Minu 1986 kaas
12,50 €

Ilmunud
11. 2016

Kuidas võrrelda ühiskondlikku situatsiooni ja üldist meeleolu Seevaldi territooriumil ja väljaspool seda ehk TVPHs ja ENSVs aastal 1986?

Kahtlemata oli sees parem. Väljaspool valitses teadmatus tuleviku ees. Vähe sellest, et keegi ei teadnud, millega perestroika lõpeb. Kõige tõenäolisemaks peeti varianti, et küll mõni kõva käsi selle korralageduse ja demokraatia võrsed varsti lämmatab. Ka tuumasõja oht polnud kusagile kadunud. Süvenes kaubapuudus, keskkonna saastamine, migratsioon. Hullumajas oli turvaline, suhtlemine vaheldusrikkam ja jututeemad optimistlikumad, saastamine  nullilähedane, osakaal migrantide Eestisse pumpamisel null.

ENSV ja TVPH. Mõlemad formaalselt neljatähelised lühendid, aga kui vastandlikud sisult!

ENSV ei olnud Eesti (võim oli täielikult Moskva käes), nõukogude (võim ei kuulunud nõukogudele, vaid komparteile), sotsialistlik (hoopis käsumajanduslik) ega vabariik (polnud mingit vabadust, riigist rääkimata). TVPH aga asus tõesti Tallinnas, oli vabariikliku alluvusega, tegeles just ja ainult psühhoneuroloogiliste probleemidega ning ka haiglana funktsioneerimine ei tekitanud ka kõige opositsioonilisemates patsientides märkimisväärseid vastuväiteid.

Inimesed jäid nii sees- kui väljaspool planku oma olemuselt ikka üheks ja samaks, igaüks säilitas individuaalse omapära. Osakondi oli TVPHs palju. Iga päev ühed tulid ja teised läksid, integratsioon ümbritsevaga toimis lakkamatult. Tulijad jätsid maha oma hirmud ja tüütud olmemured, minejad viisid kaasa reipa ja optimistliku meeleolu ning sisendasid seda ka ühiskonnas.

Laulva revolutsioonini jäi veel vaid kaks aastat.

Katkendid

Vene sõjaväe juures ei meeldinud mulle juba mitmendat aastat absoluutselt mitte midagi. Vähe sellest, et ta oli ebaõiglane ja okupantlik, ta oli ka ebaesteetiline, lausa kole. Mulle ei meeldinud end Tallinnas Rataskaevu tänaval sõjakomissariaadis arvele võtmas käia. Minu meelest valitses seal isiku vaba arengut pärssiv venekeelne keskkond. Ka esteetiliselt jättis armeeasutuse interjöör rusuva, kroonutruult tömbi mulje. Nagu ka need sõjaväeosad, kus ma ekskursioonil olin käinud, näiteks Keila tankipolk ja Tallinna Kõrgem Ehitusvägede Poliitiline Kool, mis asus küll hoopis Jägalas. Sõdurivorm ei meeldinud mulle samuti, see oli täiesti out of fashion, jumal teab mitme aastakümne taguse lõikega. Ning ka ebamugav. Ühe mu sõbra vanem vend oli sõjaväes käinud ja kurtis kõige rohkem selle üle, et pidi külmaga vahis olema, aga salli kanda ei tohtinud, mistõttu kurk hakkas valutama. Sõdurite soengud olid äärmiselt lühikesed ja fantaasiavaesed, punkariharjaga võrreldes masendavalt näotud.

(jätkub raamatus)


Laupäeva hilisõhtuks oli avar kong niivõrd mehi täis, et me ei mahtunudki selleks ettenähtud suurele puulavatsile magama, vaid pidime piirduma ebamugava ja räpase põrandaga. Hommikul hakati mehi ükshaaval välja kutsuma ja kes välja viidi, see enam tagasi ei tulnud. Umbes paari tunni pärast jäime kolmekesi: mina, Villu ja üks sõnaaher ning sünge olekuga venelane. Paha mees ta igatahes polnud. Kuna olime oma suitsud kogemuste puudumisel koos püksirihmade, raha ja muude eluohtlike esemetega vastuvõturuumi jätnud, nõustus ta lahkelt meid omadega kostitama. Peab ütlema, et vangis istuda oli nii igav, et isegi tühipaljas sigareti süütamise, tõmbamise ja kustutamise protsess mõjus sama vaheldusrikkalt nagu vabaduses ameerika mägedel sõitmine.

