MinuUganda_esikaas_RGB_v2iksem
6,00 €

Ilmunud
07. 2015

Ühel päeval tuleb eesti mehel Jüril Ugandas vabatahtlikku tööd tehes mõte avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tööd kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sõbralikus riigis on töötus üüratu ning puudega inimestel tööturule siseneda peaaegu võimatu. Mõeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lähen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest kõige paremini lahendada inimestele võimalusi luues – andes neile õnge, mitte lihtsalt kala.

Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, närvekõditav liiklus ning mulle külge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud võõra kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti õnnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud äririskid. Üsna pea aga selgub, et õige suhtumisega on välismaalasel Kampalas asju ajada siiski võimalik ning positiivselt ja paindlikult lähenedes võib elu Ugandas olla lõputu üllatusi täis seiklus, mida saadab kohalike rõkkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt käima lükata?

Selle raamatu ostuga toetad Uganda erivajadustega inimeste iseseisvat toimetulekut.

Pop Upi kohviku lugu saab lugeda ka blogist ugandacafe.blogspot.com ja näha Youtube’i kanalilt www.youtube.com/user/siisisaetalu. 

Katkendid

Kui Jüri koos Sami ja Godwiniga kaks aastat tagasi kohviku äriplaani koostas, siis oli Sander lahkelt nõu jaganud ning ligi kuu aega tagasi kinnitas ta meili teel, et on valmis hakkama kohviku juhatuse liikmeks. Tundub, et kohtun viimaks ometi kellegagi ärivaldkonnast, kes sellesse ideesse usub ja mind hulluks ei pea.

Poolteist tundi hiljem istume hinge tõmmates Sanderi külalismaja katusel baaris, joome kohvi ning ootame maja peremeest. Külalismaja on Kampala müra, heitgaaside ja heitlike tänavatega võrreldes tõeline paradiis. Meie Nansana koduga võrreldes on see sõna kõige otsesemas tähenduses villa: koridore kaunistavad peeglid, kraanist voolab sooja vett ning katuseterrassil naeravad oma sülearvutitega internetis surfavad hollandi noored eelmise õhtu tipphetkede üle. Ärevustunne uue ja võõra keskel iseenda leidmisest ei paista siia ulatuvat. Õhkkond on muretu.

Pärast pooletunnist ootamist ilmub välja ka peremees ise koos pikka kasvu ja kõrvuni naeratusega kaasmaalasega.

„Tere! Rõõm sinuga lõpuks kohtuda! Saa tuttavaks Henrikuga, kes on minu äripartner,“ tutvustab Sander ning nad seavad end mugavalt meid ümbritsevate, sülearvutitega hollandi noorte vahele istuma.

„Mis see kõige olulisem asi siis on, mida Ugandas asju ajades meeles peab pidama?“ uurin kärsitult. Sander ja Henrik muigavad. Saan aru, et olen ka nende silmis siiski noor naiivne tütarlaps, kes on saabunud Kampalasse hullumeelse plaaniga.

(jätkub raamatus)


David jätkab: „Ja mis veelgi põnevam. Nad on pärit Eestist. Oled sa kunagi kuulnud, et selline riik olemas on?“

Hrishi manab ette mõtliku näo ning mõne hetke pärast pakub kõheldes: „See on kusagil Euroopas? Balti riik?“

„Ja mis Eesti pealinn on? Või ehk oskad pakkuda, palju seal inimesi elab?“ kiusab David edasi. Eelmisel kohtumisel olin andnud talle Jüri tehtud Eesti visiitkaardi, kus on kirjas kõik tähtsamad faktid Eesti kohta. David sattus sellisest riikide tutvustamise ideest vaimustusse ning luges huviga kõik faktid läbi.

Hrishi tunneb end ilmselgelt ebamugavalt. Sekkun, et teda Davidi tekitatud olukorrast päästa, ning ulatan üle laua sinise visiitkaardi.

„Väga vähesed inimesed teavad Eestit, kuna riik on väga väike. Sellepärast jagangi riigi tutvustamiseks visiitkaarte. Kust sina pärit oled?“

„Ma olen Ugandas sündinud hindu,“ vastab ta tagasihoidlikult.

