Ootame sind reedel, 6. oktoobril kell 18 „Minu Tuneesia“ esitlusele Tartu Kaubamaja Apollos! Autoriga vestleb Liis Seljamaa.
Esitlusel on võimalik Apollo klubiliikmel soetada endale „Minu Tuneesia“ raamat 10% soodsamalt.
Näeme esitlusel!
Ilmunud on uus raamat „Minu“ sarjas: Thea Karini „Minu Tuneesia“.
Ootame sind neljapäeval, 21. septembril kell 18 „Minu Tuneesia“ esitlusele Viru keskuse Rahva Raamatusse! Autoriga vestleb raamatu toimetaja Evelin Kivimaa.
Ka Tartus toimub oktoobri alguses esitlus, täpsema info avaldame peagi.
Septembris toimub mitu põnevat üritust, kuhu teid ootame. Juba täna, 7. septembril kell 18.00 ootame teid Tartusse Mikkeli Galeriisse (aadressil Tähe 39, Karlova) salongiõhtule, kus Inga Lunge loeb katkeid enda uuest raamatust „Minu Karlova“. Muusikaga kostitab kuulajaid Toomas Lunge.
Laupäeval, 9. septembril esitleb festivalil Station Narva Katri Raik enda raamatut „Minu Narva“. Kell 15.30 olete oodatud Narva kohvikusse „Valge Kõrvits”. Sel puhul on kaugelt Sise-Euroopast sõitnud linna, kust saab alguse lääs, raamatu toimetaja Juku-Kalle Raid – et pajatada Katriga Narva legendidest, lugudest, inimestest, miljööst ning olustikust. Üle tasub kuulata-vaadata ka augusti lõpus salvestatud „Minu Narva“ esitlust Tartus, kus autoriga kõneles kirjastaja Epp Petrone ning sama kooslusega salvestatud tARTu Hääle podcasti.
Kolmapäeval, 13. septembril esineb aga meie remondipõneviku „Meie vana maja” autor Tuuli Jõesaar Läänemaa Keskraamatukogus. Esitluse algus on kell 17.30. Sellest kohtumisest Facebook salvestust ei tule, aga üllatavaid, lausa šokeerivaid remondilugusid saab üle kuulata-vaadata raamatu Tallinna-esitluselt, kus autorit küsitles kirjastaja Epp Petrone.
Järgmisel neljapäeval, 14. septembril kell 17.00 toimub taas kord Katri Raigi „Minu Narva“ esitlemine, seekord Narva linna raekojas, Narva Eesti Seltsi korraldusel.
Samal päeval, 14. septembril kell 18.30 saab aga Põlvamaal Vastse-Kuuste raamatukogus kohtuda kirjastaja ja kirjanik Epp Petronega. Muuhulgas jagab külaline kogemusi oma suguvõsa kaardistamisest, intervjueerimisest, suguvõsa-ajaloo blogi pidamisest, aga ka Petrone Prindi „Aja loo” sarja toimetades-kirjastades ette tulnud õppetundidest. Keda antud teemad huvitavad, siis meie kodulehelt saab tellida ka Epp Petrone koolitusi „Isiklik lugu (kinke)raamatuks” ja „Juurtest lugudeni”.
Reedel, 15. septembril kell 18.00 toimub aga Otepää Kogukonnakeskuses Manona Parise raamatu „Meie taluköök” esitlus. Retseptirohke jutu- ja enseseabiraamatu tegevus toimub just Otepää kandis maakodus.
Suve lõpp küll paistab ehk enne sügist on veel aega natukene puhata ja lugeda! Kellel need raamatud on juba kõik loetud, siis vaata meie eelmist postitust, kus soovitame suveks meie kirjastuse raamatuid. Ilusaid lugemiselamusi! ❤️
Toimetaja Tuuli Kaalep:
„Minu Filipiinid”
Autor soovib reisimise ühendada millegi kasuliku tegemisega ja nii satub ta Saksa Punase Risti vabatahtlikuna Filipiinidele. Saame pildi suure organisatsiooni toimimisest ja selle aeglaselt toimivast ja keerukalt juhitavast masinavärgist. Vabatahtlik, kellega esmalt midagi peale hakata ei osata, sest meediainimest pole selles kontoris varem nähtud, saab peagi hoida kaamerat ja dokumenteerida majade tugevdamist looduskatastroofide vastu, koguda kodu kaotanud inimeste traagilisi lugusid, korraldada koolitusi… Autor on inimene, kes lihtsalt ei oska niisama, varbad vees, passida, vaid sattub ikka sinna, kus elu keeb. Lisaks selgub, et Filipiinide toite iseloomustab viisakas inimene sõnaga „huvitav”, isegi mangosid, millest autor unistab (küpsed mangod, mõtelge!), süüakse seal kandis pooltoorelt ja soolaga. Selles raamatus on hiilgust ja viletsust, valu ja vaprust, heaoluriigist pärit inimese süütunnet ning muidugi terve galerii häid ja vahvaid inimesi. Filipiinide kirevus võtab põhjamaalasel silme ees kirjuks.
