Poos ei ole ainult asend

Tekst: Kati Saara Vatmann

Vahemerelise heasüdamliku näolahmakaga kirjamees Justin Petrone, kes uue üllitise “Misjonäripoos” kaanelt lugejale vastu kenitleb, on eestlastele tõeline kingitus. Mu lugu alustavad omadussõnad on Petrone enese poolt kirja pandud, kui ta õigustab oma itaalia-iiri-jänki-verelist kasutegurit Maarjamaa genofondi parandajana. Ta ei erine meist endist – eesti keele on küll hiljem ära õppinud, ent nähtused, mida Petrone kirjeldab, on meile tuttavad ning ka meie ise vaatleme tänu temale oma seni enesestmõistetavat elu nagu Oh ja Ah matkal. Meil tuleb ühe võimaliku vaatlejaluubi eest tänulik olla. Seda enam, et maitsekalt humoorikas ja värskelt vaimukas luup on. Heatahtlik ja väga aus ka. (veel …)

Arvamus: Justin Petrone “Montréali deemonid”

Tekst: Mare Grau, reisiromaani “Võõramaalane” autor

Jack Kerouac olevat kuueaastaselt kuulnud Jumalat talle ütlevat, et tal on hea hing, ta kannatavat oma elus ning et ta sureb valus ja hirmus, aga teenib lõpuks ära päästmise (Amburn, Ellis, “Subterranean Kerouac: The Hidden Life of Jack Kerouac” p 13‒14, MacMillan 1999). Justin Petrone vastses raamatus “Montréali deemonid” on selline lõik, kus üks tegelane ütleb minategelasele Adamile: “Ma tahtsin lihtsalt öelda, et minu arvates tahab Jumal sulle öelda, et ta armastab sind. Vahel räägib Jumal läbi teiste inimeste.” (lk 228) J. Petrone väidab, et on ammutanud teiste hulgas inspiratsiooni Kerouacist. Viimase suurteos “On the Road olevat valdavalt autobiograafiline, kui palju on seda Justin Petrone “Montréali deemonid”? (veel …)

Neenetsi õhtu Tallinnas

16. veebruaril kell 18.00 toimub Vanalinna Muusikamajas (Uus 16C) Fenno-Ugria hõimuõhtu. Peaesineja on Olev Remsu, kes esitleb oma raamatut “Minu Neenetsimaa”. Lisaks räägib keeleteadlane Sven-Erik Soosaar neenetsitest ja neenetsi keelest, näidatakse filmikatkendeid ja saab kuulata Juri Vella luulet. Üritus toimub koostöös Petrone Print`iga.

Blogikampaania kokkuvõte

Meie blogikampaaniast võttis osa 41 inimest. Kõige rohkem arvustati Epp Petrone raamatut “Kas süda on ümmargune?” (11 korral), järgnesid Justin Petrone “Minu Eesti” (8 korral) ning “Minu Nepaal”, “Minu Gruusia” ja “Minu Ameerika” (kõik 5 korral).

Siin on kirjas kõik, kes arvustasid perioodil 25.10-25.12 meie raamatuid ja said selle eest kingituseks Sandra Steingraberi raamatu “Mina olen ookean”.

(veel …)

Lugeja Kaija “Minu Nepaalist” ja raamatust “Kas süda on ümmargune?”

See postitus osaleb meie blogimängus.

Kaia-Kaire Hunt “Minu Nepaal”

See raamat on uskumatult soe ja südamlik. Paljud inimesed jõuavad varem või hiljem arusaamani, et nn igav kontorielu ja läänelik elukorraldus, kus naljaga pooleks öeldes „võidab see, kel surres on kõige rohkem asju“, ei ole vist ikka päris see, millele nad tahaksid oma elu pühendada. Aga samas on vähe neid, kes sellest keskkonnast välja murravad või üldse seda teha tahavad. Kaia-Kaire tegi seda ja kõigele lisaks pani oma kogemused ka kirja nii ehedalt ja armsalt, et tekib tahtmine teada saada, kuidas tema elu edasi kulgeb.

Mulle meeldis selle loo juures eriti see, et lisaks heategevusele leidis Kaia-Kaire aega ka iseenda jaoks – aega ennast harida, tutvuda kohalike usunditega, õppida joogat, näha ka muid kohti peale oma n-ö koduküla ja olla ka aeg-ajalt n-ö valge turist ning käia restoranides söömas ja hotellis pesemas. Aga kõige südantsoojendavam oli muidugi tema tegevus lastekodus – see on asi, millega igaüks hakkama ei saaks.

