“Minu Uganda” ja venekeelne “Marta varbad”, Petroned Võtikvere raamatukülas

Värskeid raamatuid! Epp Petrone lastelemmik “Marta varbad” on nüüd tõlgitud vene keelde ja valitud Apollo raamatupoe augustikuu raamatuks.

Äsja ilmus ka Siisi Saetalu raamat “Minu Uganda. Eestlaste kohvik Aafrikas”: lugu sellest, kuidas autor püüdis Uganda pealinnas panna annetuste toel püsti kohvikut, mis pakub tööd erivajadustega inimestele. Siisi vaatab asja kahelt poolt: peale enda Aafrika-kogemuse kirjutab ta meie blogis ka sellest, kuidas mustanahalisel ugandalasel Eestit külastada on. Nagu ta ütleb – valusa pagulasteema kära sees teisiti ei saa.

Autoriga oli Ugandas kaasas ka Kullar Viimne, kes väntas Siisi loost dokumentaalfilmi “Kuidas ma Aafrikat päästsin”, mis valiti selleaastasel Pärnu filmifestivalil üheks parimaks.

“Minu Uganda” ostuga toetad Uganda erivajadustega inimeste iseseisvat toimetulekut.

Meie raamatumüügiletti ja meie autoreid Epp ja Justin Petronet võib kohata 8. augustil Võtikvere raamatukülas, mis seekord pühendatud loodusele ja keskkonnale. Justin Petrone räägib oma raamatust “Minu Eesti 3” ja loeb ette katkendi oma tulevasest raamatust “Eestist kirju”, Epp Petrone räägib oma loodusega seotud teostest ja loeb ette katkendeid peagi ilmuvast kogumikust “Lood loomadest”.

Võtikveres tuleb jutuks ka Fred Jüssi raamat “Reisikirju”, mis on praegu Apollo raamatupoes püsikliendile soodushinnaga.

Justini ingliskeelne raamat “My Estonia 3” on nüüd müügil ka Amazoni veebipoes, nii USAs, Inglismaal kui mujal.

Uued raamatud Fred Jüssilt, Justin Petronelt ja Väino Uibolt

Viimase kahe nädala jooksul on meil trükivalgust näinud kolm uut raamatut. Fred Jüssi “Reisikirju” vaatab tagasi tema rändudele Siberis, Lapimaal, Leedus ja Fääri saartel, sekka on mälestusi ka Eesti metsadest-rabadest ning nende kohal lendamisest.

Justin Petronelt on aga ilmunud tema Eesti-raamatute kolmas osa. Praegu on see, “My Estonia 3”, saadaval vaid inglise keeles. Eestikeelne versioon “Minu Eesti 3” jõuab lettidele järgmise nädala lõpuks ja siis tuleb ka mõlema raamatu ühine esitlus, Viljandi rahvusvaheliste hansapäevade raames – kohtume Viljandis, Lossi 7 ehk Kirsimäe maja hoovis, laupäeval, 6. juunil kell 17.

Ja meie kolmas värske raamat on lavastaja, näitleja ja teatrijuhi Väino Uibo sulest – “Naeru varjus läbi elu” jutustab humoorikaid lugusid teatritegemisest 1960.–1980. aastate ENSVs.

Sel reedel on aga tulemas Jelena Skulskaja mälestusteraamatu “Marmorluik” esitlus, kirjandusfestivali Head Read raames – reedel, 29. mail kell 19 Vene Teatris Tallinnas. Autoriga vestleb Igor Kotjuh ja raamatust loeb katkendeid Indrek Sammul.

Justin Petrone kohtumisõhtu Saaremaal

Neljapäeval, 23. aprillil kell 14 kohtub “Minu Eesti”, “Misjonäripoosi” ja “Reisikirju” autor Justin Petrone Saare maakonna keskraamatukogus lugejatega. Ta vestab nii oma Eesti kui Ameerika tegemistest.

