Lähme päikese alla seiklema: Brasiiliasse, Madeirale ja Balile

Meie podcasti uus osa väljas!

Kirjastaja Epp Petrone kohtus “Minu Brasiilia” autori Andrega ja “Minu Madeira” autori Maritaga ja esitas neile selle küsimuse, mis tekkis kirjastuse koosolekul (midagi leibade ja kapi kohta). Kuidas käib “riikide kogumise” hobi? Ja mitu tundi peaks kohal olema, et maa “arvesse läheks”? Kuidas leida tasakaal reisipisiku ja töötegemise vahel? Juttu on raamatutest “Minu Brasiilia” ja “Minu Madeira. Epiloog 2025”.

Aga kuidas Balist parimat võtta?

Kanal 2 “Õhtu” saates käis külas “Minu Bali” autor Juta Raudnask. Ta andis saatejuhtidele Bali-alast nõu, aga andis ka nuusutada ja maitsta midagi sellist, mis põhjustas väga ootamatuid reaktsioone. Kuidas sobivad kokku fermenteeritud krevetid ja puuviljad? Kas duriani jäätis maitseb hea? Lähemalt saab vaadata siit saatelõigust.

Vanaema õpetab: kuidas tagada toiduturvalisus?

Väike Myy (“Vanaema ellujäämisõpetus”) võõrustas aga Kaguraadio saadet “Jutuvestja” ning rääkis, kuidas tagada toiduturvalisus ja milliseid teisi olulisi kriisinippe on ta elu jooksul õppinud ning kaante vahele kirja pannud. Saadet saad järele kuulata meie Youtube’i kanalilt!

Ilmus “Minu Saaremaa”, tulge seda tähistama!

Juba ammu on meilt oodatud raamatut Eestimaa suurimast saarest ja lõpuks ongi “Minu Saaremaa” valmis! Olavi Antonsi eelmisest raamatust “Minu Tenerife” sai lugeja aimu, et elu palmisaarel on kõike muud kui rannal lebamine, papagoi õlal ja kokteilikõrs suus. Ilmselt jäi autoril siiski proovilepanekuid väheseks, sest ta otsustas ennast sisse seada kahele saarele korraga, ning et sellel teisel saarelgi kõik liiga libedalt ei läheks, võttis ette saja-aastase rehielamu ja asus rajama oma väikest Saaremaad, kuhu tasapisi hulluksmineva maailma eest pageda koos oma kasside ja Kiisuga. Lugusid Olavil jagub: kirikutele katuse pakkumine, laulatus tõrvikuvalgel, gooti peldik, verejanuline jahiemand, isegi külmavereline piiriületus võltsitud passiga.

Tulge koos meiega tähistama raamatu ilmumist sel laupäeval, 12. juulil, kuhu mujale kui Saaremaale!

Seal toimub Tagaranna kirjanduspäev, kus põnevaid esinejaid palju (kavaga saab tutvuda siit).Lisaks “Minu Saaremaaa” esitlusele kell 18 on meie kirjastust esindamas Epp Petrone, kes teeb lastele kell 15 viktoriini oma raamatu “Meie Eesti” ainetel.

Järgmisel päeval, 13. juulil kell 13 olete aga oodatud Kuressaare Rahva Raamatusse, ka seal esitleme “Minu Saaremaad”.

Seejärel suundume Tallinnasse: Viru Keskuse Rahva Raamatus tuleb “Minu Saaremaa” ja “Minu Prangli” sõpruskohtumine 16. juulil kell 17. Neil kahel raamatul on päris palju ühist!

Mõnusat Eestimaa saarte avastamist!

Susanna Veevo “Minu Türgi” kirjutamisest

“Kuule, aga kui kaua sa seal Türgis elasid?” küsis kirjastaja Epp Petrone raamatuesitluse järgse sumina sees. “Äkki sa tahaksid sellest ka kirjutada?”

Ma olin veel täielikus joovastuses oma ”Minu Iraani” raamatu avaldamisele järgnevast trallist. Mõte uuest raamatust tundus natuke hullumeelne, eelmine polnud ju trükisoojast veel mahagi jahtunud.

Kuid mida päev edasi, seda enam hakkas see Türgi-mõte minus idanema. Mul oli nii palju lugusid, mida rääkida: enese sisse seadmisest, oma Türgi-mina leidmisest ja selle keerulise riigi mitmetahuliste nägude tundma õppimisest.

Ja veelgi enam, mul oli rääkida lugusid inimestest, kellel endal ei olnud võimalik seda teha – need olid haavatavad inimesed, näiteks rändetaustaga sünnitunnistuseta noormees või seksuaalvähemused, kelle puhul juba eksisteerimine iseenesest oli eluohtlik, rääkimata siis veel oma lugude avalikust vestmisest. Või tõsises usklikus vaimus kasvatatud ja õpetatud noored tüdrukud minu ülikooli islamiinstituudist, kellega mul lähedased sõprussuhted tekkisid. Need on lood, mida me Eestis tavaliselt ei kuule.

Nii otsustasingi Epu ettepanekule positiivselt vastata ning võtsin taaskord tühja paberi endale ette. Uus raamat tuli kokku panna.

Mul on hea meel, et Türgi raamatus said kokku kaks erinevat maailma.

Ühest küljest oli täielik rõõm kirjutada selle kauni riigi lõpmatutest vaatamisväärsustest ja ainulaadsetest kogemustest, mida iga külastaja võiks otsima minna. Kogu Istanbuli linna mastaapsus, Lõuna-Türgi imeline Vahemere rannik, Musta mere tormised rannikulinnad, Ida-Türgi unustamatud kulinaarsed elamused – need on vaid vähesed episoodid, mis on kokku loonud Türgi, minu Türgi. Kõige selle jaoks on raamatu lehtedel leida ka ruutkoodid ja sisuregister, mille kaudu konkreetseid viiteid lähemalt uurida. Ikka selleks, et Türgi lugejale veelgi lähedasemaks saaks.

Teisalt oleks silmakirjalik vaikida mu keerulisemate kogemuste osas. Türgi sotsiaalsed probleemid võivad esialgu jääda küll varju, kuid seal elades saavad need paratamatult osaks ka enda igapäevaelust. Niisiis räägin näiteks sotsiaalsest ebavõrdsusest ja naistevastasest vägivallast. Juttu tuleb ka ühest ohtlikumast episoodist, pärast mida ma riigist lahkuda otsustasin.

Minu eesmärgiks oli kirjutada raamat, mis annaks lugejale sügavama vaate Türgisse, kuid ilma liialt raskeks muutumata. Head lugemist ja kohtume esitlustel!

Tere tulemast “Minu Ungarisse”! Kõigi selle maa võlude ja valudega

Sel kuul viime lugejad Ungarisse. Nagu ütleb värske “Minu Ungari” autor Lea Kreinin: “See ida ja lääne piiril asuv üle tuhandeaastane riik ei väsi üllatamast – igas mõttes.” Ungari headest, aga ka keerulistest külgedest räägivad nii tema raamat kui ka esitlused. Esmaesitlus toimub juba täna, esmaspäeval kell 18 Tallinna Viru keskuse Rahva Raamatus, autorit küsitleb Ungari uurija Mall Hellam.

Kolmapäeval, 23. aprillil kell 17.30 esitleme raamatut Tartu kaubamaja Apollo raamatupoes. Autorit küsitleb seal Eestis elav ungarlanna, filmirežissöör Edina Csüllög.

Ja järgmisel teisipäeval, 29. aprillil kell 18 tuleb “Minu Ungari” esitluspidu Ungari instituudis Tallinna vanalinnas (Piiskopi 2). Seal musitseerib ja küsitleb autor Lea Kreininit pärimusmuusik Karoliina Kreintaal.

Olete oodatud!

Kuidas uus “Minu Ungari” sündis ja kuidas see seostub 15 aastat tagasi ilmunud “Minu Ungari” raamatuga? “Kui olin kirjutama asunud, valdas mind paanika,” kirjeldab Lea Kreinin raamatu sünni algust.

Aga kirjutada Lea oskab, ta on üks tugevamaid ungari kirjanduse asjatundjaid Eestis ning tõlkinud ungari keelest meie keelde palju raamatuid. Siin on ka tema isiklik soovitusnimekiri: mida lugeda ungari kirjandusest?

Head lugemist! Kohtume raamatutes ja esitlustel.

Teie Petrone Print

Lea Kreinini „Minu Ungari“ sünnilugu

Armas lugeja!

Ehk oled Sinagi kuulnud väljendit, et meie kõigi sees on peidus vähemalt üks raamat. Minu „üks raamat“ ilmus juba paar aastat tagasi. Kirjutasin selle neile, kes on Eestisse kolinud ja õpivad nüüd eesti keelt. See oli A2 taseme lihtne lugemisvara „Margus, kass ja õunamoos“. Kandsin seda raamatut oma mõtetes üle paarikümne aasta, enne kui see lõpuks paberile pääses.

Seejärel hingasin kergendatult. Nüüd on minu raamat olemas! Mul polnud mõtteski hakata veel midagi kirjutama… Kuni sain e-maili Epult, kes küsis, ega ma ei tahaks kirjutada „Minu Ungarit“.

„Aga minu Ungari on ju juba ilmunud!“, protesteerisin. Siis selgus, et kuulutatakse välja uus konkurss, sest esimesest „Minu Ungarist“ on möödas ligi 15 aastat. Pärast pikka mõtlemist jäin lõpuks nõusse. Arvasin, et see oleks tore proovilepanek ja huvitav kogemus. Läks nii, et võitsingi konkursi.

Raamatu kirjutasin tegelikult ülikiiresti – kõigest mõne nädalaga, jõulude ajal „kuuse all istudes“. Õpetajatel on pikk jõuluvaheaeg, mille jooksul saab igasugu asju korda saata. Mina kirjutasin seekord siis raamatu. Ega see olnudki nii kerge, kui algul arvasin. Pean end kirjutavaks inimeseks, olen tegelenud ka tõlkimisega, sõnad voolavad ja arvutit ei karda. Aga kuna mu Ungari-kogemus on olnud nii pikaajaline ja mitmekihiline, siis polnud sugugi lihtne sellest neid kõige õigemaid kohti välja noppida.

Lähtusin sellest, mida teiste maade kohta ise lugeda tahaksin. Kindlasti ei huvitaks mind armuafäärid ega ka sugulaste-töökaaslastega madistamine – tahaksin eelkõige infot selle maa ja kommete kohta. Ma ei pannud raamatusse liialt palju iseend ega oma peret – ma pole muide siiani ära õppinud end Facebookis afišeerima ning mujal sotsiaalmeedias hoian samuti madalat profiili.

Ungari ja need inimesed, kellega sel eluetapil kokku puutusin, on muidugi palju mitmekesisemad ja sügavamad kui minu raamatutegelased. Palju olulisi isikuid ja kohti jäi välja, kuna ei haakunud eelnevalt kirjapanduga. Mitmest sõbrast on saanud nn koondkujud – nad kannavad endis paljude erinevate inimeste arvamusi, iseloomujooni ja ütlusi. Aga see polegi vast lugeja seisukohast oluline.

Kui olin kirjutama asunud, valdas mind paanika. Mul oli hirm, et järsku eneselegi teadmata plagieerin Reeda „Minu Ungarit“. Maa on ju üks ning meie Reedaga töötasime järjestikku samal ametipostil – olime Budapesti teadusülikoolis eesti keele ja kultuuri lektorid. Pabistasin kõvasti. Laenutasin raamatukogust Reeda raamatu, aga seda lugeda ei julgenud enne, kui enda oma valmis sai. (Varem polnud ma seda mingil põhjusel lugema sattunud.)

Lõpuks, kui olin käsikirja ära saatnud, lõin Reeda raamatu lahti ja veendusin oma suureks rõõmuks, et meie Ungarid on täiesti erinevad. See oli suur kergendustunne! „Minu…“ sari ongi selle poolest tore, et me saame kõik rääkida oma subjektiivseid lugusid. Võime olla elanud samal maal, aga kogemused on ju kõigil erinevad. Oleks väga vahva, kui edaspidi tuleks veel paar „Minu Ungarit“ teisteltki autoritelt.

Nüüd on siis raamat ilmunud ja ootab teid, kallid lugejad. Mina ootan teie tagasisidet. Ootan teid kõiki ka Ungarisse reisima, kas pere, sõprade või turismigrupiga. (Olen nüüdki veel vahel harva giidi rollis.) Loodan, et jätkub lugejaid ka neile toredatele raamatutele, mida juba olen tõlkinud või kavatsen veel ungari keelest eesti keelde tõlkida.

Aitäh teile!

Teie Lea

“Minu Belgia” ja “Minu Brüsseli” ühine esitlus ja “Minu…” sarja tagasiostmine

Ootame sind pühapäeval, 30. märtsil kell 12 Johanna Adojaani “Minu Belgia” ja Inga Höglundi “Minu Brüsseli” esitlusele Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus.

Esitleme seekord kahte raamatut korraga. “Minu Belgia” jutustab kunstitudengi Johanna elust Antwerpenis, “Minu Brüssel” kirjeldab eluaegse euroametniku staatuseni jõudnud Inga maailma. Autoreid küsitleb rahvusvahelise kogemusega reporter Neeme Raud. Publiku hulka on oodata külalisi Brüsselist, kelle me ise sinna valinud-saatnud oleme.

“Minu Belgia” Johannat ja “Minu Brüsseli” Ingat võib aga kohata juba ka täna, reedel kell 19 “Ringvaate” saates.

Järgmisel nädalal hakkame uuesti tagasi ostma defitsiitseid “Minu…” sarja raamatuid. Epp Petrone esineb kolmapäeval, 2. aprillil kell 17.15 Paides Järvamaa keskraamatukogus teemal “Raamatute loomine, hoidmine ja (koos)kasutamine”, enne ja pärast seda on avatud ka raamatuturg.Neljapäeval, 3. aprillil kell 14–19 osaleb meie kirjastus aga Tartu linnaraamatukogus Tartumaa kirjastuste laadal. Ka seal ostame-vahetame-müüme “Minu…” sarja raamatuid! Milliseid raamatuid täpselt tagasi ostame, saab lugeda meie kodulehel olevast nimekirjast.

Uuel nädalal juba muud uudised – on ju tulemas lastekirjanduse päev ja Petrone Prindi sünnipäev. Aga sellest juba meie järgmises kirjas!

Johanna Adojaan “Minu Belgia” kirjutamisest

3. märtsil on rahvusvaheline kirjutamise päev, sel puhul küsisime meie värskelt autorilt Johanna Adojaanilt: mis tunne oli kirjutada raamatut?
Raamatu leiad siit.

”Minu Belgia”: sissevaade kirjutamise köögipoolele
Johanna Adojaan

Kooli ajal vihusin ma arvustusi kirjutada, pubekana nautisin eksisteerimise ängi ja võlusid lahkavat luuletamist, gümnaasiumis askeldasin koolilehe tiimis. Fotograafiaõpingute ajal sättisin oma pildid raamatuteks, seltsiks tekstid, ja siis alustasin päris täiskohaga tööd: idufirmade tegevusi kajastava ”Äripäeva” ajakirjanikuna.

Sellele kõigele paralleelselt olen pidanud blogi, mis algas vast kuskil 12-aastasena “emps tegi pastat, kass tõi hiire” banaalses stiilis. Vanuse kasvades läksin üle reisiblogile ehk kirjutasin siis, kui reisil käisin või vahetussemestril viibisin. Kõigist kirjutamistest olen ma just blogi alati kõige rohkem nautinud – seal saan kirjutada täpselt nii, nagu mulle meeldib. Ei pea jääma neutraalseks, pole vaja viisakat ülesehitust või punnitatud analüüsi. Lihtsalt sündmused ja tegevused, siiralt ja küllaltki filtrita. Kogu oma poeetilisuses.

Kunagi kommenteeris mu kirjandusõpetaja, et mu kirjutised on nagu “sefiiritort vahukoorega”. Meenutan seda kriitikat heameelega – eriti kuna mulle maitsevad väga nii sefiir kui vahukoor ning ma ilmselt ainult magustoitu söökski, kui see oleks aktsepteeritav.

Ma olen alati arvanud, et olen pigem introvert, aga ajakirjaniku töö juures nautisin tegelikult kõige rohkem just intervjuusid ja töövarjupäevi – kogu uute inimestega suhtlemise aspekti. Küll aga igatsesin kasuminumbrite kajastamise asemel rääkida, milline täpselt nägi välja idukontor (nii palju detaile!) ning majandusnäitajate analüüsimisest rohkem tekitas mulle põnevust, kuidas keegi täpselt ettevõtte asutamiseni jõudis ning millised inimene on töömaski taga (juht on hull suusataja, kui põnev!). Nõnda otsustasin ühel sügisehakul, et on aeg edasi liikuda, loobuda tööst ajalehes ja hakata vabakutseliseks, seeläbi tüürida hoopis turunduse ja reklaami poole – tundus, et see võiks pakkuda igatsetud mängulisust.

Läks nii, et edasi kujunes “harmooniline eklektika”, kui laenata ühe muusikust tuttava sõnu. Mu vabakutselise-lauale leidis tee kõiksugu erinevaid projekte, reklaamindusse pole ma jõudnud siiani süveneda. Nii kriban ma tänase päevani sisuturunduslugusid, artikleid, tootetekste; pildistan portreesid, tooteid ja konverentse ning kujundan muusikaalbumeid ja trükiseid. Lisaks on mul väike vanakraamiäri, mille sünnist kirjutan raamatus, ja tegelikult avasin ka keraamikastuudio, sellest hiljem.
Kirjutamine on mul aga südames, see on kõigist tegevustest kõige rohkem ja loomulikumal viisil “minu keel”. Viimane blogipost ilmus mul Hiinas, kus ma veetsin pool aastat magistriõpingutest – see on tänaseks juba viis aastat tagasi, ometi, kui ma seda postitust üle loen, siis on mul tunne, nagu oleksin taas kohapeal. See omakorda täidab mind tundega, et ma “igatsen kirjutamist”. Mis muidugi tähendab, et soovin ajada seda johannaadojaanilikku kohati ebavajalikult detailset mulli.
Nii et kui ma eelmise uusaasta tähistuste järgselt Otepääl elukaaslase maakodus päevinäinud nahktugitoolis lösutasin, koivad kaminasimsil ja villased sokid auramas, kerisin enne lauamänguõhtut aega parajaks tehes telefonist Facebooki voogu ning mulle jäi silma Petrone Printi postitus uute autorite otsingute teemal, kergitasin korraks oma kulme ja suunurki. Viisin pilgu puuronte limpsivale leegile ja hägustasin pilgu… Silme ees hakkas jooksma romantiline kujutluspilt kohvikus raamatu kirjutamisest. Mühatasin omaette – no tõesti, iga vähegi kirjutamist nautiv inimene unistab ilmselt raamatu kirjutamisest, kas mul on üldse mõtet loota. Ometi kolisin mõni hetk hiljem ümber diivanile – asi on tõsine! –, lükkasin prillid ninal korralikult paika ning tippisin sõrmede välkudes otsingut korraldavale Epp Petronele kirja. Kui ma isegi ei proovi, siis ei ole ju võimalustki, sisendasin endale – niisiis tuleb tegutseda, muud varianti pole.
Tagantjärele on kurbnaljakas mõelda, et ma isegi ei maininud selles kirjas oma ajakirjanikukogemust, mis ometi on põhiline tõestus, et ma olen ka n-ö päriselt kirjutamisega tegelenud. Epp Petrone vastas veel sel samal hilisel tunnil ning leppisime kokku proovitöö. Olnuks mul vaid saba, mida liputada! Täitusin meeletu elevusega.
Järgmised nädalad hõljusin kuskil unistuste ja hirmuvärinate piiril. Kirjutasin ühe raksuga valmis nii kondikava kui esimesed peatükid, siis aga tabas mind klassikaline kunstnikukramp – kas ma ikka oskan kirjutada, kes seda üldse lugeda peaks tahtma, see kindlasti pole piisavalt intellektuaalne…
Raskete pisarate ja hõljumapaneva rõõmutunde vahepeal lubasin elukaaslasele, et “kui see peaks läbi minema ja ma tõesti osutun valituks ning hakkan päriselt seda raamatut kirjutama, siis selle unistuse täitumine olgu seemneks järgmise unistuse jaoks – ma ostan endale honorari eest savikedra”. Nimelt kui ma eelpoolmainitud vahetussemestril olin, siis avastasin paraku, et seal Hiina koolis oli fotoõpetajate inglise keele tase pea olematu, nii tegelesin ma pool aastat igapäevaselt hoopis keraamika ja graafikaga. Potikedra keerutamisest sai mu lemmiktegevus, tõeline meditatsioon ja adrenaliinilaks ühes. Tagasi Belgiasse minnes ja sealt mõne aja pärast tagasi Eestisse tulles jäi see teema mu elus aga soiku, kuni mul õnnestus end ühele Põhjala tehases asuvale keraamikule kedra-üüriliseks poetada. Nõnda olin proovitöö kirjutamise ajaks taas iga paari nädala tagant näpud savis olnud ja igatsesin omale täitsa enda masinavärki.
Ja mis juhtus! Mind valiti kirjutama ”Minu Belgia” raamatut. Ogarana tundunud unistus läks täide.
Minu raamatukirjutamine nägi välja täpselt nagu filmides, ainult et prügikasti poole lendavate kokkukäkerdatud mustandipaberite asemel turritas mul iga ahastusmomendi korral üks uus hall juuksekarv otsaette – see pole mingi liialdus, neid tekkis selle aastaga silmnähtav kogus. Ja sülearvuti klaviatuuril pole klahvid enam siledad vaid natuke nõgusad, kulutatud. Klõbistasin peamiselt kohvikutes, nii nagu ma ka romantiliselt ette olin kujutanud: Viru keskuse Literaadis, Fotografiskas, Kiosk NO3-s, the Bricki röstikojas, Kristiine keskuse Gustavis ja Ristikheina kohvikus, reeglina kõrval mu lemmik matcha latte ja koogiviil.
Suvel pagendasin end Saaremaale maakoju kirjutamislaagrisse. Vanavanemad turgutasid mind väsimatult ning arvuti kõrval laual olevad joogid olid kohvikute omadest veel luksuslikumad – hommikukohvile järgnes värske mündi tee, mis õhtul asendati luksusliku valgeveinipokaaliga, kus hulpisid säravalt rubiinpunased metsmaasikad. Milline hoolitsus! Käisin korduvalt ka raamatu peategelase Belgia rüpes kribamas.
Mida rohkem tähtaeg lähenes, seda pingelisemaks olukord läks. Mingil hetkel valdas mind unenäoline tunne, justkui iga inimese näost, kes vastu tuleb, peegelduks üks küsimus: “Kuidas raamatu kirjutamine edeneb?”. Aga nagu ikka, võtab sellistel hetkedel mingi teine maailm üle – nagu ka lõputöid tehes kaob maailmast korraks (näiteks pooleks aastaks) kõik muu… ja kui see valmis saab, läheb elu tavamoodi edasi.
Päris samamoodi siiski mitte. Pärast raamatu ilmumist on mul tunne, nagu oleksin järsku täitsa paljalt terve Eesti ees. Selle juures lohutab mind aga tublisti mõte, et me oleme kõik siiski inimesed – loodetavasti leiab iga lugeja ikka midagi, millega samastuda või mis, just vastupidi, pakub uut mõtteainet, olgu see siis Belgia osas või lihtsalt mõne mu inimkogemuse osas. See on ometi nii tore! Ja kui ei leia midagi kõnetavat – ka tore. Me oleme täiesti erinevad, ja see on põnev

Justin Petrone emakeelest ja Tommy Cashist

21.veebruaril oli rahvusvaheline emakeele päev! Sel puhul palusime meie ameerika-itaalia-eesti autoril Justin Petronel natuke sõna võtta ja kindlasti oma jutuga ka Tommy Cashi „Epresso Macchiatoni“ välja jõuda!

Ja Justin pajatab seepeale nii:

„Inimesed küsivad mult neil päevil päris sageli minu arvamust selle laulu kohta.

Mina isiklikult küll ei tunne, et oleksin itaallasena kuidagi solvunud selle laulu tõttu. Samas, kui näiteks keegi teeks laulu, kus eestlastel on muhu seelikud seljas ja nad topiksid tantsuhoos verivorstidesse verd, kas eestlased oleks puudutatud? Kasutatud on Eesti kohta käivaid kultuurielemente, eksole. Ja kas eestlasele meeldib, kui teha järgi eesti aktsendiga inglise keele rääkimist?

Aktsendid on üks omamoodi teema, selle üle on Ameerikas palju diskussioone olnud. Multifilmides ja filmides on kavalad pahategelased sageli briti aktsendiga, see kõlab ülbemalt. Itaalia aktsent vihjab aga alamklassile ja kriminogeensele taustale, lisaks ka teatud tobedusele. Ja nende filmide-multifilmide ja aktsentide abiga taasluuakse stereotüüpe.

See on igatahes avalik saladus, et itaallastel, eriti Ameerikas, aga ilmselt ka Euroopas, on tulnud läbi teha teatud alaväärsuskompleksist vabanemise teekond. Ja mitte kõigil pole see tee veel läbi.

Huvitav fakt on see, et kui itaallased omal ajal (alates 1880ndatest kuni 1920ndateni) kolisid lainetena Itaaliast Ameerikasse, ei olnud veel eriti levinud ühtne itaalia keelt. Sageli oli neil omavahel keeruline suhelda ja nad läksid üle inglise keelele. Räägin sellest lähemalt ka mu „Minu Itaalia“ raamatus. Nagu ka sellest, et itaallaseks olemise ja itaalia keele kõnelemisega seostus toonases Ameerikas ka teatud häbi ja piinlikkus. Näiteks kumbki minu vanaisadest, itaallased, ei tahtnud oma lastega itaalia keelt kõnelda. Alles viimaste aastakümnete jooksul on Ameerika-itaallased hakanud uhkust tundma oma identiteedi üle ja kasutavad itaaliakeelseid slängisõnu. Kindlasti on oma mõju itaalia uhkuse arendamisel avaldanud ka mõned uue laine filmid ja seriaalid, näiteks Sopranod, kus on sitsiilia ja napoli dialektiga mahlakad dialoogid.

Väidetavalt on Tommy Cashi laulu inglise-itaalia segakeele kohta olemas termin „Broccollino“. Minu meelest pole see küll eriti levinud termin, aga seda võin küll kinnitada, et Brooklyni või New Yorgi itaalia keel on olemas. Enamik New Yorgi itaallasi on pärit Lõuna-Itaaliast, eriti Sitsiiliast. Huvitav on see, et ka need New Yorgi itaallased (või peaks ütlema, itaalia juurtega ameeriklased) kellel pole juured Sitsiilias, on hakanud kasutama Sitsiilia slängi. Näiteks ei ütle nad sõnades välja viimast vokaali, “mozzarellast” saab lihtsalt “mozzarell'” ja “prosciuttost” saab prosciutt'”. Ka minu ema kasutab Sitsiilia ja Calabria slängi, isegi kui tema pere ei pärine sealt!

Teismelisena meeldis mulle hiphop muusika ja üks vanem itaalia juurtega sugulane küsis mult: „Poiss, oled sa mulignan“? See tähendab napoli murdes baklažaani, nii öeldakse New Yorgi itaallaste slängis mustanahaliste inimeste kohta. Itaalia keeles on baklažaan melanzana, aga slängis kasutatakse just napoli murret. See on omamoodi kentsakas. Kujutage näiteks ette, et New Yorki on kolinud nii palju võrokaid, et New Yorgi Eesti Majas hakkaksid eestlased kokku saades kasutama võro murdest pärit sõnu, isegi kui nad pole Võrumaalt pärit. Ja mis sellest ikka, keel ja slängisõnad on miski, mis aitab identiteeti hoida, head tunnet tekitada. Minu ema kasutab neid Sitsiilia sõnu selleks, et endale ja teistele kinnitada, et ta on tõeline itaallane. Väga tore.

Mis puutub Tommy Cashi laulu, siis pole mul ausalt öeldes mitte mingit erilist tunnet selle laulu suhtes. Pigem ajab mind naerma see, kui tõsiselt eestlased antud teemat võtavad. Justkui oleks see uus Eesti rahvushümn ja kõigil peab selles osas arvamus olema. Jah, mulle meeldib, et kohvist on laul tehtud. Jah, see laul peegeldab omal moel seda, kuidas mitteitaallased näevad itaallasi ja itaalia kultuuri. Võib kihla vedada, et seda laulu kuulen ma oma elupäevade lõpuni, nii nagu Alexander Rõbaki viiul ikka vahel kusagil kõrvusse satub ja sealt siis lahkuda ei taha…

Aga on üks nüanss selle laulu esituse juures, mis mind intrigeerib: see on Tommy Cashi väga külmavereline ja kalasilmadega esinemismaneer, mis läheb täiega vastuollu laulu teemaga. Itaallasena tunnen ma Eestis pidevat stressi sellepärast, et ma ei oska piisavalt külmavereliselt end ülal pidada. Vahel ma isegi suudan ära unustada, milline on see minu soontes voolav kultuur, aga siis lööb see jälle välja, mu tütar ütleb, et ma vehin rääkides liiga palju kätega ja see on tema kui (pool)eestlase jaoks naljakas. Kui ma satun kokku teiste itaallastega, siis tunnen, et ma pole üksi, ma pole veidrik. Nii et midagi selles „Espresso Macchiato“ laulus on minu jaoks vägagi isiklikku. Ja võimalik, et ka teisi itaallasi ajab segadusse ja võib ehk ka solvumist tekitada just see: nad ei oska niisugust esinemismaneeri lõpuni tõlgendada.

Üks on igatahes selge, Tommy Cash elab praegu iga muusika unelmat. Nii palju promo. See lugu on juba praegu võitnud!”

Justini Itaalia-jutte leiab siit ja muid jutte siit.

Andrus Ansip ja Johanna Adojaan kutsuvad “Minu Belgia” radadele

Rõõmuga teatame uue raamatu ilmumisest! “Minu Belgia” jutustab sellest, kuidas üks gümnaasiumilõpetaja kasvab suureks ja julgeks Antwerpeni kunstikoolis fotograafiat tudeerides. Autori Johanna Adojaani lugu algab Tartust ning just Tartus tuleb ka tema raamatu esmaesitlus: Johannat küsitleb tartlane, samuti Belgias pikalt elanud-töötanud Andrus Ansip. Olete oodatud pühapäeval, 9. märtsil kell 12 Tartu kaubamaja Apollosse raamatu esitlusele.

Märtsikuus ilmub meil sealtmailt ka teine raamat: “Minu Brüssel”. Selle autor Inga Höglund on üks neid väheseid eestlasi, kel õnnestunud edukalt läbida eluaegseks euroametnikuks saamise tihe sõel. Missugune on elu Brüsselis ja Belgias laiemalt, seda arutame nende raamatute ühisel esitlusel pühapäeval, 30. märtsil kell 12 Tallinna Viru keskuse Rahva Raamatu poes. Johanna Adojaani ja Inga Höglundi küsitleb seal rahvusvaheline mees Neeme Raud ning publiku hulka on loota ka inimesi, kelle me ise oleme Brüsselisse end esindama saatnud.

Aga praegu on veel veebruar, meie Eesti sünnipäevakuu. Sel puhul tegime ära kauaoodatud lisatrüki: Epp Petrone lasteraamatu “Meie Eesti”. Alates tänasest kuni 5. märtsini on raamat meie e-poes müügil sõbrahinnaga, vaid 12 euroga.

“Minu Hawaii”, “Lennukiga lõunamaale” ja “Minu…” sarja tagasiost

Ilmunud on uus raamat, eksootiline “Minu Hawaii” endiselt tudengilt Silver Palingult, kes jutustab eesti noorte kommuunielust paradiisisaartel. Üheskoos õpime tundma nii looduse ilu kui Hawaii saarte maagilist väge, teekonnal kohtume ekstsentriliste karakteritega, ja kõikjal on abiks aloha!

Raamatut esitleme sel laupäeval, 25. jaanuaril kell 14 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatu poes. Silverit küsitleb „Minu California“ autor Ede Schank Tamkivi, kes on ka ise Hawaiil käinud.

Edasi suundume aloha-lainel Tartu kaubamaja Apollo raamatupoodi. Kolmapäeval, 5. veebruaril kell 17 muljetavad seal „Minu Hawaii“ autor Silver Paling ja „Minu Brasiilia“ autor Pille Gerhold, kes just äsja kolis Hawaiilt tagasi. Kohtumiseni! Aloha-lainele aitab meid viia ka Silveri külaskäik Kanal 2 “Õhtu” saatesse.

Eksootikalainel oleme ka oma lasteraamatutega. Äsja ilmus Epp Petrone perelugude sarjast ühe ammu oodatud raamatu kordustrükk: “Lennukiga lõunamaale”. “Nädalane reis Kreeta saarele sai intensiivselt kirja ja selle käigus märkasin ma kõiki neid värve ja pooltoone, mis eksisteerisid selle nädala jooksul mu laste maailmas,” kirjeldab Epp raamatu sünnilugu, mida täpsemalt saab lugeda tema blogist.

Jätkub “Minu…” sarja läbimüüdud raamatute tagasiostmine! Mida me täpsemalt tagasi ostame ja kus me seda teeme? Järgmisel nädalal esineb Epp Petrone Saaremaal Kuressaares 29. jaanuaril ning Orissaares 30. jaanuaril.

Kus me ostame tagasi vanu “Minu…” sarja raamatuid?

Praegu ei ole uusi kohti kokku lepitud, kus me kohapeal ostame. Aga võite meile kirjutada info@petroneprint.ee ja pakkuda korralikke, hästi hoitud raamatuid, tehes neist fotod ja saates meile.

Milliseid raamatuid me tagasi ostame? Täpsemat nimekirja saab vaadata meie kodulehelt.

Veel samal teemal: Epp Petrone lugu raamatutest, “kalast” ja “veinist”.

Samuti samal teemal: Maalehe lugu sellest, et Petrone Print ostab tagasi vanu “Minu…” sarja raamatuid.

Kutsume “Minu Kanaaride” esitlusele, “Lasteekraani” meenutama ja “Minu…” raamatuid vahetama!

Aasta lõpeb meie kirjastusele hoogsalt. Äsja ilmus juba kolmas raamat sarjast “Laulgem kaasa”. Seekord saab kaasa laulda ja köögipoolt meenutada nõukaaja “Lasteekraani” laulude saatel! Raamatut esitleme jaanuaris, kui ilmub raamatu “Laulgem kaasa. Lasteekraani laulud” teine osa.

Aga kolmapäeval, 18. detsembril kell 18 ootame huvilisi Tallinna Viru keskuse Rahva Raamatu poodi. Otse Kanaaridelt lendab kohale “Minu Kanaaride” autor giid Evelyn Karlsson koos aaloe- ja banaanisnäkkidega ning söödavate kivikestega. Teda küsitleb Olavi Antons, “Minu Tenerife” autor, juurde vaatame pilte. Mil moel saada autokönniga üles püstloodis mäest? Millised nipid aitavad merehaiguse vastu? Mis tunne on olla vulkaani sees? Mida peale hakata Saharast saabunud kõrbetuule korral? Mida teha kentsakate naabrite, torkavate kaktuste ja suurte prussakatega? Neile ja muudele küsimustele vastab raamat “Minu Kanaarid” ja otsime vastuseid ka esitlusel.

Meil saab alguse ka uus taaskasutuskampaania. Kellel on üle vanu “Minu…” sarja raamatuid? Palun kontrollige: kas me ostame neid raamatuid tagasi? Mis ühel üle, on teisel ehk just puudu! Esialgu ostame “Minu…” sarja raamatuid tagasi (või veel parem, vahetame uute vastu) Tartus Lõunakeskuses toimuval jõululaadal, kus Petrone Prindi lett on avatud 17.–23. detsembril iga päev kell 10–20.

Milliseid vanu “Minu…” sarja raamatuid me tagasi ostame

Kellel on kodus seismas ja ruumi võtmas “Minu…” sarja raamatud, mille asemel sooviks osta midagi muud? Võibolla keegi teine otsib just seda raamatut, mis sinul üle? Taaskasutame koos!

Kes aga soovib meile raamatuid müüa, palun kirjutage info@petroneprint.ee ning saatke raamatute nimekiri ning fotod.

Soovid juba osta meie kasutatud raamatuid? Hetkel olemasolevad raamatuid saad soetada siit.

Siit saab lugeda, KUS ja MILLAL me raamatuid tagasi ostame.

Raamatu hind oleneb selle välimusest ja mahukusest, arvestuslik hind ühe raamatu eest on 3–12 eurot, keskmiselt 5 eurot, oleneb raamatu seisukorrast. Võime ka raamatuid vahetada: kahe või kolme vana raamatu eest saab meilt ühe uue. Väga päevinäinud raamatu puhul on meil õigus seda tagasi mitte osta.

Ostame tagasi eelkõige järgmisi raamatuid:

“Minu Aasia” 5–7 eurot

“Minu Albaania” 3–6 eurot

“Minu Amazonas” 5–7 eurot

“Minu Amsterdam” 4–7 eurot

“Minu Argentina” (fotopoognaga, 2010) 4–7 eurot

“Minu Bali” (autor Jesper Parve) 4–6 eurot

“Minu Berliin” 4–7 eurot

“Minu Brasiilia” (autor Pille Gerhold) 4–7 eurot

“Minu Brüssel” (autor Vahur Afanasjev) 4–7 eurot

“Minu Costa Rica” 4–7 eurot

“Minu Dubai” 5–7 eurot

“Minu Eesti 1” 4–7 eurot

“Minu Filipiinid” (autor Kristi Dela China) 4–7 eurot

“Minu Gruusia, epiloog 2018” 4–7 eurot

“Minu Haapsalu” 4–7 eurot

“Minu Hispaania” (autor Anna-Maria Penu) 4–6 eurot

“Minu Island” 5–7 eurot

“Minu Istanbul” 5–7 eurot

“Minu Itaalia” (autor Kärt Vilt) 4–7 eurot

“Minu Keenia” 4–7 eurot

“Minu Kilimanjaro” 4–6 eurot

“Minu Küpros” 4–7 eurot

“Minu Läti” 3–6 eurot

“Minu Mehhiko” 5–7 eurot

“Minu Mongoolia” 4–7 eurot

“Minu Mulgimaa” 4–7 eurot

“Minu Narva” (ilmunud 2013) 4–7 eurot

“Minu Nizza” 4–7 eurot

“Minu Nepaal” 4–7 eurot

“Minu New York” 5–7 eurot

“Minu Norra” 14 eurot

“Minu Okeaania” 4–7 eurot

“Minu Omaan” 4–7 eurot

“Minu Portugal” 5–7 eurot

“Minu Prantsusmaa” (autor Eia Uus) 5–8 eurot

“Minu Prantsuse Guajaana” 3–6 eurot

“Minu Pärnu” 4–7 eurot

“Minu Saksamaa” 4–7 eurot

“Minu Sitsiilia” 4–7 eurot

“Minu Suriname” 4–7 eurot

“Minu Šotimaa” 5–7 eurot

“Minu Šveits” 5–7 eurot

“Minu Taani” (autor Mae Lender) 4–7 eurot

“Minu Tai saared” 3–6 eurot

“Minu Tansaania” 5–7 eurot

“Minu Tartu” 4–7 eurot

“Minu Tenerife” (autor Mart Normet) 4–7 eurot

“Minu Uganda” 3–6 eurot

“Minu Vietnam” 3–6 eurot

“Minu Viin” 5–7 eurot

“Minu Viljandi” 4–7 eurot

“My Estonia 1” 5–7 eurot

PS. Veel samal teemal: Epp Petrone lugu raamatutest, “kalast” ja veinist”.

Samuti samal teemal: Maalehe lugu sellest, et Petrone Print ostab tagasi vanu “Minu…” sarja raamatuid.

Teid ootavad apelsinid ja Ott Arder, aga ka vein, juust ja “Minu Prantsusmaa”

Tuletame meelde, et sel teisipäeval, 26. novembril kell 18 ootame teid Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus koos veini, värskelt köögist tulnud sarvesaiade ja kitsejuustuampsudega, et tähistada uue “Minu Prantsusmaa” ilmumist! Raamatu autorit Hanna-Maria Laanetit küsitleb “Meie veinide” autor Tiina Kuuler.

Aga laupäeval, 30. novembril kell 15 ootame teid sealsamas Viru keskuse Rahva Raamatus juba apelsinilõhnalises atmosfääris, taustaks kõlamas retrorütmid. Esitleme sarja “Laulgem kaasa” teist üllitist, Ott Arderi laulusõnade ja temaga seotud mälukillukeste kogumikku. Vestluse juhib sisse raamatu koostaja Epp Petrone, edasi saavad sõna näiteks Hardi Volmer, Ivo Linna, Marju Länik, Vladislav Koržets, Heino Seljamaa, Aili Vint ja loodetavasti veel teisedki. Kõlab muusika Ott Arderi sõnadele, kindlasti Helin-Mari Arderi esituses, aga loota on ka üllatusi.

Nagu esitlus, nii on ka raamat “Laulgem kaasa. Ott Arderi laulusõnad” täis muusikat ja mälestusi, millesse on segatud omaaegsed staaransamblid Apelsin, Laine, Ruja, Muusik Seif, Ultima Thule, Rock Hotel, Vitamiin, Karavan jt. Kuidas tekkis näiteks fenomenaalne „Tuukrilaul“ Apelsinile, „Kassitapp“ Riho Sibulale või „Eile nägin ma Eestimaad“ Rujale?

Peale laulusõnade ja kommentaaride on raamatus iga laulu juures ruutkoodid, mille kaudu saab arvuti või nutitelefoni abiga kuulata muusikat ja vaadata nostalgilisi videokaadreid.

Lisaks esitlustele ootame teid ka oma kodulehele, alanud on musta reede soodusmüük – nii mõnigi alles sel aastal ilmunud raamat on saanud sõbralikuma hinna!

“Pannkoogiraamat”, “Laps ja lumi” ning “Minu Prantsusmaa” kutsuvad…

Epp Petrone värskes lasteraamatus “Laps ja lumi” küsib laps: “Kus see lumi siis on, millal ta tuleb?” Selle küsimusega ühineb iga päev aina enam inimesi! Igal juhul on “Lapse ja lume” raamat aktuaalne.

“Kirjutasin selle raamatu, mõeldes oma vanale sõbrale Fred Jüssile, kuulates tema lapsepõlvemälestusi,” tunnistab Epp Petrone. “See on lugu lapsest, kellele on jutustatud lumest, aga kes ise pole seda oma silmaga näinud. Just nii oli see Fredi lapsepõlveloos, ta saabus lõunamaalt ja ootas, et taevast langeks ime, tuleks lumi. Samas oleme kõik natuke unustanud eelmise talve tunde ja eks esimene lumi ole ikka ime, isegi kui oled seda kunagi varem näinud…”

Raamat on ebatavaline, nimelt on selles kaks kihti. Ühest küljest on tegu meie kirjastuse sarja “Mina loen!” esindajaga: suured tähed ja vähe teksti, nii et ka päris noor lugeja saab eduelamuse, teisest küljest on raamatus oleva ruutkoodi abiga võimalik kuulata audiofaili, kus autor Epp Petrone jutustab pikema loo, mis samamoodi raamatu piltidega haakub. Raamatu imelised illustratsioonid on teinud Triinu Noormets.

Tuletame meelde ka teist hiljutist sarja “Mina loen!” raamatut, nimelt Kertu Sillaste “Pannkoogiraamatut”. Ei ole midagi hubasemat kui pannkoogitegu hommikul, kui on saabunud kauaoodatud lumi! Just seda plaanivad Epp ja Kertu sel laupäeval, 23. novembril kell 12 Tallinnas lastekirjanduse keskuse perehommikul: võluda välja lumi ja pannkoogid! On need siis päris või mängult? Seda näeb kohapeal. Kõik lapsed on oodatud ja teised lapsemeelsed ka!

Aga teisipäeval, 26. novembril kell 18 ootame kõiki frankofiile ja kõiki veinihuvilisi! Esitleme Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus värsket “Minu Prantsusmaad”. Seekord vaatame maailma läbi veini- ja konjakiprisma. “Võtan kõiki kaasa koolipinki, degustatsiooniklassi ja viinamarjapõldudele, Cognaci kummituslossi ja destilleerimismasinate keskele” – nii lubab autor, Veiniateljee pidaja Hanna-Maria Laanet. Teda küsitleb “Meie veinide” raamatu autor, hiljuti aasta parima veiniteemalise kirjutise auhinna saanud Tiina Kuuler. Juurde vaatame fotosid Prantsusmaast ning… jah, pakume veini!

“Minu” sarja lisapeatükid e-raamatuna

Kõik meie “Minu” sarja raamatute lisapeatükid ilmuvad ka e-raamatuna. E-raamatuna saab lugeda näiteks “Minu Alaska”, “Minu Kanada”, “Minu Islandi” lisapeatükke. Kõik on olemas meie kodulehel e-raamatute jaotise all.