(veel …)

Lugeja Maarja Justin Petrone raamatust “My Estonia”

See postitus osaleb meie blogimängus.

Mõnda aega tagasi jäi mulle ökopoes silma raamat „Mina olen ookean“, mida sirvisin huviga, ning kui nüüd avastasin (Petrone Print`i netilehelt „Roheliseks kasvamise“ raamatut otsides), et selle võib arvustuse eest endale päriseks saada, kiirustasin raamatukogusse ja laenutasin ainukese Petrone kirjastuse raamatu, mida neil sel hetkel pakkuda oli (kõik teised raamatud olid välja laenatud ja ootejärjekord pikk). See juhtus olema ingliskeelne „My Estonia“.

Raamatu „My Estonia“ on kirjutanud Itaalia juurtega Ameerika noormees, kes Eestisse südame kutsel elama on sattunud. Kui päris aus olla, siis ega ma sellest suurt midagi oodanud: Eesti (igapäeva)elu ja kombeid kirjeldav raamat tundus igava lugemisena, oleksin eelistanud reisiraamatut mõnest eksootilisest paigast, et elada sisse mulle täiesti uudsesse ja põnevasse maailma. Kuid „Minu Eestit“ lugema hakates kadusid mu eelarvamused esimeste ridadega ning leigus asendus vaimustusega. Mõnusa huumoriga on edasi antud autori esimesed kokkupuuted Eesti ja selle rahvaga: sisuliselt kirjeldatakse küll Eesti (igapäeva)elu, kuid läbi autori silmade.

(veel …)

Lugeja Archibald Kati Lumiste “Minu Ibizast”

See postitus osaleb meie blogimängus.

Ibiza – saar, mida sooviksin kindlasti külastada. Kuna paraku hetkel selle sihtkoha külastamine minu lähiplaanidesse ei kuulu, siis oli eriti tore näha raamatupoodides müügil just raamatut “Minu Ibiza”. Samuti on huvitav lugeda ka teistest “Minu… “-sarja kuuluvatest paikadest, mida olen ise külastanud või soovin kindlasti külastada. Sari annab võimaluse läbi elada uuesti reisidel nähtut-kogetut või siis uue kohaga tutvuda ning juba veidike teadjamana seda sihtkohta hiljem külastada.

Isiklikult on minu jaoks Ibizast tekkinud kujutelm kui saarest, mida külastatakse suvel, ning seda peamiselt selle paiga kuulsa ja kireva ööelu-melu tõttu – vabadus, armastus, muusika. Selle piirkonna muust elust ja tegemistest eriti palju räägitud ega neid nähtud pole. Kuigi paljude ajalehtede reisikülgedel on ilmunud artikleid selle saare kohta, on peamine rõhk ikkagi olnud meelelahutusel. Niisamuti on lugu ka televisioonis nähtud reisisaadetega.

(veel …)

Lugeja Gea Liis Kängsepa “Minu Argentinast”

See postitus osaleb meie blogimängus.

“Minu Argentina – vabatahtlikuna getos” jõudis minu raamaturiiulile käesoleva aasta veebruaris, mu sünnipäeval, kui olin ise parajasti EVSi vabatahtlikuna Ateenas. Vahva sõbranna kodumaalt postitas mulle “pisut lugemist ning EVSi kogemuste vahetamist”, nagu ta toredasti raamatu pühendusse ise ära märkis.

Nagu rusikas silmaauku see kink tol hetkel tõesti ka oli. Olin olnud Kreekas selleks ajaks juba pool aastat (minu projekti sisu oli töö psüühikahäiretega inimeste tugikodus), nii et esmane suurem kultuurišokk läbi elatud, ümbritsevaga juba pisut enam harjutud ning igapäevarütm piisavalt väljakujunenud, et kogu selles inimeste ning emotsioonide virvarris hakata adekvaatselt märkama just nimelt selliseid toredaid igapäevaseid pisiasju ja seikasid, mida ka Liis oma raamatus värvikalt ja tihtipeale eestlasliku huumoriga kirjeldab.
Kuigi meie tegevused leidsid aset n-ö teisel pool maailma, avastasin ma aina kasvava heameelega peaaegu igas uues peatükis endalegi tuttavaid ning kogetud läbielamisi. Mõningase üllatusega sai mulle selgeks, et Kreekale nii omase mediterraanse tunnetuse ja lõuna-ameerikaliku temperamendi ning ellusuhtumise vahele paralleele tõmmata on vägagi lihtne. Ma tundsin, kuidas jagasin Liisi frustratsiooni, kui korraldav ning tegutsemisaldis Eesti Vaim meid ümbritsevaid põlvist nõrgaks lõi, ja asjade toimimiseks tuli lihtsalt karmi käega organisaatoriroll endale võtta; noogutasin mõistvalt kaasa, kui lugesin suhtemängude ning kurameerimisvõtete põhitõdesid; ja jagasin Liisi tõdemust, et suurt osa sellest perioodist minugi elus iseloomustas ühel või teisel viisil inimestest lahkumine. Ning nii edasi ja edasi ja edasi igas peatükis…
“Minu Argentina” andis mulle selle killukese kodust ning mõistvat toetust (ning just selles õiges võtmes ning EVSi taustsüsteemis), mida teatud hetkel pikemat aega teises riigis viibiv seikleja tegelikult ikka avastab end vajamast! (Ning miks mitte ka inspiratsiooni oma kogemused kord samuti pikemalt lahti kirjutada…)