Eriti ängistav oli Kristi peale mõelda.

(jätkub raamatus)


Teadsin sõjaväest pääsemis eks mitmeid legaalseid võimalusi, aga ükski neist mulle ei sobinud. Üks levinumaid oli kiiresti abielluda ja laps saada. See andis ajapikendust. Kui õigel ajal ka teine laps sündis, sai päriselt vabastuse. Aga esiteks polnud mul kedagi, kellele sellist ettepanekut teha. Teiseks tundus selline strateegia vastutustundetu. Plaan soetada kaks last ainult selleks, et vältida sõjaväkke minekut, ei räägi just suurest soovist neid üles kasvatada. Ma ei uskunud selliste abielude  harmooniasse ega kestvusse. Isegi kõige jõledama mõrra juurde poleks ma sellise jutuga minna julgenud.

(jätkub raamatus)


Kuna vaba aega oli palju, kasutasin osa sellest ülikooli raamatukogus Jüri Saarma psühhiaatriaõpikuid uurides. Mitmesugustest vaimuhaigustest, millest neis üksikasjalikult juttu oli, imponeeris mulle konkurentsitult kõige rohkem skisofreenia. Maniakaal-depressiivne psühhoos tundus simuleerimiseks liiga kurnav ja keeruline. Kaasasündinud arenguhäired, nagu kretinism, debiilsus või idiootsus ei tulnud kahjuks kõne alla, ehkki nende kirjeldused meeldisid mulle Saarma õpikutes kõige rohkem. Näiteks lugu kretiinist, kes oma ema kirvega maha lõi, sest see käskis tal sööma tulla. Igasugused leebemad närvihäired, näiteks hüsteeria, tundusid liiga kergetena, et üldse sõjaväest pääseda, ning ma ei suutnud end nende kandjana isegi oletamisi ette kujutada. Skisofreenia seevastu oli kodune ja armas nagu eesti saun.

(jätkub raamatus)


Juba esimesel maapaokevadel, mais 1984, juhtus minuga üks segane ja ohtlik lugu. Olin parajasti järjekordselt maalt korterisse minemas. Vana-Keila maanteel, just seal, kus mitmeid aastaid püsis asfaldil punase Jawavärviga pihustatud suur kiri „GENERAATOR M”, tuli mulle vastu tundmatu erariides vene noormees ja küsis passi näha. Oli täiesti pime juhus, et mul dokument kaasas oli. Ta uuris peamiselt sõjaväekohustuse lehekülge, ei saanud sissekannetest täpselt aru ja küsis, kas ma lähen varsti sõjaväkke. Vastasin silmagi pilgutamata, et jah, kohe, juunikuus. Mees jäi sellega rahule, andis passi tagasi ja läks minema.

Ma ei osanud järeldada muud, kui et minusuguseid otsitakse juba umbropsu mööda tänavaid taga. Ilmselt oli neid siis nii palju. (Mina küll ühtegi ei tundnud.) Asi tundus väga ohtlikuks kiskuvat ning ma otsustasin endale metsa punkri ehitada.

Maamaja tagust metsa tundsin piisavalt juba lapsest peale. Tegu polnud mingi palgi- või muidu väärt metsaga, vaid kunagiste talude heina- ja karjamaade ning soo peale kasvanud võserikuga. Siin-seal leidus ka kõrgemaid puid. Ühe eriti kõrge ja varjulise kuuse alla ma oma pesa punuma hakkasingi.

(jätkub raamatus)


1986. aasta varasuvel hakkas minu emotsionaalne seisund tasapisi väljakannatamatuks muutuma. Juba jaanuaris jäi vanaema lõplikult voodisse ja jalgu alla enam ei võtnud. Kahtlustasin teda simuleerimises või pigem endale olematu haiguse sugereerimises,  sest ta oli varem korduvalt rääkinud, et just nii, liikumisvõimetuna ta oma tulevikku ette näeb. Praegu mõtlen, et miks ta näha ei võinud, igaüks tunneb oma organismi ise kõige paremini. Samas: arstid ei leidnud mingit põhjust, miks ta liikuda ei saa. Vanaema lebas omaette toas, mida minu magamistoast lahutas mitu seina. Kusagilt toodi talle puutokk, millega ta vastu seina taguma hakkas, kui abi vaja oli. Enamasti süüa, juua või potile. See ühtaegu jõuetu ning raevukas peksmine on tänaseni üks ängistvamaid helisid mu elus.