Üritus on tasuta ja raamatukogu fuajees saab osta meie kirjastuse raamatuid.

“Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari

Tekst: Epp Petrone ja Justin Petrone

EPP PETRONE: Me istusime sel septembripäeval Tartus, ülikooli kohviku allkorrusel Jazzklubis, Justin ja mina. Läksime sinna, et arvutid välja võtta, teineteise vastu istuda, muust elust end välja lülitada ja see asi ära arutada. Mõlemal oli see tunne, et materjali on palju, tahaks raamatu kokku panna, aga mida siis ikkagi.

Juba aastaid olid ma kirjutanud kolumne Eesti Naisele ja ajakirja läksid enamasti lühendatud versioonid. Ning mul oli olnud kinnine lasteblogi, kus oli huvitavat materjali. Kas see annaks kokku raamatu? Kas ma soovin seda? See tundus (ja tundub tegelikult siiani) kuidagi riskantne. Jälle lood iseenda elust? Aga huvilisi ja heasoovijaid tundus olevat nii palju, ja mult oli ju korduvalt küsitud lastekasvatuse-raamatu kohta. Mitte et ma oleks lastekasvatuse või üleüldse elu ekspert. Vastupidi, võibolla just see, et ma olengi oma lugudes lihtsalt lapsevanem, üks meist paljudest, on selle huvi tekitanud.

Igal juhul ka Justin julgustas, et see raamat on väärt välja lendama, ja otsustasime, et las jääb pealkirjaks seesama kahetähenduslik “Elust kirju” (kas hääldada teises või kolmandas vältes? Võib mõlemat pidi), mis on ka minu blogi pealkiri olnud aastaid. Ise aga ütles Justin: “Ma tahaksin kokku panna “Reisikirju”.” Hea küll. Nii me seal siis pärast otsustavat välkkoosolekut istusime tundide kaupa ja panime tekstitoorikuid kokku.

Edasi läksid nädalad. Mina otsisin materjali natuke juurde oma päevikutest ja Justin otsis paaaalju materjali juurde oma päevikutest. Tema “Reisikirju” on peaaegu kõik seni trükis avaldamata materjal. Minu lemmiklugu on Praha lugu, selline kraapiv noorte poiste ja suureks kasvamise lugu. Toimetasin ka neid lugusid, kus ise kõrvaltegelaseks olin, see oli (nagu varemgi juhtunud, ka seekord) kuidagi skisofreeniline. Mult on ikka vahel küsitud, et kuidas saab toimetada teksti, kus sa ise oled pandud tegelaseks. Minu vastus: ma ei võta seda tegelast iseendana. Tundub, et toimub topeltvõõrandumine. Nagunii iga autor liialdab ja paneb tegelase elama omamoodi, või peaks ütlema, et tegelane ise hakkab elama ja autor järgib teda. Ja samamoodi järgib siis toimetaja. Nõnda ma imetlesin seda Tiigernaist, kes möirgas ja urises Itaalias, aga ega see ju “päris mina” ei olnud.

Need kaks raamatut on meil siis uue, “Kirju”-sarja avapääsukesed. Kui ma olin meie kujundajale Margit Randmäele esitanud kritselduse, et sooviks saada ümbrikut imiteerivat raamatut (selline kujundus oli olnud aastaid mu kinnisidee), ja kui ma ahhetusega nägin, kui vahva on tulemus, siis järgmisel hetkel tekkiski idee: siin on ju uus sari! Hopp ja hopp hüppasid kusagilt poolalateadvuse põõsaste vahelt välja autorid, tegelengi praegu nende kinni püüdmisega. Päris mitu põnevat “Kirju”-sarja raamatut on uuel aastal tulemas :).

Sarja tegemine on nii põnev ja loominguline. Sa ei tea, mis sellest välja tuleb, ja see just  ongi hea.

Me teeme seda kahel põhjusel. Iseendale, mängulustiks, ja teile, lugejad. Ehk saab sellest uus võimalus, lisaks “Minu”-sarjale ja “Aja loo” sarjale, kus me inimeste lugude kaudu püüame maailma enda ümber.

