Lugeja Archibald Kati Lumiste “Minu Ibizast”

See postitus osaleb meie blogimängus.

Ibiza – saar, mida sooviksin kindlasti külastada. Kuna paraku hetkel selle sihtkoha külastamine minu lähiplaanidesse ei kuulu, siis oli eriti tore näha raamatupoodides müügil just raamatut “Minu Ibiza”. Samuti on huvitav lugeda ka teistest “Minu… “-sarja kuuluvatest paikadest, mida olen ise külastanud või soovin kindlasti külastada. Sari annab võimaluse läbi elada uuesti reisidel nähtut-kogetut või siis uue kohaga tutvuda ning juba veidike teadjamana seda sihtkohta hiljem külastada.

Isiklikult on minu jaoks Ibizast tekkinud kujutelm kui saarest, mida külastatakse suvel, ning seda peamiselt selle paiga kuulsa ja kireva ööelu-melu tõttu – vabadus, armastus, muusika. Selle piirkonna muust elust ja tegemistest eriti palju räägitud ega neid nähtud pole. Kuigi paljude ajalehtede reisikülgedel on ilmunud artikleid selle saare kohta, on peamine rõhk ikkagi olnud meelelahutusel. Niisamuti on lugu ka televisioonis nähtud reisisaadetega.

Nähes raamatut poeletil vastu vaatamas, tekkiski seetõttu tahtmine lugeda autori tegemistest, elust ja tähelepanekutest sellel saarel. Õhtul koju jõudnuna suundusingi, end diivanile mugavalt sättinud, läbi raamatu rännakule Vahemerre. Olin end vist liialt valmis pannud saama uut ja huvitavat informatsiooni saare ajaloost-traditsioonidest ning kohalike elust. Loomulikult neid leidus, kuid üldiselt kumas raamatust vastu vaid kirjaneitsi suur igatsus sooja ja päikese järele. Eks siin põhjamaises kliimas ja elus on seda pimedust geograafiliste iseärasuste tõttu palju, seega mõistan autorit täielikult. Endalgi on Lõuna-Euroopas viibinuna tekkinud tunne, et seal ongi see Õnne Häll – päike, soojus, kaunid rannad jne. Just seal tahaksin ma olla ja viibida, nagu paljud meist on vähemalt korra elus, kui mitte rohkem, mõelnud-öelnud. Samas eks sealgi on olemas talv ja Ibiza tegelik olemus – vabameelsus – avaldub peamiselt ikka soojal ajal.

Oleksingi raamatus ehk enam soovinud lugeda saare ning selle elanike eripärast.
Raamatu juures meeldiski mulle enim see, et autor kirjutas nii, nagu arvas, ning ükski teema polnud tema jaoks tabu – nt suhted, alastiolek, ka äkilisus mõnedes olukordades. Ja ega sellise paiga puhul ei saagi kirjutada teisiti. Peabki lähtuma, et kui saar on vabameelne, siis peab ka autor olema samalaadse suhtumisega.

Hoolimata kõigest oli see raamat ikkagi meeldiv ajaviide ning viis mõneks tunniks eemale siinsest suurest lumekogusest, mis meil maad katab :).