kaks raamatut: “Minu London” ja “Minu Pariis”

Dagmar Lamp, kirjastuse assistent

(Märkus: panen selle posti üles nii siia, kirjastuse blogisse kui ka oma isiklikku blogisse, mille leiab siit.)

Kui “Minu London” välja tuli, siis tabas mind erutus: see oli üks neid raamatuid, mida ma olin pikka aega oodanud, midagi, mis kõikidest neist “Minudest…” ka lõpuks MIND puudutaks. Sest, nagu teada, ei ole ole ma eriti reisinud ning suur osa “Minu…”-sarja raamatutest on läinud minust mööda. Õigemini, neid on olnud kohati põnev ja tore lugeda, kuid elamused on olnud siiski aknast sisse vaatava inimese omad, kel puudub igasugune teadmine, mis seal aknaklaasi taga tegelikult on, kuidas see lõhnab ja maitseb.

Aga London on ju MINU linn, lõpuks ometi midagi mulle! Kuigi olen ju Londoniski käinud ainult mõned korrad, on see linn siiski jätnud minusse nii sügava jälje, et pean teda jupiti enda omakski.

Lugesin Anu Samarüütel-Longi raamatu läbi ühe õhtu ja ühe pärastlõunaga, suvilas murul vedeledes ja sooja päikese käes mõnuledes. See, kuidas raamat mind haaras, on kirjeldamatu: ma ahnitsesin ikka järgmist ja järgmist sõna endasse ning kui raamat lõpuks läbi sai, valdas hinge tühjus ja täitmatus: tahan veel!

Anu on tohutult inspireeriv inimene ja tema tekst toetab seda. Tal on suurepärane detailitaju ning just see, oskus märgata mustreid, tekstuure, lõhnu, maitseid – ja oskus neid edasi anda – tegi “Minu Londonist” suurepärase raamatu. Kuidas mul südames kripeldas, kui hakkasin meenutama, kuidas ma igatsesin sinna tagasi…

Ja kuigi on tegu moeloojaga ja raamatus oli ka moeõpingutest palju juttu, ei jätnud see külmaks ja haaras ikkagi, kuigi mood on minu jaoks võõras. Ehk just selle raamatu lugemine andis mulle tõuke julgelt nende hõbedaste kingadega mängida, mille ämm mulle kinkis? Ning päris kindalt tuletas selle raamatu lugemine mulle meelde, et silmad tuleb iga päev lahti hoida, KÕIKJAL on midagi imepärast märgata.

Otsustasin, et enne “Minu Londonist” ei kirjuta, kui olen “Minu Pariisi” võrdluseks kõrvale lugenud. Noh, temaatikalt ju sama: noored moeloojad moeõpingutel maailma moemekades (oeh, moe-moe-moe). Kuidas küll pidin pettuma: Väljaotsa raamat pole kaugeltki see, mida ootasin. Kui võrrelda Anu ja Urmase teoseid, siis saab ehk tuua rongisõidumetafoori. Kui Anu kirjeldab, mida rongiga sõites näeb, kuuleb, tunneb, kuidas maitseb kohvi ning kuidas lõhnab aknast tuleb briis ning kui pehme tundub iste selja vastas, siis Urmas kirjeldab, kuidas osta piletit ja maha istuda. Tajud on täiesti erinevad, fookused on täiesti erinevad. Ja Urmase omad on kahjuks kuivad, igavad, pelutavad. Ma olen nüüd mitu nädalat üritanud Pariisiga ühele poole saada ja lõppu ei paista, närin ja närin end tekstis läbi, aga ei suuda… Vähemalt on Urmas alapealkirjas olnud aus: “Kuidas moepealinnas ellu jääda”. Just täpselt selline see raamat ongi: õpik elamiseks. Õpik neile, kes tahavad Pariisis arvet avada, dineed korraldada, rongiga sõita, tuludeklaratsiooni täita. Seda nimetut Pariisi salapära, “kiiksu”, hõngu, seda pole. On vaid kuivad kirjeldused sellest, mis vahet on erinevatel baguette’idel ning millal öelda madame.

Urmase raamatust ootasin kindlasti enamat, Anu omast aga vähemat. See, kuidas Anu oli suutnud Londoni hinge tabada ning seda vahendada, oli lihtsalt imeline. Ja kui ma teda veel Genklubis eelmisel neljapäeval vestlusõhtul nägin, veendusin lõplikult: tegu ongi kohutavalt armsa, toreda ja haldjaliku olevusega, kes vaatab maailma uudishimulikult, silmad pärani ning ahmib endasse kõike kaunist, mis teda ümbritseb.

Londonit soovitan kõikidele, Pariisi neile, kes tõesti sinna elama plaanivad asuda ja kellel on sellise informatsiooni teadmine kasulik, mida Väljaots pakub. Turistid ja Pariisi armastavad või imetlevad inimesed sealt suurt midagi ei leia, pigem jääb halb mekk suhu sellest, kui ülbed ja vastikud Urmase arust pariislased on. Ning kuna minu jaoks on Pariis müütiline, romantiline ja imeline koht, siis mulle jäi halb maitse suhu. Raamatut ma vist läbi ei loegi.

Aga London, sind ma loen veel lõputult ja igavesti.

Muide, üks huvitav märkus veel. Millegipärast ajavad inimesed sageli segi Jaan ja Urmas Väljaotsa, kellest esimene on Õhtulehe uudistetoimetuse juhataja ning pole raamatukirjutamisega kuidagi seotud ning teine siis tegelikult moeinimene ja “Minu Pariisi” autor. Hästi paljudes kohtades olen aga märganud, et autoriks on hoopis märgitud Jaan Väljaots:)