David täiendab: „Hrishi tegeleb Jinja lähedal suhkruäriga. Võib-olla oled kuulnud Kakira suhkrust?“

„Ilmselt olen seda näinud küll, kuid päris kindel ei saa ma olla,“ annan mittemidagiütleva vastuse.

(jätkub raamatus)


„Kas te elate Kullariga ühes toas?“ küsib ta ootamatult.

Ehkki James pöörab mulle samamoodi nagu iga valge tüdruku ja kohaliku poisi vahelise sõpruse puhul liiga palju tähelepanu, tunnen, et ta hoolib minust kui sõbrast. Ta paistab päriselt mõistvat, et ma pole tulnud Ugandasse peikat otsima. Võrdlemisi lühikese ajaga on saanud temast Kullari ja minu usaldusisik. Kutsume teda sageli endaga kaasa, linna pidutsema või jalutuskäikudele. Kullar käib Jamesiga jalgpalli vaatamas.

Kohalike sõpradega ühiseid plaane tehes eeldatakse sageli, et kõik kulud jäävad muzungu kanda. Mulle tundub, et paljud noored poisid jõlguvad päevast päeva Nansana külalismaja ümber vaid selleks, et muzungu’d nende meelt lahutaks ja õllesid kinni maksaks. Olles terve senise elu elanud vanemate rahakotist sõltuvana või üliõpilase palgaga, tunnen end kohatult, kui minult oodatakse teiste arvete tasumist. Liiati pole kuigi meeldiv mõelda, et olen kellelegi rohkem rahakoti kui sõbra eest. Seega väldin tavaliselt niisuguste poistega ringi jõlkumist. James paistab millegi poolest teistsugune; siiram, tõelisem. Loomulikult arvestan, et ostan peole minnes talle pileti, kuid ma ei tunne end selle pärast halvasti.

Samal põhjusel ma ei nähva nüüd Jamesi esitatud küsimuse peale teravalt, vaid vastan siiralt, et elame Kullariga eraldi tubades.

„Aga miks sa küsid? Kas mehed ja naised ei tohiks tuba jagada?“

„Minu meelest niisama sõbrad ei tohiks,“ vastab James.

Muigan: „Ja miks siis?“

James hakkab pajatama viie aasta tagust lugu iseendast, kuid teeb seda anonüümsel toonil, justkui polekski lugu üldse temaga seotud.

„Jagasin mitu aastat Jinjas elades tuba ühe sõbraga. Meie juurde kolis elama tema õde. Elasime pikalt kolmekesi ühes toas ning suhtusin tüdrukusse kui enda õesse. Aja möödudes hakkas sõber tihti Nairobi vahet käima ning jäime sageli tuba jagama vaid tüdrukuga kahekesi. Olime kui õde ja vend. Ühel õhtul tuli sõber koju koos oma tüdruksõbraga. Nad magasid kõrvaltoas, kuid öösel teatud hääli kuuldes muutus sõbra õde ärevaks ning puges minu juurde magama. Ja nüüd on meil tütar.“

Ma ei suuda Jamesi uskuda: „Kas sa teed nalja praegu?“

Ma ei kõhkle ta jutu sisus mitte sellepärast, et tal ei võiks last olla, vaid ma ei suuda uskuda, et James räägib oma isaks saamise lugu kui õpetlikku valmi.

(jätkub raamatus)



 

LRA jõhkardist liider on sündinud Acetist vähem kui viie kilomeetri kaugusel! Tunnen end tobeda turistina sonkimas inimeste sõjamälestustes. Edaspidi istun Davidi selja taga sõnatult, püüdes võimatut: kujutada ette, millest mõtleb David, kihutades üle küngaste ja läbi kõrge heina, kus ta kunagi oli sunnitud LRA halastamatuid käske täitma. Tekib paratamatult küsimus, mis oli Kony motiiv omaenda rahvast tappa, vägistada ja röövida. Mõned arvavad, et ta on lihtsalt hullumeelne, kelle motiividest polegi võimalik aru saada. Teised otsivad põhjuseid ajaloost.

