See kleit ei sobi sulle!

Tekst: Kristiina Oelsner

„Johanna, see pikk mudase rannaliiva karva kampsunkleit ei sobi su lohvakate teksadega! Pealegi teeb see värv su kahvatuks ning lõige muudab su niigi lühikesed jalad pea olematuks. Sa näed välja nagu porilompi kukkunud kilpkonn,“ tahaksin täna hommikul töökaaslasele öelda, kui ta rõõmsa naeratusega mu büroo uksel seisab ning heldinult oma lapse lasteaia kevadkontserdist räägib.
Pigistan siiski keele hammaste taha. Ma ei tea, kas ta oleks edaspidi nõus mu projektide finantsplaane nii suuremeelselt üle kontrollima, kui talle seda täna täpselt niimoodi ütleksin. Aga võib-olla oleks ta mulle hoopiski tänulik. Hetk hiljem ühineb vestlusega teine kolleeg, kelle laps samuti samal kontserdil esines. „Lisa, see fuksiaroosa pluus paneb su heleda näonaha särama!“ ütlen hoopis. Lisa naeratab sõbralikult. Ma tean, et ta teab. Teab, missugused värvid ja lõiked talle moeteooriate järgi sobivad. Ta on üks väheseid.

Mulle meeldib mõnikord kohvikus istudes või ka näiteks lennujaama ooteruumis aega surnuks lüües naiste (kui aus olla, siis ka meeste) riietusi jälgida. Proovige järgi – see on palju huvitavam kui instagramis nunnusid kassivideosid skrollida! Mu „hobi“ pärineb ajast, kui proovisin Saksamaal kätt moekunstnikuna ning mul oli kleidiettevõte. Sellest kirjutan muuseas pikemalt oma äsja ilmunud raamatus “Minu (Ida-)Saksamaa”.
„Aga mis mulle siis ikkagi sobib?“ küsisid minult varasemalt mu kleidi-kliendid ning ootasid suu ammuli elumuutvaid soovitusi.
Moe, stiili ja sobivate lõigete kohta on ilmunud tuhandeid raamatuid. Internetist leiab miljoneid blogisid ja videoid ning suurem osa tuntud ja tundmatuid sisuloojaid üritab just nende teemadega oma sissetulekut kindlustada.

Stiiliõpikute filosoofia järgi oleme me kõik natuke köögiviljade moodi. Mõnel meist on õuna keha, teine meenutab natuke rohkem pirni ning kolmas hoopis pulkpeenikest porrulauku. Ja siis on veel need õnnelikud, kelle figuur sarnaneb ideaalsete proportsioonidega liivakellaga. Kuna kõik teised on oma hüüdnimed saanud poekoti sisu järgi, võiks liivakella figuuri aususe mõttes maapähkliks kutsuda. Mõned kehakuju arvestavad soovitused on tegelikult väga elementaarsed. Naised, kellele emake loodus on kinkinud puusad, mille suuruse üle iga kõrvitsatalumees uhke oleks, võiksid kõik oma pliseeritud seelikud ning väikeste voltidega kleidid mõnele porrulaugu kehaga sõbrannale kinkida.

Tegelikult võivad nad ka lihtsalt vahetust teha. Muidugi juhul, kui porrulaugu naisel on kapi sügavuses näiteks mõni vertikaalsete triipudega kleit, mis tema olematud kurvid veelgi rohkem kokku tõmbab. Samas viimast võib endale ihaldada ka õuna-naine ning ega ka maapähkel sellisele pakkumisele „ei“ ei ütleks.

Laiade õlgadega naised võiksid moodsaid õlapatjadega jakke vältida ning hoopistükis hõlmikkleitide poole piiluda. Viimased teevad imesid ka nende puhul, kelle looduse poolt kingitud rinnapartii on suurem kui ilukliinikus operatsioone ootavad silikoonpadjad.

Muuseas, ka kaelustel on omamoodi võluvõimed. V-kaelused näiteks pikendavad optiliselt ka kõige lühemat kaela ning drapeeritud ehk kergelt langev kaelus suurendab ilma kirurgi sekkumiseta ka väga tagasihoidlikku rinnapartiid.

Lisaks lõigetele on värvid need, mis meie riietele viimase võlulihvi annavad. Kes meist ei oleks lugenud artiklit selle kevade või suve moevärvidest. Midagi sellist nagu „moeloojad soovitavad – pastelsed toonid on selle hooaja viimane hitt ning kõik, kellel ei ole midagi selles värvis kohe kapist võtta, peaks kiiremas korras lähimasse ostuparadiisi tormama“. Keegi ei ütle, kas need samad
pastelroosad või helelisinised õrnad toonid ka kõigile päriselt sobivad. Miks müüginumbreid ette ära vähendada!

Ausalt öeldes ei vastanud ma oma klientide küsimusele kunagi raamatust pähe õpitud teooria järgi. Küsisin hoopis vastu: millistes riietes te end kõige paremini tunnete? See kõlab lihtsalt, aga pole seda sugugi.

Me oleme justkui kärbsed moetööstuse ämblikuvõrgus. Pole ka ime, kui mõelda millised summad reklaamkampaaniadesse pannakse. Oleme harjunud uskuma, et on olemas “õiged” lõiked ja “õiged” värvid. Et keegi teine teab paremini.

Aga tegelikult – tühja nendest köögiviljateooriatest! Ja sellest, mida ilusad sotsiaalmeedia tüdrukud tantsu keerutades ütlevad ning mida halvas tujus kolleegid meist arvavad. Mis on need kleidid, pluusid, seelikud, milles me end päriselt hästi tunneme? Kas iidne muinasjutt? Miks mitte lasta sadadel pliseeritud seeliku voldikestel pirninaise puusasid rõhutada? Jah, võib-olla on Johanna tegelikult oma mudaliiva värvi kampsunkleidis väga õnnelik ning Lisa vihkab fuksiaroosat. Võib-olla on see isegi Johanna lemmikkleit, mida kandes tema laululapsest tütar emale sülle poeb ja ütleb: “Emme, sa oled maailma kõige ilusam naine.“ Kes olen mina, et talle öelda, et tema näonahaga oleks parem teistsuguseid värve kanda?

Miks mitte kuulata vahelduseks iseennast. Teeme kapiuksed lahti ja vaatame, mis on just need riideesemed, mis meid päriselt naeratama panevad. Südamest. Ülejäänu võib rahulikult taaskasutusse minna – võib-olla on need kellegi teise jaoks just need ainuõiged.