Lugeja Katrin Epp Petrone raamatust “Kas süda on ümmargune?”

See postitus osaleb meie blogimängus.

Elu kummalised mustrid

Epp Petrone «Kas süda on ümmargune?» Reisiromaan I osa

Kas süda on ümmargune? Ümmargune nagu maakera. Ühtaegu hiiglasuur ja tibatilluke. Peites enda põues aardeid, mida otsida labida ja kirkaga kõvasti vaeva nähes, ning samas pakkudes täiuslikkust ei-midagi-tehes. Selle südame-maakera meredes on tõusud ja mõõnad, põldudel on piinavat põuda ja kosutavat vihma, ning aeg-ajalt otsustab nii mõnigi vulkaan ootamatult turtsatada.

Et oma südamest sotti saada, tasub minna reisile. Lasta paista enda peale päikesel ja puhuda tuulel. Õppida magama mägedes tähistaeva all kaktuste vahel (kui karvaste jalgadega ämblik üle keha jookseb, siis tasub püsida liikumatult), kogeda, et reisipagasit ei pea olema palju (ja taibata, et ühe kampsuni võiks ju ikka alles jätta, sest ilm võib viluks muutuda), muutuda vilunuks tänaval ehetega kaubeldes (müüa bambusvilesid, hüüdes rahvale: «Ma olen kanaarilind!» või vastandada end müüjate massile, ümisedes eestikeelseid rahvalikke viise. Igatahes, inimesed armastavad, et asjaga on seotud lugu, ja kui see lugu puudub, on vaja kaupmehel see välja mõelda.). Tunda, kuidas kaasteeline, juhuslikult kohatu või lihtsalt Elu su südame-maakerasse labida või kirka lööb, ning sealt midagi väärtuslikku välja tuleb. Või siis jääb järele hoopis songermaa.

(veel …)

Lugeja Kristel kirjutab Petrone Print`i raamatutest

See postitus osaleb meie blogimängus.

Lõpetasin just Epp Petrone raamatu „Kas süda on ümmargune?“ lugemise. Nii
värskelt lõpetasin, et olen täitsa nõutu, mida kirjutada. Äkki peaks veidi settida laskma enne…

(veel …)

Lugeja Anu kirjutab Petrone Print`i raamatutest

Ka see postitus osaleb meie blogimängus.

Petrone Print`i kirjastuse fännina olen lisaks “Minu…”-sarjale nautinud väga palju ka teisi raamatuid. Näiteks “Meestest, lihtsalt” ja “Poisi lugu”. Minu jaoks jäi võõraks noorte autorite kogumik “Tule, ma jutustan sulle loo”. Dagmar ütleb, et see raamat on meie generatsiooni nägu, kuid minu arvates siiski vähemalt pool generatsiooni nooremate nägu. Nende mõtted liiguvad kuhugi nurga taha üles vasakule. Aga tänuväärne, et noortele anti võimalus oma loomingut jagada. (veel …)

Lugeja kirjutab Justin Petrone raamatust “Minu Eesti”

See postitus osaleb meie blogimängus.

Tekst: Merilin Šults

Olles “Minu…”-sarja suur austaja, olen peaaegu kõik selles sarjas ilmunud teosed läbi lugenud. Igas raamatus on olnud midagi erilist, meeldejäävat ja nauditavat. Tegelikult oleks kõiki neid teoseid huvitav arvustada, kuid valisin neist välja raamatu „Minu Eesti”. Valiku põhjus on see, et just lõpetasin raamatu lugemise ning see on minu arvates sarjast üks omapärasemaid. Huvitav on lugeda sellest, millise pilguga näeb Eestit välismaalane, kelle jaoks on meie maa uudne ning huvitav.

