Lugeja kirjutab Justin Petrone raamatust “Minu Eesti”

See postitus osaleb meie blogimängus.

Tekst: Merilin Šults

Olles “Minu…”-sarja suur austaja, olen peaaegu kõik selles sarjas ilmunud teosed läbi lugenud. Igas raamatus on olnud midagi erilist, meeldejäävat ja nauditavat. Tegelikult oleks kõiki neid teoseid huvitav arvustada, kuid valisin neist välja raamatu „Minu Eesti”. Valiku põhjus on see, et just lõpetasin raamatu lugemise ning see on minu arvates sarjast üks omapärasemaid. Huvitav on lugeda sellest, millise pilguga näeb Eestit välismaalane, kelle jaoks on meie maa uudne ning huvitav.

Kuigi raamat on mahukam kui paljud teised samast sarjast, ei tundunud ma selle lugemise ajal igavust, pigem vastupidi: see oli kaasahaarav ning teos sai kiiresti läbi loetud.

Raamat räägib sellest, kuidas autor läheb Helsingisse ning kuidas sealt alates hakkavad tema elus toimuma huvitavad seigad. Ta kohtub inimesega, kes avaldab talle esimesest kohtumisest peale muljet ja kellega tal tekib armulugu. Ta külastab erinevaid paiku ja kohtub igasuguste inimestega. Samuti võib teosest välja lugeda seda, et autor tunneb end vabana, sest tema elu on läinud teisiti, kui ta oli plaaninud, ning see oli vabastav tunne.

Raamatust näeb, et autori jaoks on meile, eestlastele, täiesti tavalised asjad väga kummalised, sest tema jaoks on need uudsed ning teistsugused. Näiteks tunduvad talle eestlased natuke jahedaloomulised, sest nad näitavad enda emotsioone teisiti välja. Samuti paistavad paljud meie toidud temale veidrad. On palju asju, mis on harjumatud, kuid positiivne on see, et autor püüab kõigega kohaneda ning erisustest aru saada

Meeldib see, et autor on siiras, ta räägib enda kogemustest ning emotsioonidest avameelselt. Ta ei ilusta midagi, vaid räägib asjadest nii, nagu need temale tunduvad. Seda kõike lugeda ning sellesse süveneda oli väga põnev.

Raamatus oleks võinud olla rohkem kirjeldatud üldist arvamust Eesti kohta ja räägitud veel mingitest põnevatest seikadest. Tartu kohta oleks ka huvitav olnud rohkem lugeda. Soomest oleks võinud kirjutada natukene lühemalt, sest raamatu pealkiri on „Minu Eesti.”

Teos oli nauditav ning loodan, et sellele tuleb ka järg, sest usun, et autoril on veel palju seda, mida saaks teistega jagada. J