Lugeja Katrin Epp Petrone raamatust “Kas süda on ümmargune?”

See postitus osaleb meie blogimängus.

Elu kummalised mustrid

Epp Petrone «Kas süda on ümmargune?» Reisiromaan I osa

Kas süda on ümmargune? Ümmargune nagu maakera. Ühtaegu hiiglasuur ja tibatilluke. Peites enda põues aardeid, mida otsida labida ja kirkaga kõvasti vaeva nähes, ning samas pakkudes täiuslikkust ei-midagi-tehes. Selle südame-maakera meredes on tõusud ja mõõnad, põldudel on piinavat põuda ja kosutavat vihma, ning aeg-ajalt otsustab nii mõnigi vulkaan ootamatult turtsatada.

Et oma südamest sotti saada, tasub minna reisile. Lasta paista enda peale päikesel ja puhuda tuulel. Õppida magama mägedes tähistaeva all kaktuste vahel (kui karvaste jalgadega ämblik üle keha jookseb, siis tasub püsida liikumatult), kogeda, et reisipagasit ei pea olema palju (ja taibata, et ühe kampsuni võiks ju ikka alles jätta, sest ilm võib viluks muutuda), muutuda vilunuks tänaval ehetega kaubeldes (müüa bambusvilesid, hüüdes rahvale: «Ma olen kanaarilind!» või vastandada end müüjate massile, ümisedes eestikeelseid rahvalikke viise. Igatahes, inimesed armastavad, et asjaga on seotud lugu, ja kui see lugu puudub, on vaja kaupmehel see välja mõelda.). Tunda, kuidas kaasteeline, juhuslikult kohatu või lihtsalt Elu su südame-maakerasse labida või kirka lööb, ning sealt midagi väärtuslikku välja tuleb. Või siis jääb järele hoopis songermaa.

Kui noor naine, kes seni lasi end hellitada õnnemasinatel (solaarium, slimmer, massaaž), kel oli hea staatus ja hästimakstud töö, oli reisile tulles nagu «õrn ja roosa liha», siis piisava aja möödudes tundis ta end kui «läbivinnutatud vintske pruunikas tükk, millest isegi nuga niisama läbi ei lähe».

Minategelane on see, kes ta on, tänu reisidele ja neil kohatud inimestele. Karismaatiline ja veider reisikaaslane Harri on treeninud teda mõne kuu jooksul nõnda, et «tsivilisatsiooni lõppedes häda korral ellu jääks».

Igaühe elus on oma Marco, Harri, Djellah, Javier, Frank. Reis, mis tõi autori Slovakkia, Kanaaride, Küprose, Iisraeli, Hiina ja Minski kaudu Eestisse tagasi, õpetas kahtlemata nägema elu kummalisi mustreid. Nii saab näiteks Hiinas rongiga sõites Ameerika tädikeste käes oleval Tallinna fotol nähtud majast mõne aja pärast Epu kodu. Juhuslikult.

Suhtumise «probleemile järgnegu laiuskraadi vahetamine» vahetab välja tõdemus «ma lasin maailma vabaks!».

See on osa ühe noore naise otsingute ja küpsemise loost. Naise, kelle jaoks ei lähe korda teiste (eel)arvamus, kes tahab õppida oma südant tundma ja tegema õigeid valikuid (nagu ütles talle Javier: “Otsusta ära, mida sa tahad, ja kui oled otsuse teinud, siis ära tunne süüd!”).

Igatahes on selle Epp Petrone raamatu kaante vahel nii reisiromaan kui sisekaemus. Ja lugeda tasub nii neil, kes tahavad uudishimulikult teise hinge vaadata ja võib-olla ka mõneti samastuda ning oma südame lugu uurida, kui ka neil, kes lihtsalt ilukirjandust armastavad.

Ja lõpuks on ikkagi «tuksuv planeet ja üks pisike kahekojaline süda».