Lugeja Kristel kirjutab Petrone Print`i raamatutest

See postitus osaleb meie blogimängus.

Lõpetasin just Epp Petrone raamatu „Kas süda on ümmargune?“ lugemise. Nii
värskelt lõpetasin, et olen täitsa nõutu, mida kirjutada. Äkki peaks veidi settida laskma enne…

Algul tundus see selline enesekeskse tibi rutiini eest põgenemise lugu. Siis hakkas nagu natuke kahju ka. Mõned tegelased tundusid veidi kummalised, mõnega kohtuks isegi. Igatahes tekkis kindel soov ka ise Kanaaridele minna, küll mitte niimoodi poolhullu vanamehega ja jumal teab kuhu, jumal teab mida tegema, vaid valge inimese moodi puhkama. Samas siis jääb kogu see mõnus kohalik emotsioon ilmselt kogemata… Aga siis võtan selle raamatu kaasa ja otsin need kohad ka üles ;).

See Harri pere lugu läks küll lõpuks täitsa käest ära, hea, et raamat enne otsa sai. Samas on maailmas vist päris palju selliseid laialipudenenud peresid ja uskumatuid elukäike, lugeda võib, kogeda ei tahaks. Võiks ju enda elu ka veidi põnevam olla, kuigi ma kahtlustan, et kui nii põnevaks kisuks kui Epul ja tema tegelastel, tahaks ruttu tagasi. Tahtis ju Epp ka ja elab praegu samuti stabiilset pereelu ja kasvatab lapsi. Igaks asjaks oma aeg ilmselt.

Kokkuvõtteks oli täitsa haarav lugemine, kuigi teistsugune kui “Minu…”-sarja raamatud. Ilmselt selleks ta seal sarjas ei ilmunudki, et päevikud siiski kaotsi läksid ja palju asju tuli uuesti välja mõelda-ümber jutustada.

Üks teine Epu raamat, „Roheliseks kasvamine“, jättis mulle oluliselt tugevama mulje. Pani kohe oma elu üle järele mõtlema ja selles korrektiive tegema. Ilmselt midagi sellest raamatust jääb elu lõpuni kukla taha tiksuma ja muutunud eluviisid tulevad kasuks ka tulevastele põlvedele.

Mõni “Minu…”-sarja raamat on ka kätte sattunud. Osa väga huvitavad, osa nii võõrad, et ongi pooleli jäänud. “Minu Pariisi” paningi pärast paarikümmet lehekülge käest, “Minu Kanada” on voodi kõrval juba kuid ja no ei edene, kuigi endal ka Kanadas sugulased ja algul tundus põnev lugeda, mis elu seal elatakse. Samas “Minu Ameerika” ja “Minu Ameerika 2”, “Minu Island”, “Minu Soome”, “Minu Argentina”, “Minu Maroko”, “Minu Eesti”, “Minu Austraalia” ja “Minu Nepaal” olid niivõrd haaravalt kirjutatud, et said õhtu-paariga läbi loetud. Ilmselt annab igast maailma paigast haaravalt kirjutada ja vastupidi, väga imelisest ja lugejale iseenesest huvipakkuvast maast kirjutatud lugu võib ka kirjutaja tõttu igavaks jääda. Praegu on paralleelselt pooleli veel “Minu London” ja “Minu Ibiza”, eks vaatab, kumb kiiremini edenema hakkab.

Statistika mõttes võiks ära mainida ka loetud “Minu Itaalia” ja “Minu Hispaania”, kahjuks pole neist kummastki erilist mälestust jäänud. Ütleme nii, et pooleli ei jäänud.

Üldiselt on “Minu…”-sari minusugusele elu- ja reisilugude hullule inimesele nagu rusikas silmaauku, loen neid raamatuid rõõmuga, mõtlen kirjutajatega end uutesse ja huvitavatesse kohtadesse, valin nende järgi uusi reisisihtpunkte, kadestan inimeste
saatusi, ja vahel jälle mõtlen, et tegelikult on ka meie pisike Eestimaa elamiseks imeline koht. Et siit vahepeal ära käia ja siis jälle õnnelikuna naasta.