(veel …)

Lugeja Marika arvustab meie raamatuid

See postitus osaleb meie blogimängukampaanias. Kuna Marikal endal blogi ei ole, siis avaldame tema mõtted ära siin! Tutvu blogimängu reeglitega siin!

Tekst: Marika, raamatulugeja

Raamatukogust teatati, et viimaks on järjekord jõudnud minuni ning ma saan laenutada Epu “Minu Ameerika” I ja Justini “Minu Eesti”. Kusjuures kirjastuse toodanguga tegin tõesti tutvust alles sel suvel, kui raamatukoguhoidja mulle praktiliselt vägisi sarja soovitas.

Ameerika-raamatu esimeses osas on muidugi mõned hardcore tekstid, mõned aga kerge ajaviitekirjandus. Eriti meeldis lk 25, 29, 33, 39 ,45 algavad peatükid, tundus, et esimene pool raamatust olid tõsisemad lood.

Muuses oli lugu 44aastastest sugulastest, kes nägevat välja nagu 34. See pani mõtlema, 44 paistab üldiselt välja elustiil, mitte aastad. Paljud 30-aastased on ju lödid paksmaod. Siinkohal meenub Justini raamatust 40aastane vanamees joodiksugulane Toivo… Muuseas olen ma lugenud teaduslikke tekste rassismist, mis väidavad, et rassierinevused on kujutletavad, neid tegelikult polegi. Selliste uuringutega teenivad elatist nii mõnedki juudisoost teadlased.

Siinkohal tahaksin öelda, et vanuseline erinevus on kujutletav, loeb elustiil, aga küllap on see nii ja naa. Üldiselt neegri ja juuditemaatika on Epul väga OK. Nüüd meenus üks vingemaid kohti Ameerika raamatus, mis pani ahhetama. Kuidas Epp pidi valima ida ja lääne vahel, nagu oleks teda pooleks hakatud rebima, ja jooksis siis venelaste sabas lennukist välja. See oli nagu dramaatiline hetk loodusfilmist. Epu mõlemi raamatu kohta tahaks öelda, kaas ei vasta sisule. Nagu oleks tegu 100% naistekaga… Aga ei ole ju!

Nüüd siis aga Justini raamat. Raamatu algus oli naelapea pihta, kohtumine nn Tartu põmmpeadega. Oli ju selge, et see oli klassikonflikt, mitte rassikonflikt. Põmmpead olid naiseta oma sotsiaalse päritolu, mitte rahvuse tõttu….

Naerda sai palju. Aga natuke hakkas kahju neist kulunud mööbliga inimestest, kas nad on ikka nii paksu nahaga? Teine äärmus – remondihullud, on kajastamata, kas Justin selliseid pole näinud? Kelle elu eesmärgiks on oma korrusmaja korteri pidev remontimine ja mööbli täiendamine? Ja rikkad ja ilusad tuttavad sopaajakirjanikud on samuti puutumata jäänud nagu ka muud rikkurid. Püsiv süldifoobia tekkis ilmselt sellest, et ajus oli kõigest kokku parasjagu kollaps. Tegelikult see ju nagu tarretatud supipuljong lihaga. Või oli see rõve kamaratega sült? Haisev pellar põhjustab tõesti püsiva trauma. Elasin ise 6. eluaastani sellisega, mäletan siiamaani, 40 aastat hiljem.:) Jättis mainimata, et küllap söögilauda naastes oli tal tugev kusehais man. Selles raamatus oli kõige šokeerivam koht, kuidas verinoor isa palus bussis oma rasedale naisele vett. Mõtlesin, et ju selline rahvas ei väärigi paremat saatust, või siis vastupidi, et tänu raskustele on rahvas selliseks muutunud. Jõudsin viimaks järeldusele, et juhtum oli pigem tüüpiline just Viljandimaale. Viljandimaa inimestest võib midagi nii jubedat oodata. Võib-olla ka Raplamaal. Mitte Võrumaal või Tartumaal. Olen hulkunud Venemaal ja Kaukaasias, Ingerimaal ja Soomes jne, ma pole kusagil midagi nii jubedat kohanud, tõesti, Eestis võib nii juhtuda.

