Lugemissoovitusi suveks

Puhkuseplaane tehes meenutasime kirjastuses oma lugemiselamusi ja jagame neid lahkelt teiegagi.

Kirjastaja Epp Petrone:
Mina soovitan suvelugemiseks oma kolme osa reisiromaanist “Kas süda on ümmargune?”. Kõik kolm osa on erinevad, neid saab lugeda nii omaette kui ka ühise arenguliinina. Esimeses osas viib tegevus lõunamaarännakutele, turgudele müüma. Teine osa räägib tõsielusarja filmimisest Malaisias. Kolmas osa toimub India aašramis ja Venemaa kloostris. Ma võtan seda suure komplimendina, kui öeldakse, et pooleli neid “südameid” jätta ei saa, nii et arvestage sellega – loodetavasti on aega võrkkiiges mitu tundi maha võtta.
Ja soovitan veel üht hõrku suveraamatut, mille võlu on mulle vaat et sõnastamatu, aga ikka leian end vähemalt korra aastas seda üle lugemas ja nautimas. See on 1950ndate hitt, toona verinoore prantslanna Françoise Sagani “Kurbus kummaline tunne”. Sellest suveromaanist kumab süütut ja pahelist maailma avastamist, võrgutamist, manipuleerimist, armastust, ja imelist loojutustamise oskust… Neid sõnu kasutades tunnen, et nagunii ma selle raamatu võlu kinni ei püüa. Soovitan teil endal lugeda!

Finantsist Tiina Tammeorg:
Soovitan Kaja Sepa jutukogumikku “Vastassuunavöönd”, mis pakub äratundmist ja nostalgiat minu põlvkonnale, 1990ndatel naiseks kasvanutele. Need on lühikesed tabavad lood, parajad ampsud võtta igapäevatoimetuste vahele.
Teiseks soovitan P. Z. Reizini romantilist põnevikku “Õ.N.N.”. Tehisintelligentsi kiire areng on põnev ja samas hirmutav teema. Selles raamatus on arvuti inimesest mitu sammu ees ja korraldab oma omaniku armuelu tema teadmata. Algab paeluv võidujooks arvuti ülekavaldamise ja oma elu ohjade tagasi saamise nimel. Humoorikas ja kerge lugemine, mis paneb tuleviku üle mõtlema. Või ehk ongi see juba käes ja me lihtsalt pole veel aru saanud, et arvutid meie maailma juhivad?
Minu truu suvekaaslane on ka Toomas Kuke raamat “Eesti taimede kukeaabits”. Mu hobiks on põllu-, metsa- ja aasalilled, teen igal võimalusel lilledest pilti või nopin neid kaasa. Kodus uurin selle raamatu abil täpsemalt: mis taim see on, kuidas ja kus kasvab. Soovitan teistelegi, rohkem avastamislusti ja äratundmisrõõmu meie looduses!

Kirjastaja Triinu-Mari Vorp:
Clare Mackintoshilt on meil ilmunud kolm põnevikku, aga soovitan seekord viimast, raamatut “Laske mul olla”. Enesetapud, neist ülesaamine, pere, armastus, kummalised vihjed… Ja ootamatu lõpp, mis paneb uuesti raamatut lehitsema.
Omamoodi tõsielupõnevik on ka Barbi Pilvre “Minu Vormsi” – müstiline väikesaar, seletamatud juhtumid, energiasambad, oma nõiad, kellest üks hiljuti lahkus. Autori elu ootamatu lugu. Puudutas mind väga.
A. J. Finni “Naine aknal” algab aeglaselt, aga lõpeb kiirelt. Agorafoobia, alkoholism, teiste jälgimine, üksindus, hingepiinad. Naine justkui vaataks teisi, aga tegelikult vaatame meie teda. Tema sisse.
Põnevat suve kõigile!

Kirjastuse assistent Ene Kivisalu:
2020. aasta algus tõi Itaalia Euroopa kaardile kui kurjakuulutava viiruse levitaja. Sel suvel võib rahulikult ja turvaliselt võtta kätte eelmisel aastal ilmunud raamatu “Minu Itaalia”. Autor laseb lugejal tajuda kohalikku olustikku ja meeleolu, nii et lugedes saab tunda ilma soojenemist ja kuulda oliivipuudelt marjade langemist. Lisaks on raamatus nii kohalikke retsepte kui nippe Itaalia omaks võtmiseks.
Kui ise hetkel joosta ei saa, ei viitsi, ei oska, siis Alexandra Heminsley “Kuidas minust sai jooksja” on suurepärane raamat jooksmisest. Autor räägib ilmekalt oma teekonnast lühikeste jooksudistantside juurest maratonideni ja eneseületusteni. Raamat on motiveeriv ja ilmekas näide endasse uskumisest ja piiride nihutamisest. Oluline pole kliima ega piirkond, kus elad – kui lugeda seda raamatut, võib nii mõnegi veiniklaasi asemel venitada end hoopis kvartalitiirule.
“Minu Tartu” autori Lauri Räpi üle-eelmine raamat “Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis” on suvine isutekitaja meenutamaks mõnusa meeleoluga kirjutatud nostalgilist Tartu-elu. Lisaks on raamatus popid QR-koodid, mille abil saab telefoni kaudu raamatusse lausa sisse minna ja lugemise taustaks hüva 1990ndate muusika kaasa tiksuma panna.

Turundusassistent Mae Lender:
Üks vähestest raamatutest, mis mind ikka ja jälle lugema kutsub, on Milena Busquetsi “Ka see läheb mööda”. Neljakümnendates Blanca õrn ja metsik leinaaeg, kuhu mahuvad mälestused emast, lörriläinud suhted ja parajas koguses seksi, veini ja pidusid. Anna-Maria Penu võrratult nõtke sulega tõlge pakub valusalt ausa ja tragikoomilise pildirea peategelase elust. Kõike seda kuumas Hispaanias, mis ahvatleb end raamatuga võrkkiike unustama, käeulatuses suupisted ja klaasike jääkülma…
Sel suvel, mil meie pilgud on suunatud rohkem siseturismile, on põnev üle lugeda Terhi Pääskylä-Malmströmi “Minu Tallinn”. See on Terhi ood Tallinnale! Tohutu soojuse ja armastusega kirjeldatud üheksakümnendate ja nullindate pealinnaelu. Omamoodi ajalooõpik, käsiraamat ja seiklusromaan. Ja mis peamine, annab vastuse meid ikka ja alati painavale küsimusele – mida nad küll meist arvavad?
Minu lemmikžanris – reisikirjanduses – ilmus äsja tõeline pärl: Mia Kankimäki “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”. Moodne nannipunnist soomlanna, kes seikleb ümber ilma vägevate ammu surnud naiste jälgedes. Need olid naised, kes nihutasid mägesid paigast, murdsid tõkkeid oma teelt ja olid teerajajad, pääsemaks välja koduseinte vahelt, olemaks vaba oma loomingus ja seiklemaks maailmas ringi. Nende hulgas on kirjanikud, maadeavastajad ja kunstnikud.