Minu Tartu Lauri Räpp

Ilmunud
12.2019

Väljast väike, seest suur

„Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.
See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“
Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

 

Selles omapärases linnas elavad ja on elanud vana onu Eskimo (olgu jäätis talle kerge!), tädi Kikerikii, aktiivne linnakodanik Muna ja lahke kordnik Kohv. Vanemuise koridorides tuiab Vana Hirmsa vaim ja teatrilavadele on mitu etendust toonud Lennuk.
Siin toimetab tuntud ametimehi. Meil on Klaasist linnapea ning vee- ja kanalisatsiooni eest vastutab Kapp. Tartu ülikooli majandusteaduskonna koridorides lendab ringi akadeemik Varblane. Ja mõelge mis tahate, aga volikogu esimees on meil Must.

(jätkub raamatus)

—-

Mulle tundub, et toonane Veeriku oma elukeskkonna ja olmega võib tänapäeva keskmisele noorele näida kui õudusfilmi võtteplats. Kõvakatteta tänavad, kus puudusid tänavavalgustus ja kõnniteed. Majapidamistesse tuli vesi ämber ämbri haaval kaevust. Veepumbad ja -torud siginesid kodust kodusse hiilimisi nagu enne seda setud tärkavasse Veeriku linnaossa. Köökidesse ilmusid külmaveekraanid, aga soojaveekraanini oli veel pikk tee minna. Boilerite tööd tegid puu- või elektripliitidel podisevad veeanumad. Kanalisatsiooni aset täitsid siis solgipang, solgiauk ning veidralt lehkav ja suviti sumisev huumushunnik aianurgas.

(jätkub raamatus)

—-

Ei käidud ainult katuseid mööda. Käidi ka katuselt katusele. Seda võimaldas kunagiste linnaplaneerijate idee osa kortermaju nurka pidi tellismüüriga üksteise külge kinnitada. Üle augumustriliste otsaseinte tegid vapramad (ja rumalamad) koer-poisid julgusproove. Kaaslaste ergutushüüete saatel tuult ja ilma trotsides ning tasakaalu otsides ületasid nad need mõnemeetrised tellisribad ja iseennastki.

(jätkub raamatus)

—-

Kui põnev see oli! Kõik need salapärased keldrid täis kappe, mis omakorda täis kirju, fotosid, igasugu asju ja lugusid. Nimed raamatukaantelt said hoopis teise tähenduse. Trükitähed taandusid kirjatähtedeks. Ja uhke oli ka. Viieaastane poisike nende tähtsate onude ja tädide tähtsas maailmas. Tädi Eva, tädi Rutt ja tädi Ingrid, näiteks. Ehk siis Aaver, Hinrikus ja Rüütel. Nemad klõbistasid ja sahistasid töölaudade taga oma uurimistööd ja mina mööda maja uidates enda oma. Oli küll natukene hirmus, aga alla ma ei andnud. Aeg-ajalt lõgisesid keldris ahjuuksed ja teinekord tundus, et kuklas hingab jäiselt keegi, keda tegelikult olemas ei ole.

(jätkub raamatus)

—-

„Mis te minu maa peal teete? Mis mõttes ostsite?! Ma olen siin 25 aastat oma isiklikke asju hoidnud! Kuradi sissetungijad! Näete, siin on ju võrkaed, järelikult minu maa! Gospodi pomogi, kuhu ma oma kanad nüüd panen!“ tervitasid meid värskete üleaedsete hõiked.
Kolm naabrit olid suurema osa oma elust elanud ajal, mil polnud midagi saada. Seega tuli kõike varuda.
Keset seda ebavajalike asjade vabaõhumuuseumi, mille eksponaatide hulgaga saanuks pidada nelja aasta jagu kirbuturgusid, planeerisime meie, sissetungijad, oma uut elamist.
Meie krundil kõrgusid korraga raualinn, puulinn ja vanakraamilinn.

(jätkub raamatus)

—-

Äkki märkas Arne ühe poollagunenud tellismüüri ees prügikastide kõrval WC-loputuskasti. Vimkade ja hea veenmisoskuse poolest tuntud noormehe peas süttis omapärane taaskasutusidee.
Ta puhastas loputuskasti lumest ja haaras kaasa. Aeg on sõbrale külla minna! Tublit spordimeest ei heidutanud ka katkine lift ja sõbra seitsmendal korrusel asuv korter. Ta tassis leitud varanduse üles ja sättis selle enne uksekella andmist paar trepiastet kõrgemale parajat hetke ootama.
Sõber oligi kodus ja kutsus Arne sisse, kõik sujus, nagu ikka.