JUSTIN PETRONE: Üks põhjus, miks ma soovisin avaldada “Reisikirju” oli see, et mul on umbes 40 vana päevikut, mida ma olen ühest maailmajaost teise vedanud, ilma täpsemalt mõtlemata, mis nende mõte on. Ma ei kirjutanud juhtuvat üles mitte selleks, et end oma täiuslikkuses veenda, oh ei, ma tegin seda selleks, et mitte hulluks minna. Elu on nii sageli ettearvamatu ja päevik on olnud mu ainus pidepunkt. Küllap oli minus ka ähmane lootus neid kirja pandud ridu kasutada kunagi mõnes kunstilises projektis.

Ja kui me istusime Epuga kohvikus ja otsustasime “Reisikirju” raamatu plaani, siis ma teadsin – saabunud on aeg need vanad päevikud ette võtta.

Minu raamat ja Epu “Elust kirju” on mu meelest täiesti erinevad. Epu raamat on ehe dokumentalistika. Elav elu, kirja pandud detailirikkalt. Kui ma seda lugesin, siis imestasin korduvalt, milliseid asju oli mu naine märganud otse minu silme ees, ja mina olin neil märkamatult minna lasknud. Loomulikult, kõik me, kirjutajad, teame, et dokumentalistikat pole olemas ja kõik kirja pandu on tegelikkuse toimetatud ja muudetud versioon. Aga siiski. Hea dokumentaalfilm on täis arhiivikaadreid, mõtisklusi tänapäevast tagasi vaadates, varem avaldamata pilte, ja muusika on pistetud infokildude vahele just õigetesse kohtadesse. Minu jaoks on “Elust kirju” nagu hea dokumentaalfilm.

Kui ma esimest korda selle raamatuga voodisse läksin, puges mulle naha vahele üks esimesi peatükke, “Meie õpetajad”. Epu kirjutamisstiil on petlikult elegantne, ja ta libistab pahaaimamatud lugejad uutele emotsionaalsetele radadele, nii et nad tunnevad ära, selgemalt kui eales varem, kui raske on õpetaja töö, ilma et neile oleks kordagi otse öeldud “Oh, kui raske on õpetaja töö”.

Reisikirju_Justin2“Reisikirju” oli minu jaoks aga kunstilis-kirjanduslik projekt, mitte niivõrd dokumentalistika. Muidugi põhinevad kõik lood tõestel sündmustel, aga asi on kaugel sellest, et ma lihtsalt päevikute abil ammust tegelikkust oleks otsinud. Tundsin vajadust muuta iga peatükk omaette lühilooks, heal juhul novelliks, ning igaüks neist lugudest toimub täiesti erinevas ajas ja kohas. Reaalelu tegelased muutusid selle kirjutamise käigus lugude kangelasteks. Näiteks Jack Kerouac kasutas sama võtet oma raamatutes, pannes lugejad uskuma, nagu oleks raamatus “Teel” / “On the Road” kõik just täpselt nii juhtunud, nagu oleks ta oma trükimasinaga istunud kusagil seal keset kõrbet ja kõik dialoogid kirja pannud. Tegelikult me muidugi teame, et see polnud nii. Mina omalt poolt soovin tänada kõiki oma “tegelasi”: Manonat, Kristerit, Antoškat, Francescot, McGregorit, Ninat, Brad Batemani, Bobby G-d, Björki ja teisi.

Eriti tahaksin tänada oma “tegelast” Eppu, kes tegi iga peatüki ka toimetajana paremaks. Mulle tundub, et tema sai minust kiiremini aru, milline raamat sellest tuleb. “Aa, ma saan aru, sa ei taha kirjutada lugusid mitte reisimisest, vaid sellest, mismoodi muutuvad ajas ja ruumis liikudes inimsuhted!” Jah, seda ma vist tahtsin jah.