19. sajandi lõpus jagasid Briti kolonisaatorid riigi mõtlikult kaheks – põhjaks ja lõunaks. Põhjas elasid pikad tugevad sirge selja ja tumeda nahaga inimesed, kelle britid värbasid sõjaväkke. Lõunas elavad inimesed olid lühemad ja heledama nahaga ning tundusid Euroopast saabunuile usaldusväärsemad. Nemad hakkasid täitma administratiivrolli. Niisugune jagamine tekitas põhja ja lõuna vahel sallimatust, mis ajaga kasvas välja vihkamiseks. Loomulikult kuulusid inimesed hõimudesse juba enne koloniaalvõimu, kuid hõime on Ugandas palju ning piirkondlik poliitiline lõhestumine justnimelt põhjaks ja lõunaks algas koloniaalvõimude loodud eristusega.

Kui Uganda 1962. aastal iseseisvus, sai riigi presidendiks toonane lõunas asuva Buganda kuningriigi kuningas ning peaministriks Põhja-Ugandast langi hõimust pärit Milton Obote. Ajaga tekkinud põhja ja lõuna vahelisi pingeid ei suudetud ületada ning neli aastat hiljem võttis Obote sõjaväe abiga võimu vägivaldselt üle. Tapeti tuhandeid inimesi. Järgmise kahekümne aasta jooksul toimus veel neli riigipööret ning vägivallatsemises sai surma kahetsusväärselt palju inimesi. Kõige jõhkrama diktaatorina on sellest perioodist läinud ajalikku Idi Amin, kelle režiimi võtab lühidalt kokku Oscariga pärjatud Hollywoodi draama „Šotimaa viimane kuningas“.

1986. aastal korraldas lõunaugandalane Museveni oma mässuliste rühmitusega järjekordse riigipöörde ning kuulutas end presidendiks. Põhja-Uganda oli võimult kõrvale lükatud ning põhjas poldud sellega rahul. Tekkisid erinevad rühmitused, kes püüdsid põhjaugandalasi valitsuse vastu koondada. Neist tuntuimaks kujunes atšoli naise Alice Lakwena juhitud spirituaalne liikumine. Naine kuulutas, et tal on ravitsejavõimed ning et teda juhib püha vaim Lakwena. Mingid erilised võimed tal kahtlemata olid, sest tuhanded lasid end tema õpetuse kohaselt määrida sisse shea-võiga, mis pidi kaitsma püssikuulide eest, ning marssisid valitsuse vägede vastu. Kuna ka lõunaugandalased on spirituaalsed, siis hirmutas võisse määritud rahvamass nad ära ning sõdurid põgenesid juba enne tulevahetuse algust. Lõpuks said Alice’i väed siiski lüüa, kuid kuna rahulolematus Põhja-Ugandas säilis, siis tõusis esile uus juht, Joseph Kony.

Üks mees ja paar vaimu ei suudaks terroriseerida kaks kümnendit järjest mitut miljonit inimest. Mitte ilma välise abita.

(jätkub raamatus)

Praegu kalli maasturiga sõitev, Kampala luksust nautiv advokaat on pärit Põhja-Ugandast. Ta sündis mudaonnis, magas sõjaperioodil neli aastat igal ööl mässuliste eest varju otsides põõsas ning sai oma esimesed päris jalanõud 15aastaselt. Esimeste kooliaastate õppemaksu tasusid Alfredi vanemad, kuid kuna raha nappis, asus poiss ise sigu kasvatama ja maisi müüma. Teenitud rahaga tasus ta edaspidi ise oma õppemaksu ning kõndis iga päev seitse miili kooli ja tagasi koju, vahepeal midagi söömata. Põhikooli ajal muutus sõda tema kodupiirkonnas Kitgumis eriti talumatuks. Alfred nägi hommikuti teedel piinatud ja tapetud koolivendasid ning naabreid. Oma pinginaabri leidis ta koos kogu perega reas teel vedelemas, suguelundid suhu topitud ja kuul pähe lastud. Kui lõpuks ühel õhtul mässulised Alfredi koduõuele jõudsid ning käskisid kõigil end paljaks võtta ja pikali heita, oli poiss kindel, mis saama hakkab. Kuulnud iga päev jutte ning näinud inimesi järjest kadumas, suhtus ta olukorda kui paratamatusesse. Ehkki paljud nutsid, oli ta vait ja ootas hirmus oma lõppu. Mässulised said telefoni teel käsu röövitud viiskümmend inimest kaasa võtta. Algas öö ja päeva kestev rännak, mille jooksul pidid röövitud ilma söömata kandma raskeid kandameid. Teel kohatud kaks naist lasti kõigi silme all kiirelt maha. Järgmisel päeval jõuti Kitgumi ja Gulu vahel jooksva Achwa jõe juurde – sellesama jõe kaldale, kus mõned nädalad tagasi koos Davidi ja Kullariga veepõhja vahtisin. Alfredi üllatuseks lasti neil minna. Miks, ei oska ta arvata. Aga täpselt nii arusaamatu ja ettearvamatu see Põhja-Ugandas käinud kodusõda oligi. Järgmisel aastal läks Alfred Gulu äärelinna keskkooli. Mässulised muutusid aina julgemaks ning isegi linna lähedal asuvas koolis oli ohtlik magada. Ta ärkas sageli tulistamise peale ning jooksis linna majade verandadele varju. Hommikul tuli häbis poolalasti läbi linna kooli tagasi minna, kuulates inimeste mõnitavaid hõikeid. Ehkki lapsed jooksevad sageli külades poolpaljalt ringi, pole see keskkoolipoisile sobilik.Tal õnnestus mässulisi vältida. Alfred peab end õnnelikuks inimeseks.„Vabandust, et sind tülitan,“ alustan kõnet.„Meil on külalismajas paras jama ning ma ei oska seisukohta võtta. Mõtlesin, et pärin nõu.“„No problem!“ kõlab Alfredi optimistlik vastus. „Kuidas saan abiks olla?“„Selgus, et meie majahoidja Eddy osutus vargaks, kes on meie kõigi tagant pidevalt varastanud, kokku päris suurtes summades, sadades eurodes. Ta selgitab, et tegi seda rahapuuduse tõttu ja peab ema toetama. Ma olen segaduses, ei tea, kas talle kaasa tunda või mõista teda hukka. Mis sina kui ugandalane ja jurist arvad? Mis me tegema peaksime?“(jätkub raamatus)

Bunyoni järvest ligi 70 kilomeetrit loode suunas asub Uganda kõige kuumem turistimagnet – mägigorillade kodu Bwindi rahvuspark. Retk mägisesse vihmametsa gorillade juurde algab varahommikul. Veel enne starti kontrollivad giidid, et kõigil matkalistel oleks kaasas piisavalt joogivett. Olen küll hästi puhanud, kuid kõhklen siiski oma füüsilises vastupidavuses. Kümme tundi mägistel radadel pole naljaasi.

Ronimine algab. Marsin vapral sammul giidi sabas sirgelt mäkke. Mets muutub tihedamaks ning mäenõlvalt paistab unustamatu vaade rohelise paksu taimestiku vaibaga kaetud orgu. Mul pole mahti isegi pildistamiseks peatuda. Hingan ühtlases rütmis ning sammun aga edasi, aina kõrgemale. Tekib janu. Manitsen end, et ees on veel pikk retk, ning jätan pudeli kotti. Äkitselt jääb giid seisma ning palub minulgi peatuda. Vaatan esimest korda selja taha ning märkan, et oleme rutakal sammul teiste matkaliste eest ära kõndinud. Olen liiga agar.

Hoolimata suurest ettevalmistusest ning valmisolekust jõuame gorilladeni juba 40 minutiga. Perekond istub keset teerada otse meie teel ees. Giid kinnitab, et oleme haruldased kahekordse õnne osalised: esiteks leiame gorillad üles niivõrd väikese füüsilise pingutusega ning teiseks näeme gorillasid teerajal, kus tihe taimestik neid ei varja.

(jätkub raamatus)


Esimese telefonikõne saan Pop Upist kell 11, kui ameeriklastest kliendid soovivad telefoni teel kiidusõnu edastada. Teise kõne saan kohvikust neli tundi hiljem ning seekord kuulen kaht ebameeldivamat uudist.

Kõigepealt ütleb majahoidja Nelson, et ta peab sõitma neljaks kuni viieks päevaks oma sünnikülla nõo matustele. Nelson on Uganda ajaloo veriseima diktaatori Idi Amini hõimuvend ning seega pärit kaugelt Loode-Ugandast Kongo demokraatliku vabariigi ja Lõuna-Sudaani piiri äärest. Bussisõit sinna kestab umbes kaksteist tundi ning kui Nelson püüdlikult kaupleb, siis võib tal õnnestuda osta ühe kuu palga eest edasi-tagasipilet. Palun Olivial Nelsonile palk avansina välja maksta ning loodan, et tal kauplemine ikka õnneks läheb. Hetkeks mõtlen, kas peaksin pakkuma Nelsonile lisaavanssi, sest peale transpordi eest tasumise peab ta ju ka sööma ning külakostigi viima. Otsustan siiski, et tööandjana on mõistlikum jätta see otsus Nelsoni teha ning kui tal tõesti lisaraha tarvis on, küll ta seda siis ka küsib. Sellest saladusest, kuidas ugandalased enda kuludest kolm korda väiksema sissetulekuga ära elavad, ei hakka ma vist kunagi aru saama.

Kujutlen end ette nui käes öösiti kohviku väravas Nelsoni asemel valvepostil istumas, kui kuulen, et telefoni teises otsas räägib juba minu teine puudeta töötaja, Andrew. Kokk teatab teise ebameeldiva uudise: „Madam, ma lähen töölt ära. Lahkun töölt kolme nädala pärast!“

(jätkub raamatus)


 

Imeline on näha ja tunda ümbritsevat saginat. Kiirustavate inimeste seast leian uniste silmadega Nelsoni, kes on võtnud suuna tagaõue poole hambaid pesema. Tema unine olek ei sobi ümbritsevate toimetuste keskele. Oma kärsituses ignoreerin majahoidja unist olekut ning pärin: „Nelson, kas toolid on kohal?“

Nelson on lubanud organiseerida ürituse tarbeks plasttoolid. Nimelt ootame avapäeva puhul kohvikusse enam kliente, kui meil istekohti on.

„Madam, ma pean enne end ära pesema.“

„Aga oled sa juba uurinud, kas toolid on üldse saadaval?“ ei lase ma tal maja taha varju lipsata.

„Kohe pärast pesu lähen sinna,“ lubab ta.

„Hästi! Aga ole hea ja kiirusta. Kahe tunni pärast on avapidu juba ametlikult hoos.“

Nelson noogutab ja kaob nurga taha. Sammun tagasi kohviku eeshoovi ning võtan tugitoolis istet. Katsun lõõgastuda. Olen märganud, et niisugustel üritustel külalisena osaledes häirib mind asjapulkade närvitsemine, pabistamine ja suutmatus lõbusalt juttu ajada. Olen otsustanud, et minu roll on täna külalisi tervitada ja projekti eesmärke reklaamida. Kõik töötajad teavad, et täna ei saa probleemidega minu poole pöörduda. Jamadele tuleb iseseisvalt lahendus leida.

Pärast ligi aastast unistamist ja planeerimist tundub ebareaalne, et kahe tunni pärast on kohvik avatud. On olnud katsumusi täis aasta, mille jooksul olen õppinud ja kogenud uskumatult palju. Kogu kohvikuprojekt on olnud seni eelkõige täis soojasid emotsioone ja häid üllatusi. Ma pole kellegagi kraagelnud, keegi pole minuga kurjustanud. Kuni eilseni.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Siisi Saetalu ja Petrone Print OÜ, 2015

Toimetaja: Anna-Maria Penu
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Esikaanefoto: Aliine Lotman (fotol vasakult Debby, Olivia, Cathy, Fred, Reagan, Annet, Nelson)
Autori foto: Kalev Roosiväli
Fotoalbum: Siisi Saetalu, Aliine Lotman, Katrin Ulst, Heikki Leis

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9949-556-20-5 (trükis)
ISBN 978-9949-556-21-2 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
264 lk

Kommentaar

  1. Väga äge! Edu ja ootan huviga!

  2. väga mõttetu teos. iga teine sõna on kohvik, ugandast pole juttugi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga