Nalja ja pisaraid “Minu Gruusiast”

Kirjutab: Epp Petrone

Lugesin nädalavahetusel lõpuni “Minu Gruusia”, see on üks neid väheseid raamatuid, mis mis on kirjastatud ilma, et ma selle enne läbi oleks lugenud. Hakkasin toona suvel otsast lugema toimetatud materjali ning süda oli nõnda rahul, et edasi lugema tol hetkel ei hakanud (polnud aega ka).

Nüüd leidsin terve raamatu peale kaks sellist kohta, mille lehekülje ära märkisin (segane koht, esitan küsimuse, kui tuleb lisatiraazh), AGA mis peaasi, leidsin, et see on tõesti väga hea raamat.

Algab vaimukalt, natuke ehk isegi kerglaselt, nii et ma tõtt öelda ei osanud arvatagi, missugune (eelviimane) peatükk sel sõidul ees on ootamas… Kõigepealt lihtsalt loed ja muigad humoorikaid kirjeldusi sümpaatsest ja parasjagu kentsakast naisest, kes võtab kassi ja koera ja kolib Gruusia saatkonda sekretäritööd tegema. Kogu Gruusia saatkond saab läbi raamatu tuttavlikuks, nii et saan täitsa aru, kuidas meie kirjastaja Kairit raamatu lõpuks klikkis “osta” nuppu ja lendab nüüd ise kohale.

Samas ei ole maad vaadatud roosade prillidega. Kogu selle rahva rõõm, häda, lõhnad ja värvid (ja postsovetlik maastik) jõuavad kohale. Aga ikkagi tahaks vaatama minna, mina ise ka. Ikkagi Gruusia! See on maa, kus eestasi kutsutakse “bratja”, vendadeks. Nagu mu mees Justin ütleb: “Eesti ja Gruusia vahel valitseb arusaamatu armastus, mida mulle keegi veel põhjendada pole suutnud. Miks just Gruusia, miks mitte näiteks Armeenia?”

Mina ka ei osanud seletada, aga olen kuulnud, et juba nõuka-ajal olid eestlaste seas Gruusia suhtes õrnad tunded.

…Aga jah, laupäeva öösel lugesin siis raamatu lõpuni. Elasin kaasa viimase sõja puhkemisele, ahhetasin pruudiröövidest lugedes (need, teisisõnu külatüdrukute vägistamised on siiani maakohtades sagedased) ja nukralt muigasin lugedes, mismoodi Dagmar ei saanud kohalike inimestega kokkuleppeid plaanida, sest nad olid kogu aeg kellegi matustel (mis teha, kui suguvõsad on nii suured ja matused pikad)…

Ja siis tuli see eelviimane peatükk, nimega “Helene”, mis oli minu jaoks täiesti ootamatu, sest keegi ei olnud mulle sellest midagi rääkinud. Täitsa nutsin selle peatüki lõpupoole. Ma ei hakkagi teilegi ette ütlema, millega täpsemalt on tegu. Dagmar on suure südamega inimene, kes oskab kirjutada nii, et tahaks ise ka öösel voodist välja karata ja midagi head teha, aidata neid, kes abi vajavad. Ta võiks järgmiseks kirjutada raamatu varjupaigast või lastekodust, ja ta kindlasti võiks kirjutada järgmise ja ülejärgmise raamatu ka!

Siis tuli saatkonna kassipoja peatükk ning lõpusõnad; olin ikka veel “Helene” mõju all, kui jõudsin viimase lehekülje ja sisekaaneni. Pean tunnistama, et see gruusia veini reklaam siiski mõjus võõralt seal tagakaane siseküljel. Kasutan siinkohal võimalust ja küsin ka teilt, kes olete raamatut lugenud (või ka ei ole ja vastate teoreetiliselt) – kas teid häirib reklaam tagakaane siseküljel? Meil on praegugi inimene ametis, kes proovib leida reisibüroode-restoranide-veinimaaletoojate seas uutele raamatutele reklaami. Kas see kuidagi lamestab teie jaoks raamatut, või tundub, et saite tänu reklaamile raamatu ehk veidi odavamalt? Või te lihtsalt ei märkagi seda?

PS. Oma blogisse panin ka uue postituse, mis otsapidi kirjastamise asjadega seotud, nimelt raamatu “Söö. Palveta. Armasta” menust. Ja tänan ka selle blogi kaudu Dagmarit! Tema käis minu asemel selle filmi esilinastuse eel inimestega rääkimas nn minemisekirest (mina ise olin sel ajal haige).