“Minu Maroko” kaassõna kirjastajalt ja autorilt

Epp Petrone, kirjastaja:
„Minu Maroko“ raamatu esmatrükk ilmus päris „Minu….“ sarja algusaegadel ja on siiani minu jaoks üks südamelähedasemaid. Kätlin on emotsionaalselt ja ka tavamõttes kõrge intellektiga. Kujutan teda ette väikese tüdrukuna, küsimas vanematelt elu mõtte ja kõige alguse kohta, vanemad saatmas ta edasi kristlasest vanamemme juurde… ja ka sealt küsis väike küsija-tüdruk aina edasi, kuni jõudis islamini. Niisugune lugu. Siiralt kirja pandud, täiesti arusaadav ja loogiline. Eestist läks tegevus edasi Pariisi, Sorbonne’i ülikooli, sealt internetitutvuse kaudu Kuveiti, järgneb abielu marokolasest noormehega ja elu esialgu Kuveidis…  Vaat sellise ringiga jõuab Kätlin Marokosse.

Nagu muuseas mainib ta, et abikaasa on pärit muistsest berberi valitsejate hõimust. Nüüd on tegu tavalise keskklassi elamisega mägedes: mitte kõige rikkam, mitte kõige vaesem. Aga Kätlin satub külla ka kõige vaesemate juurde, kes elavad kuivanud jõesängis prügist ehitatud kodudes.

Soovitan raamatut kõigile, kes reisivad kusagile islamimaadesse, see ei pea ilmtingimata just Maroko olema, moslemid on oma maailmavaatelt kõikjal üsna sarnased, vähemasti minu meelest. Toona, umbes 15 aastat tagasi, tellisin ma ise kirjastajana, et palun jutusta lugejale oma maailmapildist. Arvasin-aimasin, et sellist olukorda ilmselt siin sarjas rohkem ette ei tule, et meie oma sõnaosav eestlane saaks islami-maailmapilti seespoolt nii hästi kirjeldada. See raamat ongi (vaata alapealkirja) “Maailma teistpidi vaatamise õpik”, justkui üks uus peegel, millest ennast näha saab. Nüüd, aastal 2025, on lisatud mitu uut peatükki ja saame edasi jälgida seda teispoolset maailma, näiteks marokolasele Eesti elamisloa saamise kadalippu.

Foto (“Saarte Hääl”): Kätlin Hommik ja Epp Petrone “Minu Maroko” esmaesitlusel Kuressaare raamatukogus aastal 2010.

*
Kätlin Hommik, autor:
Kui Epp minuga 2009. aasta Eesti Vabariigi sünnipäeval ühendust võttis ja palus kaaluda, kas sooviksin kirjutada raamatu „Minu Maroko“, oli minu esimeseks mõtteks, et keda see minu isiklik lugu ikka niiväga huvitada võib.

Teine mõte aga oli hulga loovam – minu kahe kõrva vahel eostus idee, mida ma kuidagi raamatuks sünnitamata jätta ei saanud. See idee, mis oma tekkimishetkest peale iga minutiga aina kindlamaid piirjooni omandama hakkas, seisnes selles, et võiksin Eesti rahvale maailma veidi teisest vaatevinklist näidata. Soovisin lugeja kutsuda teisele poole maailma „meie“ ja „nende“ omaks eraldavat piirjoont, paluda teda end ringi keerata ja seejärel „teiselt poolt“ „omade“ poolele kiigata.

Selle idee valguses koostasin mõtterikaste kuude jooksul pika raamatuplaani ja valasin kogu oma loo kõrbekuumas Maroko suves paberile (või õigemini küll arvuti ekraanile).

Raamatu kirjutamine on kui abstraktse kunsti loomine – sama palju, kui raamat peegeldab autori hinge, peegeldab see ka lugeja oma. Mul on hea meel tõdeda, et 15 aastat hiljem on lisandunud uus kiht – mina ise vanema, (loodetavasti) targema ja elukogenumana mõistan ja tõlgendan nii mõndagi uue nurga alt. Seega on mul ülimalt hea meel, et olen saanud võimaluse oma raamatule peatükke juurde kirjutada. Läbi selle saan ma ise oma maailma teistpidi vaatamise õpikust veel kõige suuremat kasu.

Helgeid mõtteid ja avatud meelt kõigile!