Justini raamatust jääb mulje, et inimesed on nõuka aja poolt nii lömmi vajutatud, tegelikult on ju paljud Eesti eduloo hammasrataste vahele jäänud. Epu põlvkond olla õnnelik, vanemad inimesed ei kohane. Kummatigi on praegu 50% noortest töötud, enamus plaanib Eestis lahkumist ja mu laste paljud sõbrad pakivad kohvreid, et suunduda Austraaliasse ja mujale, mitte seiklema, vaid elatist teenima, paljud juba väljamaal. Keskealistel on maad ja majad müügis ja samuti lahkumas. Tegelikult on Justinil muidugi äärmiselt terav silm, lihtsad mõned aktsendid jäävad domineerima. Hammaste koledus on asjalik märge. Kummatigi on nüüd 100 korda rohkem hambaarste kui nõuka ajal. Siis korraldati puurimine valuvaigistita, ent plommid kestsid 10-15 aastat. Nüüd ei elataks see hambaarstide armee end ära, kui nad püsivaid plomme paneks. Nii viiakse pidevalt tohutut andamit hambaartsidele, ja võib-olla tõesti kodu remondiks ei jäägi raha…

Nõuka ajast ei meenutata midagi positiivset. Rändasin siis Venemaal ja Kaukaasias, naeratuse eest sai süüa ja öömaja. Tbilisis vormistati mulle isegi tasuta lennupilet, naissoost dispetšeri poolt. Siin kõrvalepõige, see on väga hea raamat, arvan lihtsalt, et Justinil on Eestis veel palju avastada. Kas magistritöö juunikommunistidest on valmis? Kas nood kommunistid lähtusid ideaalidest või isiklikust kasust? Tuleks lugeda pigem 1930ndate aastate ajalehti, ei olnud siis mingit õnnelikku stabiilset Eesti aega, kriis kriisi otsa, häda ja viletsus. Olen kõik tolle aja tähtsamad lehed läbi lapanud… Minu ühel vanavanaisal oli Tallinnas klaverivabrik, vanaonul Saaremaal paekaevandus ja Tallinnas plastmassitehas jne. Millaski 1930ndatel läksid nad kõik pankrotti. Vaeste inimeste elust ärme üldse räägigi.

Tegelikult on raamat diagnoos rahvale. Ja tundub küll, et võõraid piinatakse liialt oma painava ajalooga. Vaimukas oli märkus, et hea, et Eva keldris polnud kedagi piinatud või tapetud… Kummatigi leidsid seal kassipojad varsti otsa.

Jällegi juuditemaatika, küllap olete juba kusagil mustas nimekirjas. Juutidest võivad kirjutada vaid juudid. Lk 214 jahmatas mind väide, et nõuka ajal lepiti kohtumised kokku suuliselt, kuna KGB kuulas telefone pealt. Kas ikka nii massiliselt kuulati? Balti jaamaga seoses tekkis Justinil sümpaatia neoliberalismi suhtes. Siinkohal tahaksin aga mainida, nõuka ajal polnud see selline rõve peldik, vaid korralik koht. Käisin seal lähedal Tallinna 1. Keskkoolis. Selliseid troppe ja lapsnarkomaane ja kodutuid polnud nõuka ajal, need on neoliberalismi viljad… Neoliberalismi on Laarile muuseas õpetanud ka eestlane Thomas Palm Portlandi ülikoolist, vähemalt nii ultraparempoolne Palm ise uhkustab.

Lk 279 kirjutab Justin, et Epu esivanemad tegid sakslastele süüa ja pesid nende pesu jne. Kas ta mõtles konkreetselt Epu esivanemaid või eestlasi üldiselt? Vähesed väljavalitud sattusid mõisa teenijaks,muuseas ka mõisnike sohilapsed. Sellistest saidki hiljem linna asudes sageli vabrikandid jms, kadakasakslased. Eestastest enamusel polnud asja ei mõisa kööki ega aeda. (Nn koduneegrid ja põlluneegrid). Lk 315 on jutt kergelt zombistunud Priidust. Võib-olla oli ta olnud töötu, kellele maksti heal juhul 400 krooni töötutoetust, paljud sellise kogemuse läbielanud on zombistunud…. Selleks, et mõista Eesti edulugu ja neoliberalismi, oleks vaja kogeda omal nahal, kuidas on olla töötu 400.- kroonise toetusega, kuidas ühiskond, ametnikud jne sind kohtlevad, rääkimata sellest, et tolle rahaga võis kaks korda poes käia. Priidu teks tundus hardcore, see oligi see edulugu. Peame talle ikkagi pöialt!