„Meie sibullilled”
Mina ei ole aiapidaja ja lillendusest suurt ei tea. Aga kui ma kunagi peaksin hakkama aeda harima, siis just see raamat on minu tööriistakuuri raamaturiiulis see esimene. Just sellepärast, et tegu ei ole entsüklopeedia ega õpikuga, samas see õpetab küll, aga õpetussõnu lugedes on mul hea tuju, tohutult huvitav ja ma siiralt usun, et kunagi ma vähemalt mõnda saadud teadmist ka rakendan. Kus küll? Oma tulevases aias muidugi. Väga ilus raamat, suurepärane pildimaterjal ja mõnus stiil. Ilmselt vaatan ka oma vahuveiniklaasid kriitilise pilguga üle.
„Piano pianissimo“
Ka mina olen Viljandist, olen käinud Paalalinna koolis ja õppinud Viljandi muusikakoolis klaverit ja saanud klaveriõpetajalt joonlauaga vastu näppe. Lisaks elas üks mu sõber autoriga samas majas ja ma olen kordi kuulnud, kuidas ta klaverit harjutab. Sellega kokkupuutepunktid ka lõpevad. Minust muusikut ei saanud, Kullerkupust sai. Mälestused saksakeelsetest klaveritundidest eraõpetajaga muusikakooliõpetaja eest salaja, võimalus õppida konservatooriumis nii Bruno Luki kui ka Lilian Semperi käe all. Puhas muusika. Semperi õpetussõnad, et pianist vajab külma pead ja sooje käsi, mitte vastupidi. Muusikutee ei ole alati sirge ja elu ei ole alati ilus. Aga eluterve irvitus pühib päris tihti pisarad palgelt. Väga muhe raamat ja aus sissevaade ühe andeka muusiku ellu.
Kirjanik Justin Petrone:
Absoluutselt soovitan Kristi Ilvese „Minu Mulgimaad”, mis on minu meelest hästi korraldatud ja toimetatud raamat, mis pakub palju infot Mulgimaa ja mulgi kultuuri kohta. Isegi kui Mulgimaa on meile Viljandis lähedal, on ta mõnes mõttes ikka kaugel, oma aeglasema tempo ja maailmavaatega. Ilvese mälestused enda lapsepõlvest maal meenutasid mulle ka Sulev Nõmmiku vana programmi “Meie Uduvere” ja pakkusid nostalgilisi hetki isegi mulle, inimesele, kes pole siit maalt pärit.
Tootmisjuht Tiina Tammeorg:
Soovitan lugeda Kristel Vilbaste „Meie joogivee” raamatut. Vesi on eluks vajalik ning selles raamatus peituvad kõik õpetussõnad selleks, kui meil kraanist enam juhuslikult puhast vett ei tule. Nagu näha, on sellel aastal olnud Eestis mitu sellist juhtumit: Kuressaare kolibakter, Viimsi veekriis. Mida teha siis, kui vesi ei kõlba juua? Mida teha, kui meil ei ole lubatud vett tarbida? Kristel Vilbaste raamat aitab nendele küsimustele vastata ja annab hea ülevaate Eesti allikatest, mille vesi sobib joomiseks.
Epp Petrone ja Väikese Myy „Meie maaelu” on jätk „Meie taluelu” raamatule. Nii nagu esimene raamat, on ka selle jätk sama hästi ja põnevalt kirjutatud. Ava raamat ükskõik mis leheküljelt ning saad teada lõbusaid ja õpetlikke nippe, mis tulevad kasuks ka neile, kes maal ei ela.
Ootame sind neljapäeval, 10. augustil kell 18:00 Inga Lunge raamatu „Minu Karlova” esitlusele Tasku keskuse Rahva Raamatus!
