui ammu surnud mehe nimelises ruumis pesitsevad kõrged ideaalid või kadunukese püha mälestus. Seda, kummalist-kentsakat leebet õhustikku, millel pole sugugi seost Nõukogude piirivalve mehiselt karmi kangelasoreooliga, adun veel aastate pärastki, neid ridu kirjutades…


PEAAEGU 300 AASTAT TAGASI teenis sedasama meie Risti kogudust abiõpetajana Gabriel Herlin, kes asutas Aru kirikumõisa talurahvakooli. Koos Herliniga hakkas Ristil lapsi häälikumeetodil lugema õpetama Bengt Gottfried Forselius.

Forselius viinud kaks matsisoost (loe: eestlasest) poissi Rootsi kuninga ette, tõestamaks, et eestlane on võimeline lugema õppima.

Kuningas imestanud: „Kas tõesti õppis see väike metslane lugema?”

„Mitte ainult lugema, vaid ka arvutama!” teatanud Forselius uhkelt ja väärikalt.

Harju-Madise kirikuõpetaja poja Bengt Gottfried Forseliuse ja Risti kiriku abiõpetaja Gabriel Herlini seos Risti kooliga võiks olla kindel märk sellest, milline on olnud kirikuõpetajate ja nende järglaste osa eestlaste hariduses. Risti kool võiks oma ajalugu lugeda aastast 1683, Herlini ja Forseliuse asutatud kooli algusest, ja olla oma juurte üle uhke. Ja minu isa amet ning kogu meie pere võiks olla kogu Eestimaal au sees.

Valitsevad aga 1960ndad, ei oska mina niimoodi veel arutleda ega tee seda ka keegi teine, vähemasti mitte kuuldavalt. Ei tunta oma väikese maa ja rahva ajalugu või ei soovita seda tunda. Oma ja väikest maad nagu polekski olemas, on vaid suur kodumaa, mis väikese maa asukatele jääb mõõtmatuks, tajumatuks. Jälle on sõda see, mis seisab otsekui vankumatu tamm ajaloo loomuliku edasivoolu vahel. Pärast sõda – millest saab mööda järjest enam aega! – on unustamine muutunud kohustuslikuks.


MINUL ON SEL PÄEVAL ERIÜLESANNE – pidada kõne kõigi abiturientide nimel. Kõne teksti olen kodus lihvinud ja kooliski on see juba üle vaadatud, aga vastuvõtupäeva hommikul pean kirjapandut näitama ka haridusministeeriumis. Saan aru küll, miks – vastutajad peavad olema veendunud, et kõnes on õiged sõnad ja õiged rõhud.

Õhtul, kui väga tähtsad kõned on peetud, annavad peoperenaine ja peoperemees sõna mulle. Ma ei pabista, olen ju kooliajal palju üles astunud ja mulle meeldib laval olla.

Praegu, nende ridade kirjutamise ajal aastal 2011, ei häbene ma sugugi oma toonase kõne lõpulauset: Et teha oma tööd hästi, selleks peame temasse alati panema iseennast, midagi oma südamest.

Kõne muud osa loen aga vanast ajalehest armutu enesekriitikaga. Tsitaadirägastiku vahel korduvad väljendid „kodumaa juubelilapsed”, „tiibade kergus ja raskus”, „ehitajad-loojad”… Ainus lohutus on, et kogu Noorte Hääle reportaaž pidulikult vastuvõtult oli samasugune või veelgi ülepaisutatum, alates alguse üliroosilisest meeleolust. Selline oli aja hääl.


KAHE AASTA PÄRAST, 12. juulil 1969, põlvitan Risti kiriku altari ees ja võtan isalt vastu leeriõnnistuse. Mul on seljas sama, omaõmmeldud kreemjasvalge kleit, millega lõpetasin keskkooli. Kleit pole mulle endiselt tähtis. Ja ma ei tea ikka veel, kas olen Jumala, isa ja enese vastu aus. Ma kahtlen.

Läheb veel palju aastaid, enne kui tunnen, et siiras, mu enese südamest tulev soov toob mind altari ette – lauakirikusse, nagu ütlesid mu vanaemad. Aus olla tähendab seda, et oled i s e jõudnud selgusele enese ja Jumala suhtes. Usk on ennekõike igaühe sisemuses, keegi ei saa kedagi – ka mitte vanemad oma lapsi – kättpidi või käsu järgi kiriku ja palve juurde juhatada.