(jätkub raamatus)

—-

Keerasin punni põhja, vajutasin lindistamise nupu alla ja jooksin trenni.
Kuna lauatelefone sel ajal Annelinnas ei olnud, siis käidi üksteise ukse taga ehku peale. Kas on sõber kodus või mitte. Nii juhtuski, et mind tuli otsima üks Tartu metal’i-ringkondades liikunud tüüp, kes elas Puhjas. Uksekell helises ja ukse peale sattus sel korral minu ema.
„Tere, kas Lauri on kodus?“ küsis kutt.
„Ei ole,“ vastas ema.
„Aga kas teile ka meeldib tõesti death metal?“ imestas ukse peal seisnud poiss tagatoast kostnud metalliröökimise peale.

(jätkub raamatus)

—-

Sai osta ka vanakraami ja omatoodangut ja kasutatud asju. Väljapanekute autorid näitasid üles uskumatut kreatiivsust. Need, kes ei mahtunud ära pruunist puidust müügiputkadesse ja kioskitesse, sättisid kauba autokapotile. Müügipunktidena läksid käiku nii haagissuvilad kui ka mere- ja ehituskonteinerid. Marlboro logo haagissuvilal reklaamis jalatsite parandust. Väikesest ehituskonteinerist võis leida kanga- ja kardinapoe. Peagi lisandusid turumüüjate triibuliste kandekottide suuremad vennad triibulised müügitelgid ja esimesed plastmööblikomplektid. Kasutusele võeti kogu vaba maapind, mis käiguradadest üle jäi. Maha laotati nii kiletükke kui Türgi vaipu. Kraami müüdi isegi paljalt asfaldilt. Paar pealehakkajat olid kohale tarinud osa kodusest sektsioonkapist, mille riiulitel demonstreeriti uhkelt müüdavat kaupa.

(jätkub raamatus)

—-

Ammu enne seda kauget ajalugu, üheksakümnendatel, oli Tartu konkurentsitult tuntuim kohtumispaik ja söögikoht hoopis Toidutorn. Kunagise Tartu linnaliinide bussijaama dispetšeripunkt, kus sai süüa kõike, mida tulikuuma õli sisse kasta või mikroahjus soojendada kannatas. See oli tõeline kultuurituse keskus. Või siis subkultuurikeskus, mis koondas endas üheksakümnendate mässavat noorsugu ja äsja võidetud vabadusvahuga pinnale kerkinud kahtlast elementi. Koht oli nii menukas, et üht kesklinna suuremat parkimiskohta nimetati Toidutorni parklaks. Kui palju tunde, sigarette ja džinnipurke, burgereid ja kalapulki ma seal kulutada võisin. Hirmus mõelda. Aga kui sind ei olnud õhtuti Toidutorni parklas, ei olnud sind olemas.

(jätkub raamatus)

—-

Praegu on minu elu kahe olulisema institutsiooni – Tartu linna ja ülikooli – läbisaamine hea. Nad on teineteisega lausa põimunud. Näib, nagu puuduks piir, kus algab linn ja lõpeb ülikool. Ometigi on asju, mis veidi muret valmistavad. Näiteks linnaplaneerimise mõistes, kus kõik ei ole päris nii, nagu olla võiks. Nimelt on suur osa õppehoonetest aegamööda linnasüdamest eemale viidud. Kas Tartu-suguses väikelinnas on kõige parem mõte tekitada linna servale eraldi ülikoolilinnak?

(jätkub raamatus)

—-
Minu esimesed praegusaegse Aparaaditehase kogemused jäid piirkonna uue elu algusaegadesse, mil tehaseruumid olid veel ümberehitusjärgus. Turnisin koos sadade teistega mööda ohtlikuna näivaid treppe küll üles ja alla ning jõudsin järjekordsesse väikesesse ruumi, kus mängis DJ ja tantsis rahvas. Oli omamoodi filmilik tunne. Robustne ja industriaalne ümbrus. Betoonseintelt koorus värvi ja tontlik valgus moonutas seinale langenud varje.

(jätkub raamatus)

—-

Kui olin kaardistanud kogu Annelinna parklad ja viinud isikliku peki miinimumini, naeratas lootus mulle, lootusetule, lõpuks Annelinna lõpus. Juba eemalt oli näha, kuidas üksik iludus päikese käes läikis. Kohakuti jõudes viipasin talle õhkõrnalt. Rohkem nii moe pärast. Või juba hoopis harjumusest, kes teab. Mu suureks heameeleks piiksatas ta rõõmsalt ja palus end ahelatest vabastada. Sõit Ihastesse võis alata! Kolmveerandtund jalaringlust ja veerandtund jalgrattaringlust läks mu kontole igatahes kirja. Hea enesetunne liikumisrõõmule kauba peale. Mine (ja vähenda) pekki, nii äge on olla tartlane!

(jätkub raamatus)

Osa tekste on varem ilmunud Postimehes ja ajakirjas Edasi
Aitäh Eesti kultuurkapitalile

Autoriõigus: Lauri Räpp ja Petrone Print OÜ, 2019

Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Tartu keele toimetaja: Sulev Iva
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-78-8 (trükis)
ISBN 978-9949-651-79-5 (epub)
ISBN 978-9949-651-80-1 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
256 + 16 lk

Kommentaarid