Autoriga vestleb Lauri Räpp. Muusikaga rõõmustab kuulajaid Toomas Lunge.
„Linnaosa, kus kellelgi ei ole kiire.“ Niimoodi kirjeldas mulle Karlovat meie tagatoas elav ukrainlanna Anna. Ometi ei tähenda see, et meil siin Karlovas midagi ei toimuks või et oleks liiga vaikne. Olen siin elades leidnud tasakaalu, mis aitab keskenduda tööle ja loomingule, kasvatada lapsi ja nautida elu. Õppisin pealinnast tulles kiiresti ära, et lisaks igapäevastele ülesannetele on hea, kui jääb aega ka elamiseks. Aega, et olla sõpradega koos, kalastada Emajõel või perega lauamänge mängida. Selle raamatu kaante vahel on mitmed minu jaoks tähtsad inimesed, kohad ja märkamised. See on minu Karlova. Linnaosa, kus kassid ja inimesed kõnnivad omapäi.
Esitluse päeval raamat Rahva Raamatu kaupluses 15% soodsam!
Kohtumiseni Rahva Raamatus!
On aeg puhata ja lugeda! Soovitame suveks meie kirjastuse raamatuid, mis sobivad nii mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas diivanile.
Kirjastaja Epp Petrone:
„Vanaema hoidised“ on hea suvekaaslane neile, kes hoidiseid teevad, aga ka neile, kes tavaliselt ei tee, kuid võibolla soovivad midagi natuke proovida, midagi sellist, mida poest ei saa, näiteks roosimoosi. Selle raamatu visuaal oma nostalgianõude ja laudlinadega on kuidagi nii turvaline, helge ja lootusrikas – ka niisama sirvida, isegi kui moosi- või marinaadiplaane pole.
„Kui Emma kadus“ on kriminull, mis harib lugejat psühholoogiliste häirete alal. Minu jaoks on krimka lugemine tõelise lebo-suvepuhkuse osa. Ja seda konkreetset raamatut lugesin ma mitu aastat tagasi Ameerikas suvitades. Lugesin toona terve kuhja krimkasid ja see teos oli just see, mille valisin tõlkimiseks. Ilusad tüdrukud (ja ilus ema), segane kadumaminek, üksik saar…
„Riks ja neli kuningat“ on mu oma sulest ja sellega seostub minu elu üks õnnelikumaid suvenädalaid. Lugesin lastekambale valmis peatükke ette, siis jooksid nad õue mängima ja mina kirjutasin edasi. Vahepeal käisime ujumas ja arutasime vees, mis juhtuda võiks. „Teeme nii, et ema kaob ära…“ ja muud sellised ettepanekud. Tegevus toimub kahes ajastus: suvevaheaja algus tänapäeval ning kevad 1343, Jüriöö ülestõusu eel ja ajal.
Toimetaja Mae Lender:
Servapidi on see ühe talu elule turgutamise lugu ja praktiliste nippide jagamine perifeerias toimetamiseks. Samuti leiab siit retsepte (väidetavalt maru lihtsaid, aga no seda nad ütlevad kõik :)).
Ennekõike on see aga armastuse-vihkamise suhe toiduga ja toitu, võitlus iseendaga ja viimaks rahutegemine – Manona Parise avameelsetes lugudes tunneb end ühe või teise nurga alt ära iga naine. Otse loomulikult ei ole autoril raamatu lõpuks jagada ühtegi retsepti ideaalkaalu saavutamiseks, aga sellist loo moraali ongi vaja (vältimaks seda, et inimesed ummisjalu järgiks üht või teist imedieeti või jookseks ühe või teise „toitumisguru“ järele, makstes üüratuid summasid õhku täis lubaduste eest).
Tänu esivanematele on autoril võimalik katta päris pikk ajatelg ja anda lugejale korralik ülevaade kahtlase pätipesa muundumisest ülehinnatud hipsterländiks.
Ajakirjanikule omaselt on Tali detailne ja põhjalik. Eraldi maiuspala on tema töö- ja sotsiaalelulised seigad ja meenutused.
Kalamaja kirjumirjusus on kenasti tabatud ja lehekülgedele raiutud: kogukondlikud suhted, lapsed-loomad ja nende osakaalu muutumine läbi ajaloo, kinnisvarateemad, hipsteri tundemärgid, põnevamad ettevõtmised; või ka näiteks märksõnad: Žorik, Kalma saun, Boheem ja Ülo, Telliskivi, Noblessner, Ivo Uukkivi, Russow ja Kross, Balti jaama turg jms.