Nelikümmend kaks aastat hiljem juulis leian „Kalevipoja” toeka köite vahelt oma leeritunnistuse ja isa korraliku käekirjaga kirjutatud kõne mulle sel tähtsal päeval.


MU ISA TEEB SEDA, mida teised inimesed tavaliselt ei tee, ja paljut, mida teised teevad, tema ei oska. Nii näiteks on meie perekonnanime kaitsmine isa jaoks kas pisut keeruline või täiesti tähtsusetu.

Kui ta kord aegunud passi vahetama läheb ja uut passi kätte saades märkab, et tema perekonnanimest on üks k-täht kogemata kadunud ja niigi lühikesest sõnast on saanud veelgi lühem, ei tee ta sellest numbrit ja laseb nõnda jääda. Nii muutub Saaremaalt pärit perekonnanimi Okk, mis tähendab saare keeles vokki, imelikuks mitte-eestipäraseks moodustiseks Ok.

Ka mina hakkan alates viiendast klassist sõnakuulelikult oma vihikutele seda lühendit maalima ja see nimi seisab ka mu esimeses passis. Veel ei ole üleilmne „okei” ega selle lühend Eestisse jõudnud ning mu nimi kõlab lihtsalt arusaamatult, aasiapäraselt. Ülikooliaastail Tartus võtab üks mu lugupeetud õppejõude, professor Paul Ariste, mu tihtipeale naljaobjektiks: „Noh, vaatame siis, mida meie vietnamlanna meile täna kostab!”

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Hille Karm ja Petrone Print OÜ
Toimetaja: Eda Allikmaa
Keeletoimetaja: Egle Pullerits
Kujundaja: Margit Randmäe

ISBN: 978-9949-479-70-2 (trükis)
ISBN: 978-9949-479-71-9 (epub)
Trükk: Greif OÜ
Kõvakaaneline, 245 x 168 mm
240 lk

Kommentaar

  1. Meeldib väga see väike tumedapäine piiga sääl armsas alevikus! Imetlen ja kadestan lapse terast silma ja sulge argielu ja Maa ja Taeva üle mõtiskedes. Lummav lugemine. Haarab esimesest leheküljest ja ei lase lahti ka pärast lõpetamist. Vaatasin pikalt tagakaant – otsekui lootes leida jätku, järge. Väga hästi kirjutatud! Sügav, aus, tark raamat. Aitäh, Hille Karm!

  2. See on siiras ja südamlik teos suureks kasvamisest ning püüdest tulla toime vastuoludega oma pere ning ühiskonna ellusuhtumise vahel. Meeldis väga, kuna mulle noorema põlvkonna esindajana oli teoses paljugi uut, mida varasemalt ei teadnud ning aimatagi poleks osanud. Luges ja kiitis aga ka vanaema, kellele jagus raamatus palju äratundmisrõõmu.
    Kuna raamat on kirjutatud ladusalt ja huvitavalt, siis kindlasti võib seda soovitada igas vanuses lugejatele!

  3. I liked Hille Karm’s childhood story very much. It gives such a candid and illustrative picture of the life and its norms those days. My parents faced quite a similar problems as they wanted to follow their parents beliefs and faith. The conflict between the values of the family and of Soviet society were typical and impacted many people. In your deep desire to be like others , play in the same game and not be seen as an outsider, Hille grew to doubt her parents beliefs and question her granny’s sage advice. Perhaps from her perspective (and from that of many others in similar circumstances) this was the only way to survive and to enhance her life opportunities.
    It’s true that times have changed but these introspective questions about fairness in life and of the notions of faith and heaven continue on. There are default norms and prejudicial attitudes in every society that may compel us to compromise our own inner beliefs and expectations. And yet, in our hearts we all yearn to be accepted and respected by others just as we are. We are so unique and special.
    Throughout our lives, in our thoughts and feelings, we may search both heaven and earth for answers and the guidance in making our life choices and in affirming our individual values. This search and struggle is so human and understandable- and it was so poignantly expressed and shared in this book.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga