Lugeja Kaija “Minu Nepaalist” ja raamatust “Kas süda on ümmargune?”

See postitus osaleb meie blogimängus.

Kaia-Kaire Hunt “Minu Nepaal”

See raamat on uskumatult soe ja südamlik. Paljud inimesed jõuavad varem või hiljem arusaamani, et nn igav kontorielu ja läänelik elukorraldus, kus naljaga pooleks öeldes „võidab see, kel surres on kõige rohkem asju“, ei ole vist ikka päris see, millele nad tahaksid oma elu pühendada. Aga samas on vähe neid, kes sellest keskkonnast välja murravad või üldse seda teha tahavad. Kaia-Kaire tegi seda ja kõigele lisaks pani oma kogemused ka kirja nii ehedalt ja armsalt, et tekib tahtmine teada saada, kuidas tema elu edasi kulgeb.

Mulle meeldis selle loo juures eriti see, et lisaks heategevusele leidis Kaia-Kaire aega ka iseenda jaoks – aega ennast harida, tutvuda kohalike usunditega, õppida joogat, näha ka muid kohti peale oma n-ö koduküla ja olla ka aeg-ajalt n-ö valge turist ning käia restoranides söömas ja hotellis pesemas. Aga kõige südantsoojendavam oli muidugi tema tegevus lastekodus – see on asi, millega igaüks hakkama ei saaks.

Hea oli lugeda Nepaali elu-olu kohta, mis on erinev meie harjumuspärasest ja näiliselt turvalisest ühiskonnast. Omamoodi tuletas see meelde, et elu on võimalik ka väljaspool asfalti, tänavavalgustust, haigekassat, pidevat elektri ja veega varustatust ning regulaarselt toimivat ühistransporti. Sellise ühiskonna kirjeldust võiks lugeda igaüks, kes tahab viriseda selle üle, et meie riigis miski valesti on. See on teema, mille vastandina võiks sündida lugu teemal „Minu heaoluühiskond“ – nepaallastele oleks see tõenäoliselt huvitav lugemismaterjal.

Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?”

Ostsin selle raamatu, sest mind köitis viide, et tegemist on reisiromaaniga. Ega ma tegelikult ei tea, milline üks õige reisiromaan olema peaks, aga millegipärast tundub mulle, et see lugu nüüd küll üks päris õige reisiromaan ei ole. Pigem on see üks mitmetahuline eneseotsingulugu ja on ju täiesti normaalne, et ühe eneseotsingu käigus läbitakse ka mõni reaalne kilomeeter, sest harjumuspärasest keskkonnast eemal olles on ju kuidagi lihtsam ennast leida, kas pole?

Ma ei taha seda raamatut arvustada. Ma ei oska isegi päris täpselt öelda, miks ma seda teha ei taha. Ilmselt lihtsalt sellepärast, et ma ei oska. Tahan lihtsalt rääkida, mis mõtteid see minus tekitas. Ja mõtteid tekitas see raamat palju.

Kõigepealt tuletas see lugu mulle meelde selle ajajärgu, kui olin umbes sama vana kui Epp ning töötasin reisisaatjana. Eks jõudsin minagi sellise pidevat reisimist eeldava tööni just tänu soovile ennast leida, kuigi minu motiivid ja isiklik elu olid tol ajal üpris erinevad sellest, mida Epp kirjeldab. Aga kui ma jõudsin loo selle osani, kus Epp istus Riia-Tallinna bussis ja mõtiskles, pidin ma raamatu mõneks ajaks kõrvale panema, sest mu oma mõtted ja mälestused lihtsalt ei lasknud mul enam raamatus toimuvat jälgida. Ma olen ise lugematul arvul kordi istunud bussis ja läbinud sama marsruuti. Seetõttu tuletab see situatsioon, mis paljude arvates võib olla ehk üks väga ebaoluline fakt selles loos, mulle meelde nii palju juba ammu unustatud mälestusi, et ma lihtsalt pidin neil mälestustel mõneks ajaks taas laskma ellu ärgata. Aga siinkohal ei olnud olulised mitte minu enda tunded ja läbielamised sel teekonnal, vaid hoopis minu mõtisklused selle üle, kes on need inimesed, kes minuga koos seda nii maailma mastaabis kui ka meie igaühe elutee pikkusega võrreldes suhteliselt lühikest teekonda läbisid. Mulle meeldis arutleda selle üle, milline on iga minuga koos reisiva inimese lugu – miks on ta selle reisi ette võtnud, kelle on ta seljataha jätnud, mis või kes ootab teda sihtpunktis. Vahel ma kuulsin neid lugusid – tihti sellepärast, et ma ise tundsin huvi ja küsisin, aga tihti ka sellepärast, et inimesed tahtsid ise oma lugu rääkida. Ehk olin ma reisisaatja ka sealsamas bussis, millega Epp Riiast Tallinnasse sõitis? Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte. Ja ega sellel ei olegi tähtsust. Lihtsalt see oli hea mu oma minevikumeenutus.

Teine mõõde, mis mind selle raamatu puhul köitis, oli vihje sellele, et tegemist on reaalselt
toimunud sündmustega ja tegelastega, kes on ka päriselt olemas. Eks see lugu tundub siin mugavas heaoluühiskonna igapäevaelus piisavalt veider ja hullumeelne, et kergesti võib tekkida ka kahtlus, kas see kõik ikka päriselt toimunud on. Aga samas – kas sel on üldse tähtsust, kas lugu on päriselt toimunud või mitte? Eks ole ju kirjapandu sageli ühe inimese vaatenurk asjadele ning keegi teine näeks toimunut hoopis teises valguses ja paneks kirja täiesti teistsuguse loo. Seega – kas sel on tähtsust, et sündmused toimusid ka päriselus? Vist on, sest eks meile kõigile meeldib ju piiluda natuke kellegi teise ellu, elada kas või natuke kellegi teise elu, mõelda, mida teeksime meie, kui me oleksime samas olukorras. Samas paneb see teema mind, tõenäoliselt nn professionaalsest kretinismist tulenevalt mõtlema ka isikuandmete kaitse peale. Eks ole ju selle eesmärk seada piirid, mille raames inimesel endal jääb õigus otsustada, kas ja kui palju tema andmeid võib avalikustada. Aga kui ma avalikustan oma andmeid ise, siis sean ju piirid mina ise? Seega – kas see, mille autor avalikustab kui tegelikult toimunud loo, on ikka tegelikult toimunud lugu, või on see see osa loost, mille autor on valmist avalikustama? Ärge saage minust valesti aru – ma ei taha üldse seada kahtluse alla seda, kas Epu lugu on tegelik või mitte. Seda lugu lugedes jäin mina igatahes uskuma, et see lugu on vägagi tõeline. Lihtsalt need on mõtted, milleni selle loo lugemine mind viis ning mis mind teatud mõttes ka kummitama jäid.

Aitäh, Epp, selle suurepärase loo eest, mis paelub seetõttu, et see on kirja pandud mõnusalt loetavalt, kui ka seetõttu, et see tekitab mõtteid ja tundeid, mis igapäevaelus sageli niisama meelde ei tule.