Raamatu tõlge on super, Justin ise väga suure töö teinud ja kahtlemata terane ja andekas inimene. Lugedes sai palju naerda ja see pani mõtlema. Justin peaks andma välja mitu köidet sellest haledast rahvakillust ida ja lääne piiril. Torkas silma aga kehv korrektuur, arvestades raamatu üldist viimistletust oli see nagu lugupidamatus autori suhtes.

//

“Minu Maroko” algas lapsikuna tunduva islamipropagandaga, edasi oli aga super, too autor peaks kindlasti kirjutamist jätkama. Mõtlemapanev oli see, et palestiinlased on usku vahetanud juudid ja Maroko berberid on eurooplased!!! Kirjeldused olid väga head. Nn auguga kemps tuntud nii Venemaal kui Kaukaasias, kätega ja leivatüki abil söömine samuti Kaukaasias, isegi restoranis söödi nii.

“Minu Kanada” — küps ja viimistletud teos, lugemine oli kasuliku ühendamine meeldivaga. Autor julges kirjutada ka sealsetest eestlastest (mis Epul praktiliselt puudu), kusjuures ainsad negatiivsed kontaktid olidki nendega, väga usutav. Ajalugu ja tänapäevane olme ja oma pereelu hästi kokku sulanud.

“Minu London” — autor varasemast sümpaatne ja armas. Mõned pubi-kirjeldused olid igavad. Lemmikpeatükk oli Londoni loodusest. Lugesin seda oktoobris põõsastes päevitades, päikse käes 18 kraadi sooja. Kui jõudsin lõiguni, et pargitaimedega ei võinud end emotsionaalselt siduda, kuna hooaja möödudes visati nad lihtsalt minema, hüppas raamatule rohutirts ja ei soovinud sealt enam lahkuda. Muuseas päästis autor mõned tulbisibulad hävitamisest… Tore oli konnade päästeaktsioon ja seiklus maal. Äkki võinuks oma joonistusi raamatusse panna, kuna need on alati väga positiivse energiaga.

Minu meelest kuluks kirjastusele ära mõni kuri meestoimetaja, kes karvase käega kurjalt raputaks vahel nii autoreid kui mõnel juhul ka korrektorit…

Nalja ja pisaraid “Minu Gruusiast”

Kirjutab: Epp Petrone

Lugesin nädalavahetusel lõpuni “Minu Gruusia”, see on üks neid väheseid raamatuid, mis mis on kirjastatud ilma, et ma selle enne läbi oleks lugenud. Hakkasin toona suvel otsast lugema toimetatud materjali ning süda oli nõnda rahul, et edasi lugema tol hetkel ei hakanud (polnud aega ka).

Nüüd leidsin terve raamatu peale kaks sellist kohta, mille lehekülje ära märkisin (segane koht, esitan küsimuse, kui tuleb lisatiraazh), AGA mis peaasi, leidsin, et see on tõesti väga hea raamat.

Algab vaimukalt, natuke ehk isegi kerglaselt, nii et ma tõtt öelda ei osanud arvatagi, missugune (eelviimane) peatükk sel sõidul ees on ootamas… Kõigepealt lihtsalt loed ja muigad humoorikaid kirjeldusi sümpaatsest ja parasjagu kentsakast naisest, kes võtab kassi ja koera ja kolib Gruusia saatkonda sekretäritööd tegema. Kogu Gruusia saatkond saab läbi raamatu tuttavlikuks, nii et saan täitsa aru, kuidas meie kirjastaja Kairit raamatu lõpuks klikkis “osta” nuppu ja lendab nüüd ise kohale. (veel …)

kaks raamatut: “Minu London” ja “Minu Pariis”

Dagmar Lamp, kirjastuse assistent

(Märkus: panen selle posti üles nii siia, kirjastuse blogisse kui ka oma isiklikku blogisse, mille leiab siit.)

Kui “Minu London” välja tuli, siis tabas mind erutus: see oli üks neid raamatuid, mida ma olin pikka aega oodanud, midagi, mis kõikidest neist “Minudest…” ka lõpuks MIND puudutaks. Sest, nagu teada, ei ole ole ma eriti reisinud ning suur osa “Minu…”-sarja raamatutest on läinud minust mööda. Õigemini, neid on olnud kohati põnev ja tore lugeda, kuid elamused on olnud siiski aknast sisse vaatava inimese omad, kel puudub igasugune teadmine, mis seal aknaklaasi taga tegelikult on, kuidas see lõhnab ja maitseb. (veel …)