Sa pühade vahe, kui äge see Kihnu on! Väikesed ja suletud kogukonnad on puhas kuld ja sinna sattunud turist niisamuti, sest saarele minnes tekib ikka see äraminemise-tunne, mispärast lastakse end lõdvemaks kui muidu ja tehakse tegusid, mis erinevad tavapärasest.
Ja see folkloor, millesse autor samuti väga mõistlikult suhtub. Praegu mõni ehk solvub, aga aastatega tekib neile lugudele veel omakorda kihte peale ja sünnivad järgmised lood. Keegi peab seda kõike ju talletama! Ei ole vaja teha nägu, et pole old, pole näind. Sest näiteks mina usun küll, et kord tuleb päev, mil selgub tõde, kes ikkagi Kersna kossidesse oksendas. Ja see külamees, kes Eesti ühe kuulsama naise järele õhkas (kui too oli juba magama läinud): „Oi, kuidas tahaks praegu temä sooja nisä pio võtta!“
Ootuspärased teemad on samuti olemas. Kajakamunad ja hülgeliha. Matriarhaat ja külgkorviga mootorrattad. Sugulusabielud ja joodikmehed. Turismisaare võlu ja valu.
Väikestest kihnlastest muidugi on väheke kahju – kaamerameestest on neil vahepeal juba nii villand, et lapsed jooksevad, silmad õudu täis, minema, kui kuulevad, et jälle mõni filmimees tuleb.
Turundusspetsialist Laura-Grit Lootus:
„Minu Rumeenia“ on valitud GO Reisiajakirja 2022. aasta parimaks reisiraamatuks ja selle auhinna on see raamat auga välja teeninud. Selles on hea tasakaal Rumeenia ja autori isikliku loo vahel. See annab hea ülevaate Rumeeniast ja rumeenlaste kultuurist, kuid samas saab jälgida autori Tiina Söödi avameelset lugu. Ladusalt kirjutatud, kaasahaarav ja julge raamat, mida kindlasti soovitan igaühel lugeda.
Taavi Turk on pannud „Minu Taani“ raamatusse kirja seiklused Taanis ülikoolis õppimise ajast. Kiire lugemine, mis sobib eriti hästi tudengitele, kes alustavad ülikooliteed väljaspool Eestit või kes on huvitatud moest, või mõlemat. Raamatust saab teada palju põnevaid fakte ja traditsioone.
Linnatüdrukuna olen kitsedega väga vähe kokku puutunud, kuid „Meie kitsed“ on üks kõige ägedamaid õpperaamatuid, mida lugenud olen. Kes on algaja kitsepidaja, siis see on tema jaoks justkui piibel. Marge Salumäe on särtsakas ja tugev naine, kelle armastus kitsede vastu õhkub igalt raamatu leheküljelt. Raamatus on ka võhikule häid retsepte, mida tasub ise proovida.
Kirjastaja Triinu-Mari Sander:
Tuuli Jõesaare „Meie vana maja“ on tõeliselt värske: äsja ilmunud ja väga ärksa pilguga kirja pandud. Ka ehk kuivemana tunduvaid teemasid annab autor elulisena edasi. Alates seiklusest munakujulise WC-potiga kuni maaküttepumbaga jändamiseni.
Alati me ei mõtle enne reisi lõunamaale, et osa asju on seal teistmoodi kui meil või meie ettekujutuses, näiteks peaaegu pähe kakavad gekod, tühjad letid poes või omapärane toit hommikusöögilauas. „Minu lõunamaa“ autor Mae Lender aitab meil humoorikalt vaadata klantspildi taha, samas sütitab ikka reisima.
Suvel on ikka kõige õigem aeg ka mööda Eestit ekselda. „Minu matkaradade“ autor Rene Satsi aitab seiklusvõimalused üles leida. Ta ei suuna meid lihtsalt matkarajale sammuma, vaid ka mõtisklema metsa jäetud vanni üle, paberist vene sõdurit kaema, Mart Juurt jälitama… Saame ka teada, et peale matkaraja on oluline seltskond sel rajal.
Ja kas autor siis rästikut ikka nägi?
Kirjastuse assistent Ene Kivisalu:
Läti pealinn ei ole meist kaugel, ja nii võib enne ja pärast Riia külastamist või sinna sõidu ajal lugeda Lenno Vaitovski raamatut „Minu Riia“. Liiatigi on 19. augustil selle linna 822. sünnipäev. Raamat annab aimu, kui sarnased me oleme naaberriigi pealinna elanikega. Ning kuhu võib sattuda ka vanalinnast eemale jalutades.
Kui pole mõtteid, mida teha mõnel vihmasemal suvepäeval, siis „Marta varvaste õppekaardid“ on lastele ja lapsemeelsetele tore võimalus toas või telgis aega sisustada. Mängimisvariante on mitu, saab arendada kõnet ja treenida mälu ning kindlasti ka naerda ja midagi uut õppida. Kaardid on armsate Piia Maiste joonistatud piltidega.
Epp Petrone teksti ja imeliste Made Balbati illustratsioonidega (laste)raamatu „Suure inimese tunne“ peatükid on lühikesed, aga teravmeelsed ja mõnigi kord mõtlemapaneva sisuga. Pildid aitavad teksti mõista ja lasevad kujutlusel paremini tekkida. Made Balbati muinasjutuliste piltide näitust saab juurde vaadata Kuremaa lossis.
Laupäeval, 10. juunil osaleb meie kirjastus aga Tõrva lähedal Mulgi elamuskeskuses suurel Mulgi peol, kus kell 15 kohtub „Minu Mulgimaa“ autor Kristi Ilves jutuajamiseks „Minu Viljandi“ autori Justin Petronega. Peo raamatupesas on müügil ka meie sõbrahinnaga raamatud.
Ilmunud on raamat „Minu Mulgimaa“, mille autor on mulgi keele hoidja, edendaja ja õpetaja Kristi Ilves.
Kristi ütleb: „Mulgimaa on ainus paik maailmas, kus olen tõeliselt õnnelik ja päriselt kodus. See on paik, kus tunnen, et nii inimesed, loodus kui kultuur on omad ja toetavad mind. Ka töö mulgi keele hoidja, edendaja ja õpetajana on kuidagi iseenesest minuni jõudnud.“
Raamatu esmaesitlus toimub juba sel laupäeval, 20. mail kell 19 muuseumiöö raames eesti rahva muuseumi Heimtali muuseumis. Autoriga vestleb ERMi näituste eriprojektide koordinaator Kristjan Raba, kes päritolult samuti mulk.
24. mail on „Minu Mulgimaa“ huvilised oodatud aga Tarvastu käsitöökotta, kus kell 15 vestleb Kristiga Tarvastu raamatukogu direktor Aili Anderson. Mulgikeelseid laule laulab Tarvastu gümnaasiumi mudilaskoor.
Ja 25. mail kell 18 esitleme „Minu Mulgimaad“ Viljandi Rahva Raamatus. Kristiga vestleb „Minu Viljandi“ ja „Minu Eesti“ autor Justin Petrone.
Ootame sind reedel, 19. mail kell 17.30 Meelike E.-Villupi raamatu „Minu Holland“ esitlusele Tartu kaubamaja Apollos. Autoriga vestleb raamatute „Minu Supilinn“ ja „Minu Karjala“ autor Mika Keränen.
Esitluse päeval on raamat Apollo Klubi liikmele müügil 10% soodsama hinnaga!
17. mail kell 18 ootame kõiki Meelike E.-Villupi raamatu „Minu Holland“ esitlusele Viru keskuse Rahva Raamatus. Autoriga vestleb Evelin Kivimaa.
Esitluse päeval on raamat Rahva Raamatu kaupluses müügil 15% soodsama hinnaga!
“Minu Holland” on ju olemas! Kes eelmise “Minu Hollandi” kirjutas? Mul on “Minu Holland” raudselt olemas ja loetud!
Neid lauseid kuulsin ma peaaegu aasta, kui kirjutasin seda ühte ja ainsat “Minu Hollandit”. “Minu Amsterdam” on olemas, Margot Roose poolt 2011. aastal kirjutatud ja ilmselgelt vägagi populaarne. Aga pealkiri ju teine. Amsterdam ei ole sama, mis on Holland. Ja kuidas ma nii kindlalt teadsin, et Holland veel puudu? Sest see pole esimene kord, kui ma seda raamatut kirjutada tahtsin.
Seitse aastat tagasi kandideerisin samuti, et “Minu Holland” kirjutada. Soov oli suur, aga sellest ei piisanud. Jäin teiseks. Olin just esimese palverännu lõpetanud, jalad villis ja lihased kanged, ja pettumuslaine oli meeletu. Ma ju nii tahtsin, ma ju nii väga soovisin seda raamatut kirjutada! Kange tahtmine oli see suur soov ja unistus koos katkiste matkajalanõudega nurka visata… Lootust andis Epu isiklik kiri, et ma kirjutan hästi. Et kuigi ma seda raamatut neile ei kirjuta, tasub siiski oma lugu kirja panna. Ja Epp Petrone on kirjutamismaailmas minu suur eeskuju olnud juba aastakümneid. Tema arvamust ma julgesin usaldada.
Hoidsin alles selle positiivse keeldumiskirja. Hoidsin alles oma kokkukirjutatud kondikava ja mõned peatükid. Hoidsin alles unistuse, et äkki saab see raamat ühel või teisel moel valmis.
Aeg läks ja mingil põhjusel “Minu Hollandit” ei ilmunud. Üks asi on leping saada, teine asi ka raamat valmis kirjutada… Kui 2022 kevadel taas uus konkurss välja kuulutati, oli minu aeg särada. Sest olgem ausad, mu esmane idee ja kirjutamisoskus ei olnud nii head, kui ma 2015. aastal arvasin. Sellest oleks üks kohutavalt halb raamat tulnud ja teksti toimetaja oleks mind elu lõpuni vihanud!
Nüüd olin ma parem kirjanik, mul oli rohkem sisu, millest kirjutada, just nüüd oli õige aeg! Minu elus juhtuvad vist kõik head asjad pika venitamisega, aga ma vähemalt suutsin oma hetke ära oodata. Seitse aastat ootamist (ja enda kirumist), ja ma sain lõpuks ometi “Minu Hollandit” kirjutama hakata.
Ootame sind reedel, 9. septembril kell 17.30 Taavi Turki raamatu „Minu Taani“ esitlusele Solarise Apollosse!
Autoriga vestleb kirjanik Justin Petrone.
„Minu nimi on Taavi Turk. Kes mind tunneb, see teab, et ma olen üks vastakaid arvamusi tekitav tüüp. Ja nüüd on see napakas veel raamatu kah kirjutanud, mõtlete. Täiesti õigus! Kirjutasingi.Ma olen disainer, rätsep, stilist, kokk, lavatööline, koristaja ja kõike muud vahepealset. See raamat on minu elust välisüliõpilasena Jüütimaal ning moetudengi kummalisest ning stressirohkest eksistentsist ülikoolis ja väljaspool seda.
Mida siit raamatust leida võib? Lollakaid koerustükke, värvikaid tegelasi ja üliõpilasdraamat? Jaa! Tähelepanekuid Taani ühiskonna passiiv-agressiivsest-õllevinesest igapäevaolelusest? Seda ka! Talletusi Taani vaatamisväärsustest? Ka seda saab! Siin kirjapandust kõige olulisem on aga minu teosammul kulgenud areng idealistlikust noorest disainerihakatisest kohusetundliku täiskasvanu igapäevamurede poole, ning seda kõike läbi minu omamoodi kaldus ja eneseiroonilise hoomeprisma.
TaaNi? Jah, aga ka TaaVi.”
Esitluse päeval on raamat Apollo Klubi liikmetele Solarise Apollos -10% soodsam!
Kohtumiseni Apollos!
Ootame sind neljapäeval, 8. septembril kell 17:30 Tanja Dibou raamatu “Minu Süüria” esitlusele Viru Keskuse Rahva Raamatus!
Autoriga vestleb Liis Seljamaa.
Mis, sa oled Süürias käinud?! On see tõesti võimalik? Neid küsimusi kuulen sageli…
Minu Süüria lugu algas Peterburis, kus õpingute ajal tutvusin oma tulevase abikaasaga. Tänu armastusele sattusin Süüriasse 2010. aastal, kui see kohutav sõda polnud veel alanud. Elasin sel rikkaliku ajaloopärandiga maal aasta, püüdes kinni pilvitu hetke rahu ja sõja vahel.
Noore naisena ei soovinud ma olla üksnes koduperenaine, seega osalesin Euroopa vabatahtlikus noorteprojektis, töötades Palestiina põgenikelaagri noortekeskuses Yarmoukis, panustades Damaskuse lasteteatri tegevusse ja õppides araabia keelt kohalikus mošees.
Minu lugu räägib rõõmudest ja muredest, mida inimene tunneb eemal kodumaast, püüdes kohaneda uue ja võõra eluviisiga – siin on nii minu euroopaliku pilgu ja slaavi hingega Süüria avastamise kogemus kui ka mu abikaasa katsumused Eestis, kus ta peab silmitsi seisma jäiga bürokraatiaga.
See raamat on vastus kõigile küsijatele.
Esitluse päeval on raamat Rahva Raamatu kaupluses -15% soodsam!
Kohtumiseni Rahva Raamatus!
Tekst: Epp Petrone, kirjastaja
Tervitused meie kirjastuselt! Kas teate, et tulemas on selle suve kuumim nädalavahetus Hiiumaal, sealne kuulus kohvikutepäev? Just seal ootab ees meie „Minu Hiiumaa” esitlus, täis sära ja särtsu ja äpardusi: Soonlepa karjamõisas, reedel, 3. augustil kella 15–20. Mae Lender kirjutab oma kahest varasemast kodukohviku-
Soovitan Mae raamatut kõigile, kes otsivad intelligentset ja samas ladusat lugu. Olen siin postituses enda „Minu Hiiumaa” lugemiskogemusest täpsemalt rääkinud. Mael ei ole kuut põlvkonda esivanemaid saare kirikaeda maetud ja ta võib vabalt võtta – niikuinii ei tunnistata hiidlaseks! Ta kirjeldab hiiu kinnisvaramaaklereid ja muid memmesid, keel põses, ja keerab isegi sitasõja ja kaevu visatud laiba anekdoodiks.
Niisiis hiiuhumoorikas kohvikupäevak reedeks…
Aga laupäeval, 4. augustil kella 12–18 ootab raamatusõpru Jõgevamaal Võtikvere metsas iga-aastane raamatuküla.
Seekordse raamatuküla fookuses on elukirjade mälumaastikud ja koos Imbi Pajuga on neil maastikel teekonda juhtimas Rein Sikk, meie kirjastuse teoste „Minu Virumaa” ja „Minu Ugrimugri” autor. Maastikel on seiklemas ka „Minu Brüsseli” autor Vahur Afanasjev ning „Minu Viini” autor Triinu Viilukas.
Võtikvere raamatuküla on väga omapärase auraga üritus, ja pealegi saab sealt paljude kirjastuste teoseid sõbrahinnaga. Meie kirjastuse letist leiab valiku uuemaid raamatuid nii suurtele kui ka lastele, samuti eelnevate aastate menukeid.
Mida veel suvesappa lugemiseks soovitada, neile, kes üritustele minna ei soovi, vaid tahaks lihtsalt head raamatut? Kui sa pole veel juhtunud meie „Minu Pärnut” näppu võtma, siis palun tee seda!
Tervitades
Epp Petrone, kirjastaja
PS. Kes mäletab, soovitasin juunis ja juulis meie kirjastuselt raamatuid, mis sobivad mu meelest mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas aita. Soovitasin lugemist ka meie kirjastuse vanade raamatute seast. Head lugemist!
Tekst: Triinu Viilukas, “Minu Viini” autor
Ma olen alati mõelnud, et tahaks raamatu kirjutada. “Kirjuta muidugi,” ütleb üks. Ja teine. Ideegi on olemas, aga… Küllap on mõte raamatu kirjutamisest tuttav paljudele ning suurem osa neist, nagu minagi, teavad, et ei tee seda iial.
Ühel päeval potsatab mu e-postkasti kiri:
Kas Te oleksite huvitatud “Minu Austria” kirjutamisest? Teie tuttav soovitas.
Oh, muidugi olen! Mis küsimus see on! “Minu Austria” – see oleks ju raamat. Päris raamat! Ma olen neid “Minu…” sarja raamatuid lugenud küll. Võibolla unistused siiski täituvad?
Siis ärkab kuklas aga kriitiline meel, sirutab korraks jalgu ning… tuhat kõhklust ei lase enam lahti. R a a m a t! Mina? Ma ei saa sellega hakkama. Mul pole isegi blogipidamise kogemust, ainult ebareaalne unistus: kirjutada. Terve raamat kirjutada, see on ju mustmiljon lehekülge põnevat ning kaasahaaravat teksti.
Igal juhul on alustuseks ees tühi valge leht. See on ilmselt parim, mis juhtuda saab, kui oled kirjanik. Aga mina ju ei ole.
Samas. Kindlaim viis lotoga mitte võita on seda mitte mängida. Otsustan anda unistuse täitumisele võimaluse. Kui kukkuda läbi, siis kuninglikult ja tegutsedes, mitte vaikselt eemalt vaadates.
Üks on kiirelt selge – ma ei saa kirjutada “Minu Austriat”. Mitte kuidagi ei saa. Samamoodi nagu Tallinn ei ole kogu Eesti, ei peegelda Austria pealinn kaugeltki tervet riiki. Minu elu on olnud väga Viini-keskne ja nii pakun kirjastusele välja, et kirjutan linnast.
Saadan proovitöö. Vastust ei tule. Saadan teise jupi veel. Ootan. Ootan.
Ja siis ta tuleb. Vastus.
Jipii! Saan võimaluse oma kogemused, seigad ning tähelepanekud raamatuks vormida.
Ausalt, see on veel palju keerulisem, kui ma arvasin. Ma imetlen kõiki, kes muude tööde ja tegemiste kõrvalt suudavad kirjutada raamatuid. Veel enam – häid raamatuid. Minu jaoks on kirjutamine protsess, mis vajab täielikku keskendumist. Ja nii ta hakkab venima. Sest kust võtta seda täielikku keskendumist, kui iga sekund põikab argipäev mu raamatumõtetele vahele?! Proovitöö kirjutamisest kuni raamatu ilmumiseni läks – uskuge või mitte! – kolm aastat! Pause tuleb vahele pikki ja põhjalikke. Hakkan juba arvama, et mul oli õigus – ma siiski ei saa sellega hakkama.
Kas see, mida ma kirjutan, on piisavalt huvitav?
Mida üks “Minu…” sarja lugeja võiks “Minu Viinist” oodata?
Alguses ma isegi ei tea, mis on need tingimused, kus ma kõige produktiivsemalt ja efektiivsemalt kirjutada suudan. Kohvikus sagina keskel? Kodus diivanil? Raamatukogus? Kohvitass kõrval?
Selgub, et kodus laua taga! Koht, millele oleksin panustanud kõige viimasena. See on nii klassika, et ma ei suutnud esiti sellesse uskuda. Kusjuures, ilma kohvitassita.
Sean sihiks erinevate seikade – vahel naljakamate, vahel natuke tõsisemate – kaudu avada Viini seda külge, mis turistina reisil olles ja linnamelu nautides tingimata kätte ei paista.
Tore on lugeda “Minu…” sarja autorite postitustest, et nii mõnelegi teisele oli toimetaja(te)poolne sõbralik ja osav takkasudimine väga vajalik … Minule ka. Oi, kuidas veel! Aitäh, mu toimetajad Mari Klein ja Triinu-Mari Vorp, tõeliselt meisterliku motiveerimise eest!
…Kui käsikiri valmis, taipan, et mul ei ole fotosid raamatu fotoalbumi jaoks. Ühel pildil vaatan vales suunas. Teisel olen naljakas poosis. Tegelikult võiks mind üldse neil fotodel mitte olla. Haaran fotoka ning veedan paar päeva linna peal pildimaterjali jahtides. Küsin luba ning klõpsin pildi tõllast ja kutsarist. Minema jalutades kuulen, kuidas teine kutsar imestab: “Sellist asja teed sa tasuta?”
Hmm, sellise asja eest võiks raha küsida? Ärimeest minust nähtavasti ei saa. Esimesest kutsarist ka mitte.
Kui raamat on saanud kaante vahele, mõistan, mida see lisaks ühe unistuse täitumisele ja lisaks kirjutamisoskuse edasiarendamisele mulle andnud on.
Nimelt…
“Minu Viini” kirjutamine on olnud reis minus eneses. Protsess, mille käigus olen hakanud Viini ja tema inimesi armastama. Päriselt armastama. Kirjutades lahti seikasid, murdes pead sõnastuse üle ja meenutades olukordi, avan esimest korda oma südame ausalt ja siiralt Viini linnale. Linnale, millel on pikka aega olnud minu elus oluline roll, aga mida ma kunagi varem ei ole hinnanud nii, nagu teen seda nüüd.
Aitäh selle võimaluse eest!
Neljapäeval, 12. juulil kell 17.00 esitleme Viru Keskuse Rahva Raamatus Triinu Viilukase raamatut “Minu Viin“.
Esitluspäeval on raamat esitluspoes müügil 10% soodsama hinnaga.
Maailm läbi inimese 