Poos ei ole ainult asend

Tekst: Kati Saara Vatmann

Vahemerelise heasüdamliku näolahmakaga kirjamees Justin Petrone, kes uue üllitise “Misjonäripoos” kaanelt lugejale vastu kenitleb, on eestlastele tõeline kingitus. Mu lugu alustavad omadussõnad on Petrone enese poolt kirja pandud, kui ta õigustab oma itaalia-iiri-jänki-verelist kasutegurit Maarjamaa genofondi parandajana. Ta ei erine meist endist – eesti keele on küll hiljem ära õppinud, ent nähtused, mida Petrone kirjeldab, on meile tuttavad ning ka meie ise vaatleme tänu temale oma seni enesestmõistetavat elu nagu Oh ja Ah matkal. Meil tuleb ühe võimaliku vaatlejaluubi eest tänulik olla. Seda enam, et maitsekalt humoorikas ja värskelt vaimukas luup on. Heatahtlik ja väga aus ka.

“Misjonäripoos” pole päriselt see, mis menukiks kujunenud “Minu Eesti” Petronede kaubamärk-sarjast. Ta ei jutusta poisiliku ehmumise ja võidurõõmuga, kuidas Eesti sai vallutatud – ja ta ise seejuures naise ja tütarde poolt taltsutatud. Jutustab lihtsalt neist asjadest, mida me kõik iga päev näeme ja kasutame, naudime ja vihkame. Paraja suutäie suuruste miniatuuride jadana.

Eks me saame natukene tüssata ka. Pealkirja järgi oletame, et nüüd saame midagi pikantset lugeda. Ent antud juhul ei ole misjonäripoos ainult suguakti asend. Seksist on miniatuuride rivis juttu küll – porno pruukimisest ja armukadedusest ekside vastu, naiselikkusest ja seksikusest. Ent lühilugudele ühispealkirja andnud looke räägib hoopis valgustustöö-alasest hoiakust. Tuleb välismaalane Eestisse – ja õpetab igal sammul, kuidas asjad tegelikult olema peaksid. Läheb eestlane võõrsile – ja näeb kõrvalseisja pilguga, kuidas asjad olema peaksid. Ainus probleem, et misjonäre ei kuulata. Seepärast lubab Petrone, et ei püüa enam kedagi päästa ega õpetada, muuta ega parandada. Teadagi – teeb tema seda edasi, teeme kõik meie.

On üks lisapõhjus Justinile selle lapseliku kõrvalpilgu ja vaimukalt lihtsa, samas suurilmalikult elegantse sõnastamiste jada eest tänulik olla. Näen kõrvalt, kui nõutu on mu väimees noore abikaasana oma umbes homme algava isaduse asjus – õnneks on üks teine mees isaduse ja naiste kohtlemise, eneseteostuse ja mehelikkuse teelahkmed üles kirjutanud. Lähinädalatel ei saa Petrone raamatut minu käest laenata, sõbrad – panen selle täna oma tütre mehele taskusse. Ja loodan, et ka tütar loeb, millises puntras mehed sageli salakesi on, poosist olenemata.