(jätkub raamatus)


Haiglas viibisin esialgu nagu unes, kõik tundus liiga ebatõenäoline ja oli juhtunud äärmiselt kiiresti. Esialgu oli mul plaan rangelt akontaktne püsida ja edasi streikida. Nähku, et mul on ikka tõsi taga.

Sellest ei tulnud paraku midagi välja. Juba esimesel päeval sai selgeks, et mul ei lasta siin ei nälgida ega vait olla. Seda mitte meditsiinilise personali sekkumise, vaid kaaspatsientide tõttu. Viimased olid liiga uudishimulikud ja hakkasid kohe uurima, kes ma selline olen. Eriti paistsid uudishimu poolest silma kaks venda Läänemaalt – lühikest kasvu, paksukesed ja tumedapäised. Nende voodid asusid mulle ka kõige lähemal. Vennad olid kangesti rahutud, mida põhjustas ilmselt asjaolu, et isa poolt olid nad mustlasverd. Siia olid nad saadetud kohtuekspertiisi poolt, vist varguste pärast. Õhtul ja öösel, aga võimaluse korral ka päevavalges saagisid vennad teravaks ihutud teelusika varrega palati akna trelle ning mul oli mitmel korral au nende eest vahti pidada, et sanitarid peale ei satuks. Loomult olid mõlemad leebed ja seltsivad. Üks neist tuli juba esimesel söögiajal pudrukausiga minu voodi ette ja enne ära ei läinud, kui ma taldriku tühjaks olin söönud.

(jätkub raamatus)


Patsiendid vaheldusid kiiresti. Keegi tuli ja keegi läks vaat et iga päev. Aga teatud ühistunne püsis ning muutus korraks eriti võimsaks palati kabeturniiri tõttu. Turniiri organiseeris maniakaal-depressiivse psühhoosiga ukrainlane, pikk ja sõnakas mees. Peab ütlema, et kerge see töö ei olnud, potentsiaalseid osavõtjaid tuli kõvasti innustada. Mõnda meest pidi ukrainlane lausa füüsiliselt mõjutama. Mina olin midagi sekretäri taolist, st pidasin tabelit. Esialgu sai see päris pikk, osavõtjaid kogunes umbes kakskümmend. Muidugi mängisime ka ise mõlemad kaasa.

Esimeses voorus mul loosiõnnega vedas. Minu vastaseks oli kaunis rusutud moega ja keskendumisvõimetu Kurski oblasti mees, alles äsja palatisse tulnud. Nimelt ahistasid teda peas asuvad hääled, mis käskisid: „Kinni võtta!” („Vzjat!”). Mul õnnestus üsna kergelt võidupunkt kätte saada. Teiseks vooruks olid aga hääled kadunud, selgus, et Kurski mees on tõeline kabetalent, kes tegi oma vastase pihuks ja põrmuks. Ise mängisin ukrainlasega eriliste emotsioonideta viiki. Kuna edasised vastased tundusid nõrgemad, hakkasin juba võidulootusi hellitama.

(jätkub raamatus)


Ükskord igapäevasel õuesviibimisel palus Pääsküla mees, et ma sanitaride tähelepanu natukeseks enda peale tõmbaksin. Seda kasutades ronis ta osavalt üle plangu, ja oligi läinud. Tagasi Pääskülla, nagu hiljem selgus. Sest juba paari päeva pärast toodi ärakaranu taas meie palatisse. Naabrid kutsusid kiirabi, sest ta mängis nende lastega. Fakt, et lastega mängimise eest hullumajja pannakse, hämmastas mind ääretult. Oleks ta olnud veel mingi kommionu või pedofiil. Aga otse vastupidi, oma jutu järgi ajas ta neid kirvega taga. Lihtsalt nalja pärast, et mängule seiklusrikkust lisada. Tegu oli ju tõesti haruldaselt huumorilembese ja leidliku indiviidiga.

(jätkub raamatus)


Esimesel korral olin Seevaldis tutvunud paljude huvitavate inimestega, kuid lähemaid ega pikemaajalisemaid sõprussuhteid ei tekkinud. Seekord läks teisiti.

Kõigepealt sain tuttavaks veel ühe maniakaal-depressiivse ukrainlase, Kovalenkoga. Temalgi oli parajasti psühhoosi maniakaalne staadium nagu suvise mälestusväärse kabeturniiri peakorraldajal. Välimuseltki nägid nad sarnased välja: tumeda peaga, sihvakad. Isegi kodukant, Dnepropetrovski oblast, võis sama olla. Erinevalt suvisest rahvuskaaslasest ei olnud Kovalenko huviks aga mitte kabe ega üldse sport, vaid patsientide vaheliste suhete korraldamine. Eks ta ise suhtles muidugi kõige rohkem.

Kord võttis Kovalenko mul käest kinni ja talutas ühe noormehe juurde. Selgitas, et eestlasi on nii vähe, ainult miljon ning me peame tingimata kokku hoidma ja omavahel tuttavaks saama. Noormehe nimi oli Aarne. Selgus, et ta viibib siin samal põhjusel nagu minagi. Saime sõpradeks. Varsti liitus meiega ka Peeter, kelle saatus oli täpselt samasugune.

Aarne ja Peetri abil sain teada veel kaks võimalust, kuidas hullumaja abil, kuid ilma vaimse häireta sõjaväest pääseda. Ehkki kumbagi poleks ma kasutada saanud. Aarne oli kooli ajal käinud jalgrattatrennis. Seal saab aga igaüks varem või hiljem peapõrutuse.

(jätkub raamatus)


Kitlikandjad jaotusid kolmeks põhimõtteliselt erinevaks klassiks. Sanitarid, õed ja arstid. Esimestega oli kokkupuuteid kõige rohkem, iga päev mitu korda. Viimastega kõige vähem, umbes kord nädalas.

Suvel olin jõudnud järeldusele, et naissuhted Seevaldis on välistatud. Ühest küljest naishullud, kes ei välimuse ega käitumise poolest kannatanud mingit kriitikat, teisest küljest kättesaamatu meditsiiniline personal. Kelle suhtes mul samuti soojemad tunded praktiliselt puudusid. Sügisel selgus, et tegelikult mingid variandid siiski eksisteerivad ja seda lausa seksi tasemel. Vähemalt kaks. Mõlemaga tutvustas mind Elumees. See oli minust umbes kümme aastat vanem, blondide lokkis juustega sinisilmne patsient, kes oli saavutanud esmapilgul arusaamatu staatuse, mis võimaldas tal haigla laial territooriumil suhteliselt vabalt ringi liikuda. Seda küll mitte niisama, ta abistas naiste reumaosakonnas liikumisvõimetuid patsiente, aitas neid sööta ja voodeid üles teha. Temaski ei täheldanud ma mingeid vaimseid kõrvalekaldeid. Välja arvatud vahest see, et kogu tema jutt keskendus seksile.

(jätkub raamatus)


Nii see elamusrohke aasta lõppeski. Olin rõõmus ja tänulik, et tulipunase tiigri aasta mu elus olemas oli. Muudatuste tuul hakkas puhuma just õigel ajal, veel aasta varem oleks totalitaarne kontroll tõenäoliselt karmim olnud ning ma pole kindel, et kokkulepe arstiga üldse läbi läinud oleks. Veel aasta oodates oleksin sellest pealesunnitud eraklikkusest aga ilmselt ajutiselt või jäädavalt päris tobedaks muutunud.

Kurt Vonneguti raamatu „Tšempionide eine” üks peategelane Kilgore Trout palus jumalalt igal hommikul kolme asja: jõudu muuta neid asju, mida ta on võimeline muutma, kannatlikkust taluda neid asju, mida ta pole suuteline muutma ning tarkust nende vahel alati vahet teha. 1986 oli minu jaoks aasta, kui ma kõigi kolme võimalusega rohkem ja halastamatumalt sülitsi seisin, kui kunagi varem või hiljem. Kõige rohkem läks siiski vaja kannatlikkust, teiseks tarkust ja alles kolmandaks jõudu. Küllap on põhimõtteliselt samas seisus olnud väga paljud inimesed väga paljudel aegadel. Kuid aasta 1986 ja Eesti kohta tundub see olukord eriti iseloomulik.

(jätkub raamatus)

 

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Veiko Märka ja OÜ Petrone Print, 2016

Toimetaja: Anu Stolovitš

Kujundaja: Margit Randmäe

ISBN 978-9949-587-53-7

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Trükk: Greif OÜ

kõva kaas, 170 x 245 mm

134 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga