Taavi Turki raamatu „Minu Taani. Eesti viiking trussikuid õmblemas“ esitlus Tallinnas

Ootame sind reedel, 9. septembril kell 17.30 Taavi Turki raamatu „Minu Taani“ esitlusele Solarise Apollosse!

Autoriga vestleb kirjanik Justin Petrone.

„Minu nimi on Taavi Turk. Kes mind tunneb, see teab, et ma olen üks vastakaid arvamusi tekitav tüüp. Ja nüüd on see napakas veel raamatu kah kirjutanud, mõtlete. Täiesti õigus! Kirjutasingi.Ma olen disainer, rätsep, stilist, kokk, lavatööline, koristaja ja kõike muud vahepealset. See raamat on minu elust välisüliõpilasena Jüütimaal ning moetudengi kummalisest ning stressirohkest eksistentsist ülikoolis ja väljaspool seda.
Mida siit raamatust leida võib? Lollakaid koerustükke, värvikaid tegelasi ja üliõpilasdraamat? Jaa! Tähelepanekuid Taani ühiskonna passiiv-agressiivsest-õllevinesest igapäevaolelusest? Seda ka! Talletusi Taani vaatamisväärsustest? Ka seda saab! Siin kirjapandust kõige olulisem on aga minu teosammul kulgenud areng idealistlikust noorest disainerihakatisest kohusetundliku täiskasvanu igapäevamurede poole, ning seda kõike läbi minu omamoodi kaldus ja eneseiroonilise hoomeprisma.
TaaNi? Jah, aga ka TaaVi.”

Esitluse päeval on raamat Apollo Klubi liikmetele Solarise Apollos -10% soodsam!

Kohtumiseni Apollos!

Raamatu “Minu Süüria” esitlus Tallinnas

Ootame sind neljapäeval, 8. septembril kell 17:30 Tanja Dibou raamatu “Minu Süüria” esitlusele Viru Keskuse Rahva Raamatus!

Autoriga vestleb Liis Seljamaa.

Mis, sa oled Süürias käinud?! On see tõesti võimalik? Neid küsimusi kuulen sageli…
Minu Süüria lugu algas Peterburis, kus õpingute ajal tutvusin oma tulevase abikaasaga. Tänu armastusele sattusin Süüriasse 2010. aastal, kui see kohutav sõda polnud veel alanud. Elasin sel rikkaliku ajaloopärandiga maal aasta, püüdes kinni pilvitu hetke rahu ja sõja vahel.
Noore naisena ei soovinud ma olla üksnes koduperenaine, seega osalesin Euroopa vabatahtlikus noorteprojektis, töötades Palestiina põgenikelaagri noortekeskuses Yarmoukis, panustades Damaskuse lasteteatri tegevusse ja õppides araabia keelt kohalikus mošees.
Minu lugu räägib rõõmudest ja muredest, mida inimene tunneb eemal kodumaast, püüdes kohaneda uue ja võõra eluviisiga – siin on nii minu euroopaliku pilgu ja slaavi hingega Süüria avastamise kogemus kui ka mu abikaasa katsumused Eestis, kus ta peab silmitsi seisma jäiga bürokraatiaga.
See raamat on vastus kõigile küsijatele.

Esitluse päeval on raamat Rahva Raamatu kaupluses -15% soodsam!

Kohtumiseni Rahva Raamatus!

“Minu Hiiumaa” kohvikutepäev ja Võtikvere elukirjamaastikud

Tekst: Epp Petrone, kirjastaja

Tervitused meie kirjastuselt! Kas teate, et tulemas on selle suve kuumim nädalavahetus Hiiumaal, sealne kuulus kohvikutepäev? Just seal ootab ees meie „Minu Hiiumaa” esitlus, täis sära ja särtsu ja äpardusi: Soonlepa karjamõisas, reedel, 3. augustil kella 15–20. Mae Lender kirjutab oma kahest varasemast kodukohviku-kogemusest siin. Mae Lender on nimelt osaline Hiiumaal Soonlepa karjamõisas, teisisõnu keramaja-kultuuritalus.

Soovitan Mae raamatut kõigile, kes otsivad intelligentset ja samas ladusat lugu. Olen siin postituses enda „Minu Hiiumaa” lugemiskogemusest täpsemalt rääkinud. Mael ei ole kuut põlvkonda esivanemaid saare kirikaeda maetud ja ta võib vabalt võtta – niikuinii ei tunnistata hiidlaseks! Ta kirjeldab hiiu kinnisvaramaaklereid ja muid memmesid, keel põses, ja keerab isegi sitasõja ja kaevu visatud laiba anekdoodiks.

Niisiis hiiuhumoorikas kohvikupäevak reedeks…

Aga laupäeval, 4. augustil kella 12–18 ootab raamatusõpru Jõgevamaal Võtikvere metsas iga-aastane raamatuküla.

Seekordse raamatuküla fookuses on elukirjade mälumaastikud ja koos Imbi Pajuga on neil maastikel teekonda juhtimas Rein Sikk, meie kirjastuse teoste „Minu Virumaa” ja „Minu Ugrimugri” autor. Maastikel on seiklemas ka „Minu Brüsseli” autor Vahur Afanasjev ning „Minu Viini” autor Triinu Viilukas.

Võtikvere raamatuküla on väga omapärase auraga üritus, ja pealegi saab sealt paljude kirjastuste teoseid sõbrahinnaga. Meie kirjastuse letist leiab valiku uuemaid raamatuid nii suurtele kui ka lastele, samuti eelnevate aastate menukeid.

Mida veel suvesappa lugemiseks soovitada, neile, kes üritustele minna ei soovi, vaid tahaks lihtsalt head raamatut? Kui sa pole veel juhtunud meie „Minu Pärnut” näppu võtma, siis palun tee seda!

Tervitades
Epp Petrone, kirjastaja

PS. Kes mäletab, soovitasin juunis ja juulis meie kirjastuselt raamatuid, mis sobivad mu meelest mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas aita. Soovitasin lugemist ka meie kirjastuse vanade raamatute seast. Head lugemist!

“Minu Viini” kirjutamise lugu

Tekst: Triinu Viilukas, “Minu Viini” autor

Ma olen alati mõelnud, et tahaks raamatu kirjutada. “Kirjuta muidugi,” ütleb üks. Ja teine. Ideegi on olemas, aga… Küllap on mõte raamatu kirjutamisest tuttav paljudele ning suurem osa neist, nagu minagi, teavad, et ei tee seda iial.

Ühel päeval potsatab mu e-postkasti kiri:

Kas Te oleksite huvitatud “Minu Austria” kirjutamisest? Teie tuttav soovitas.

Oh, muidugi olen! Mis küsimus see on! “Minu Austria” – see oleks ju raamat. Päris raamat! Ma olen neid “Minu…” sarja raamatuid lugenud küll. Võibolla unistused siiski täituvad?

Siis ärkab kuklas aga kriitiline meel, sirutab korraks jalgu ning… tuhat kõhklust ei lase enam lahti. R a a m a t! Mina? Ma ei saa sellega hakkama. Mul pole isegi blogipidamise kogemust, ainult ebareaalne unistus: kirjutada. Terve raamat kirjutada, see on ju mustmiljon lehekülge põnevat ning kaasahaaravat teksti.

Igal juhul on alustuseks ees tühi valge leht. See on ilmselt parim, mis juhtuda saab, kui oled kirjanik. Aga mina ju ei ole.

Samas. Kindlaim viis lotoga mitte võita on seda mitte mängida. Otsustan anda unistuse täitumisele võimaluse. Kui kukkuda läbi, siis kuninglikult ja tegutsedes, mitte vaikselt eemalt vaadates.

Üks on kiirelt selge – ma ei saa kirjutada “Minu Austriat”. Mitte kuidagi ei saa. Samamoodi nagu Tallinn ei ole kogu Eesti, ei peegelda Austria pealinn kaugeltki tervet riiki. Minu elu on olnud väga Viini-keskne ja nii pakun kirjastusele välja, et kirjutan linnast.

Saadan proovitöö. Vastust ei tule. Saadan teise jupi veel. Ootan. Ootan.
Ja siis ta tuleb. Vastus.
Jipii! Saan võimaluse oma kogemused, seigad ning tähelepanekud raamatuks vormida.

Ausalt, see on veel palju keerulisem, kui ma arvasin. Ma imetlen kõiki, kes muude tööde ja tegemiste kõrvalt suudavad kirjutada raamatuid. Veel enam – häid raamatuid. Minu jaoks on kirjutamine protsess, mis vajab täielikku keskendumist. Ja nii ta hakkab venima. Sest kust võtta seda täielikku keskendumist, kui iga sekund põikab argipäev mu raamatumõtetele vahele?! Proovitöö kirjutamisest kuni raamatu ilmumiseni läks – uskuge või mitte! – kolm aastat! Pause tuleb vahele pikki ja põhjalikke. Hakkan juba arvama, et mul oli õigus – ma siiski ei saa sellega hakkama.
Kas see, mida ma kirjutan, on piisavalt huvitav?
Mida üks “Minu…” sarja lugeja võiks “Minu Viinist” oodata?

Alguses ma isegi ei tea, mis on need tingimused, kus ma kõige produktiivsemalt ja efektiivsemalt kirjutada suudan. Kohvikus sagina keskel? Kodus diivanil? Raamatukogus? Kohvitass kõrval?
Selgub, et kodus laua taga! Koht, millele oleksin panustanud kõige viimasena. See on nii klassika, et ma ei suutnud esiti sellesse uskuda. Kusjuures, ilma kohvitassita.

Sean sihiks erinevate seikade – vahel naljakamate, vahel natuke tõsisemate – kaudu avada Viini seda külge, mis turistina reisil olles ja linnamelu nautides tingimata kätte ei paista.

Tore on lugeda “Minu…” sarja autorite postitustest, et nii mõnelegi teisele oli toimetaja(te)poolne sõbralik ja osav takkasudimine väga vajalik … Minule ka. Oi, kuidas veel! Aitäh, mu toimetajad Mari Klein ja Triinu-Mari Vorp, tõeliselt meisterliku motiveerimise eest!

…Kui käsikiri valmis, taipan, et mul ei ole fotosid raamatu fotoalbumi jaoks. Ühel pildil vaatan vales suunas. Teisel olen naljakas poosis. Tegelikult võiks mind üldse neil fotodel mitte olla. Haaran fotoka ning veedan paar päeva linna peal pildimaterjali jahtides. Küsin luba ning klõpsin pildi tõllast ja kutsarist. Minema jalutades kuulen, kuidas teine kutsar imestab: “Sellist asja teed sa tasuta?”
Hmm, sellise asja eest võiks raha küsida? Ärimeest minust nähtavasti ei saa. Esimesest kutsarist ka mitte.

Kui raamat on saanud kaante vahele, mõistan, mida see lisaks ühe unistuse täitumisele ja lisaks kirjutamisoskuse edasiarendamisele mulle andnud on.

Nimelt…

“Minu Viini” kirjutamine on olnud reis minus eneses. Protsess, mille käigus olen hakanud Viini ja tema inimesi armastama. Päriselt armastama. Kirjutades lahti seikasid, murdes pead sõnastuse üle ja meenutades olukordi, avan esimest korda oma südame ausalt ja siiralt Viini linnale. Linnale, millel on pikka aega olnud minu elus oluline roll, aga mida ma kunagi varem ei ole hinnanud nii, nagu teen seda nüüd.

Aitäh selle võimaluse eest!

“Minu Viini” esitlus Tallinnas

Neljapäeval, 12. juulil kell 17.00 esitleme Viru Keskuse Rahva Raamatus Triinu Viilukase raamatut “Minu Viin“.

Esitluspäeval on raamat esitluspoes müügil 10% soodsama hinnaga.

“Minu Costa Rica” esitlused

Liis Paltsmari raamatut “Minu Costa Rica” esitleme kolmapäeval, 23. märtsil kell 17.30 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus ja neljapäeval, 24. märtsil kell 18 Tartus linnaraamatukogu IV korruse saalis.

Uue “Minu Kilimanjaro” ja Mart Juure “Meie küla superstaari” esitlused

Kirjastuselt Petrone Print ilmus “Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest”, mis viib meid peamiselt Aafrika katusele Kilimanjaro mäele, kuid ka Tansaania eluolu kaema. Raamatu autor Janika Vaikjärv kirjeldab, miks suundub igaühe Everestiks kutsutava mäe tippu aastas kuni 80 000 inimest. Ta jutustab teekonnast, rännakust endasse, aga annab ka soovitusi. Peale selle viiakse lugeja põlisrahvaste juurde, savannisügavustesse ja Sansibari randadele.

Raamatut esitleme teisipäeval, 9. veebruaril kell 17.30 Viru keskuse Rahva Raamatus. Autoriga vestleb Vahur Kersna, kes on koos temaga Tansaanias ja Kilimanjarol käinud. Sellest rännakust valmis ETVs ka kolmeosaline saade “Rännud Kersnaga” ja raamatki annab kõike edasi. Esitluspäeval on “Minu Kilimanjaro” esitluspoes 10% soodsam.

Neljapäeval, 11. veebruaril kell 18 esitleme raamatut Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis ja järgmisel neljapäeval, 18. veebruaril kell 17.30 Pärnu Rahva Raamatus (Port Artur 2). Pärnus vestleb autoriga tema õde, Endla teatri näitleja Carita Vaikjärv.

Üks üritus on veel tulemas: reedel, 12. veebruaril kell 18 esitleme Viru keskuse Rahva Raamatus Mart Juure huumorikogumikku “Meie küla superstaar”. Autoriga vestleb raamatu toimetaja Janar Ala.

Mida on oodata “Minu” sarjas?

Tekst: Epp Petrone, kirjastaja

Ehk mäletate, et detsembris 2015 küsisime Facebookis lugejate arvamusi ja soovitusi „Minu” sarja arengu kohta. Vahepeal on ligi kuu möödunud, aga parem hilja kui mitte kunagi: siin on meie vastused!

Epp algatuseks: palun aidake leida inimesi, panen allpool tekstis need abihüüde-kohad bold’i.

Ja kui ma kirjutan „eestlane”, mõtlen ma muidugi eestimaalast, see tähendab, et igasugused Eestimaa venelased võivad ka autoreiks sobida.

1) Eleri Noorem: Tahaks Epu „Minu Indiat” ja „Minu Ameerika 4” ja „Minu Eesti 4” ootan ka. Ja lasteraamatutest tahaks midagi Mariaga. Martal ja Annal on, aga Marial pole ju oma raamatut.

Epp Petrone: „Minu Ameerika 4” raamatuga on nii, et see on mul failina olemas, kogu teksti kondikava on paigas, aga… see peab veel küpsema. Nii et sel aastal on mul teised plaanid… Küll ta kunagi tuleb.

„Minu India” – selle pealkirjaga raamat on juba olemas, suurepärane raamat ja kindlalt üks minu lemmikuid selles sarjas! Autor Eeva Kaun. Loodan väga, et saame ta kunagi uuesti midagi kirjutama.

Aga mina ja India… Loodan, et minu India-teemalise raamatu „Kas süda on ümmargune” 3. osa jõuab lugejateni selle aasta maikuus. Ja sosinal loodan ka seda, et pärast tuleb veel üks või isegi rohkem India-teemalist raamatut  :). Aga neist on täpsemalt veel vara rääkida.

Minu kolmas tütar Maria Leena on küll saanud oma raamatu – vaadake „Leena peenra” alt. Ja ka selle peresarja järgmine raamat, aasta lõpus ilmunud „Kurru-Nurru vurrud” on peale kassi elu väga paljuski just noorema pereliikme elust (sest tema mäletab veel kasside keelt).

2) Triinu Rannaäär: Sooviks Läti, Riia, Leedu ja Rooma kohta lugeda.

Epp Petrone: „Minu Läti” on juba sellises seisus, et võib vaikselt välja lubada: tuleb sel suvel! Ja tuleb autorilt, kes on Eesti lugejate üks lemmik. Tema Läti-seos on paljudele üllatus. Varsti näete.

Aga Riia, Leedu ja Rooma – palun väga, konkurss on avatud! Kui teate kedagi, siis palun vihjake meile.

3) Heli Palmsaar: Võibolla kirjutaks keegi ka „Minu Venemaa” või „Minu Peterburi” raamatu.

Epp Petrone: „Minu Peterburi” on olemas, taas väga hästi kirjutatud raamat ja minu lemmik-kümnes, kui ma sarja raamatuid peaksin oma isiklike lemmikute järgi reastama.

„Minu Venemaa” kirjutajat otsime. 

4) Velve Saar: Uus-Meremaa on oodatud.

Epp Petrone: Jaa! Meil on Uus-Meremaa kohta tulemas kaks proovitööd.

5) Mari Laul: Meeletult tahaks „Minu Korfu” raamatu ilmumist! Eks ju, Tõnis.

Tõnis Aal: Just! Ma arvan, et „Minu Korfu” on isegi olemas, aga hetkel veel ühe inimese sahtlis!

Epp Petrone: Nii, aga palun, võtame Tõnisega ühendust ja vaatame, mis saab :).

6) Kadri Kadakas: Mina ootan „Minu Istanbuli” teist osa

Epp Petrone: Seda vist pole selle nime all tulemas, aga Hille Hanso sulest peaks 2016. aasta lõpus ilmuma „Minu Türgi”, eks see olegi siis Istanbuli-raamatu omamoodi jätk.

7) Inga Paju: „Minu Ameerikast” pole ammu järge tulnud, „Minu Hawaii” võiks olla.

Epp Petrone: Kes leiaks meile „Minu Hawaii” autori, palun tehke vihjeid. Meil on olnud proovijaid küll, aga ühel või teisel põhjusel pole raamatuni jõudnud.

8) Mati Joa: „Minu Siber”. Sari võiks olla ka ametite kohta – „Mina, õpetaja”, „Mina, florist” jne.

Epp Petrone: Oleme ametite sarja mõelnud küll, kes teab, ehk kunagi teeme ka… Siberi kohta – palun tehke vihjeid! Kas teate kedagi?

9) Auli Kumel: Uus sari võiks olla „Minu inimene” (keegi, kes on muutnud su elu, või keegi väga eriline, kellest oleks huvitav lugeda).

Epp Petrone: See on huvitav idee… siis peaks see vist olema nimeline. Näiteks kui mina tahaks kirjutada oma sõbrast Peetrist (nimi suvaliselt võetud), siis pealkirjaks „Minu Peeter”? Aga kas see pealkiri huvitaks ka teisi inimesi? Peame mõtlema…

10) Helena Roosaar: Võiks olla ka mõni „Minu” sarja raamat, mis mõnest Eesti linnast, ja „Minu kokaraamat” võiks järje saada.

Epp Petrone: Alustan lõpust, „Minu kokaraamatu” tiraaži lõpp on veel hea hinnaga saadaval, kasutage juhust.

Eesti kohtadest võiks teha küll veel, ootame kirjutajate kohta vihjeid ja märksõnaks on „kultuurikonflikt” – see ei pea olema ilmtingimata välismaalane, aga peab olema väljastpoolt sissetulnu, võõras. Näiteks kui keegi linnainimene kolib Ruhnu saarele.

11) Pille KuusKuna olen väga-väga suur Hispaania keele/kultuuri/toidu/kliima/inimeste austaja, siis sooviks ikka ja veel lõputult lugeda Hispaania kohta. Seega ootan raamatut näiteks Baleaaride ja Baskimaa kohta.

Epp Petrone: Jaa, ootame hispaaniapäraseid vihjeid :). Kas sa muidu „Minu Tenerifet” ja „Minu Barcelonat” oled lugenud? Ja minu raamatu „Kas süda on ümmargune?” 1. osas on ka palju hispaania kultuuriruumi. Ja muidugi Ladina-Ameerikast: „Minu Guatemala” (väga armas ja soe raamat), „Minu Kolumbia” (veidi kõhe, kokaiinihõnguline põnevus), „Minu Amazonas” (džunglielust), „Minu Argentina” (ka lahe raamat, üks sarja esimesi).

Ah jaa, ja „Minu Ibiza”, selline hipilikum lugu… Nii et Hispaania-värki meil on, ja ilmselt lisandub veelgi.

12) Helbe Preimann: Lõuna-Aafrika vabariik ja Araabia ühendemiraadid puuduvad vist ka veel? Kanaari saartest võiks ka veel olla.

Epp Petrone: Nende autoritega oleme veel proovitööde etapis.

Kanaari saartega on nii, et ootame vihjeid Gran Canaria ja Lanzarote eestlaste kohta (kes seal elanud või elavad või plaanivad kolida – andke teada meile).

13) Krista Pikk: Ootan endiselt „Minu Viini” ja „Minu Austriat”.

Epp Petrone: Jaa, need on tulemas, vaja vaid kannatust varuda.

14) Marje Kuuskmäe: „Minu Dubai”.

Epp Petrone: Kui teate kedagi Dubaist, andke meile teada.

15) Õnne Kask: Olen ise mitu aastat Hollandis elanud ja mõelnud, et võiks oma kogemusi raamatuna jagada. Minu Amsterdam on küll olemas, aga ka hollandlased ise ütlevad, et Amsterdam polegi päris nagu Holland.

Epp Petrone: Hollandi-raamat on töös.

16) Kristi Treier: „Minu Maldiivid” oleks kindlasti eksootiline lugemine… kuidagi tõmbav koht, aga vahva oleks sellest ka lugeda…

Epp Petrone: Jaa, oleks küll, aga me pole leidnud Maldiividega seotud eestlast. Kas teie teate?

17) Kristi Palm: Maltat ikka ja alati…

Epp Petrone: Jaa, vahepeal sai autor perelisa ja vajas pikemalt aega kirjutamiseks, aga peagi on tekst tulemas.

18) Annika Saar: „Minu Cancun”

Epp Petrone: Mhm… kui teate kedagi, kes sobiks kirjutama, andke teada.

19) Nele Luik: Ootaksin midagi Ladina-Ameerikast.

Epp Petrone: Jah, ikka, kui teate ka kedagi, palun vihjake.

20) Sirli Kirs: „Minu Toronto” või „Minu Montreal”.

Epp Petrone: Iseenesest, kui on huvitav autor(kas teate kedagi Kanadast?),siis kaaluks küll. Aga ütlen ka seda, et meil on „Minu Kanada”, mille autor elab Torontos, ja tekst räägib paljuski sellest linnast. Ja meil on „Montreali deemonid”, Justin Petrone reisiromaan, mis selle linna hõngu edasi annab.

21) Katleen Kangur: Mina ootaksin hoopis midagi kodumaist, näiteks „Minu Ruhnu”.

Epp Petrone: Jaa, palun mõtelge kaasa ja leidke meile Ruhnu (või Kihnu vms) autori kontakt ja edasi toimetame sealt :).

22) Tatjana Lapina: „Minu Kiiev”, võibolla, „Minu Odessa”. „Minu Krimm” – seal on ju ka eestlased olemas.

Epp Petrone: „Minu Ukraina” tekst on valmimas. Kui teate kedagi, kes võiks kirjutada Kiievist, Odessast või Krimmist – palun andke teada.

23) Ants Kraus: Venemaa on suur riik, huvitavaid paiku on meeletult palju, Kaug-Ida, Baikal, Uraal, Siber.

Epp Petrone: Jaa, vihjake, kui leiate kedagi põnevat Venemaa avarustelt. Hädapärast sobib ka pikal reisil käinu. Nagu meil on Roy Strideri „Minu Mongoolia”.

24) Heli Heimo: Mina ootaks Maltat ja Iirimaad.

Epp Petrone: Mõlemad tulemas peagi.

25) Tanel Aloopsu: „Minu Annelinn”.

Epp Petrone: Aga kes võiks olla sellise raamatu autor, kui meie peajoon on kultuurikonflikt? Siis peaks see vist olema keegi välismaalane, kes pole varem paneelika-linnaosas käinud? Või siis keegi maalt pärit inimene, nii et tuleks „maalt linna” lugu?…

26) Janno Annukselt: Meeleldi loeks Lissabonist, Monacost ja Tuneesiast.

Epp Petrone: Nii Lissabon, Monaco kui Tuneesia on autoritele avatud, aidake meil neid leida!

27) Merilin Voog: „Minu Las Vegas”.

Epp Petrone: Juba olemas… selline raamat, mida raske käest panna, sest seiklust jagub.

28) Ester Ledis: „Minu Berliin” on küll olemas, kuid võiks olla ka „Minu Saksamaa”. Samuti kaunitest maadest Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro, Serbia.

Epp Petrone: „Minu Saksamaa” ongi peagi tulemas.

Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro, Serbia – aidake autoreid leida :).

29) Lea Lepikov: „Minu Lõuna-Eesti” oleks minu soov. Ja ikka jälle India, nii lõputult suur.

Epp Petrone: Loodan Indiast ise veel kirjutada, eks, aga kui leiate ka kedagi teist, siis soovitage. 

Muide, kas teid huvitaks pealkiri „Minu Goa”? 

See on üllatav pakkumine, „Minu Lõuna-Eesti”. Kuna olen ise pärit sellisest riigist, siis see tundub ikka päris suur. Aga mõtleme. Justin kirjutas ka oma „Minu Eesti 2” raamatus sellest, et tema meelest on Lõuna-Eesti omaette üksus… Aga kes seda siis kirjutada võiks?

30) Meelika Kiil: Siber, LAV, Tšehhi, Ukraina, Uganda, Somaalia, Uus-Meremaa, Kasahstan.

Epp Petrone: Siit nimekirjast on nõnda, et…

„Minu Kasahstan” on olemas, head lugemist! 🙂

„Minu Tšehhi” (ja ka „Minu Praha”) on tegemisel. Samuti Ukraina ja LAV.

Ja otsime autoreid: Siber, Somaalia, Uus-Meremaa (kui teate kedagi, vihjake).

31) Meelika Kiil: Serbia, Monaco, Boliivia, Sudaan, Madagaskar.

Epp Petrone: Ühelgi neist pole autorit ja kui oskate vihjata, palun.

32) Kairi Hunt: „Minu LAV”, „Minu Iraan”.

Epp Petrone: „Minu Iraan” on küll huvitav, aga ega sealgi vist eestlasi palju liigu… Või teate kedagi?

33) Pille Pajumägi: Hea meelega loeks veel Austraaliast, Kanadast ja Ameerikast…

Epp Petrone: Olen nõus, need on nii suured ja olulised maad. Meil on peagi tulemas „Minu New York” ühelt põnevalt kujult seal linnas. Kanada kohta tehke aga vihjeid. Austraalia puhul oleme samuti avatud, just otsustasime, et tellime proovikaid ka „Minu Sydney” kohta.

34) Kairi Kübarsepp: Mõni Okeaania saareke.

Epp Petrone: Jaa, kui komistate eestlase otsa, kes kusagil Fijil või Tongal või Tahitil vms, andke teada! Ja meil vist on peagi tulemas ka „Minu Okeaania”.

35) Alo Roomets: „Minu Viljandi”, „MInu Läänemaa”, „Minu Muhu” jne. Loeks kindlasti heameelega ja saaks teada nii mõndagi, mida pole varem teadnud. Ja eriti hea on asjaolu, et saad jälle suveks plaane teha, et võtan kätte ja lähen külastan just seda kohta, millest raamatus juttu oli.

Epp Petrone: Jah, olen nõus. Veel kord – kui te suudate kaasa mõelda märksõnaga „kultuurikonflikt”, siis pakkuge meile ka Eesti-pealkirjaga seostuvaid autoreid. Kas väljamaalasi või eestlasi või venelasi…

36) Katrin Laadi: Mina ootan „Minu” sarjast samuti minu Lapimaad, sest plaanime seda perega järgmisel aastal külastama minna. Samuti tahan öelda, et osa „Minu” sarja raamatud ei ole mu ootusi täitnud. Ootan rohkem, et saan ka kohaliku eluolu ja kultuuri kohta teada, kuid kahjuks on mõned raamatud vaid kirjutaja igapäevaelust ja ei oleks tegelikult üldse vahet, mis riigist see nii-öelda kirjutatud oleks. Samas olen lugenud „Minu” sarja tõelisi pärle, mis on tekitanud sellise reisiisu, mille oleme ka teoks teinud. Edu teile!

Epp Petrone: Jaa, eks see ole selle sarja võlu ja valu, ebaühtlus… Aga „Minu Lapimaa” on tegemisel ja me valisime proovikate voorust välja inimese, kes on töötanud reisinduses ja elanud-tegutsenud erinevate riikide „Lapimaa” pinnal…

37) Mari-Liis Andre: „Minu Indoneesia”, Jakarta, Bali.

Epp Petrone: Indoneesia ja Bali on tulemas, Jakarta on küsimärgi all.

38) Avo Virnas: Päris külmad kohad on veel jäänud – poolused, Gröönimaa… Kui on kedagi tuttavat, kes on külmas käinud, ootaks lugemist sellest. Hollandist loeks rõõmuga! Kuuldud-loetud on tuulikutest, puukingadest, tulpidest. Aga „Minu” sarjas lähenete asjale täpsemalt. Ootaks seda!

Epp Petrone: Ma VÄGA tahaks Gröönimaalt eestlast leida, aidake.

39) Hanna Rätsep: „Minu Palestiina”. „Minu Tansaania”. „Minu Lõuna-Aafrika vabariik”.

Epp Petrone: LAV ja Tansaania on tegemisel. Palestiina – andke vihjeid!

40) Inge Mägar: „Minu Valgevene”.

Epp Petrone:  Andke vihjeid!

41) Kairi Valgerist: „Minu Peruu”.

Epp Petrone: Just hiljuti lõime käe Ivoga, kelle seiklustest rääkis „Minu Amazonas” – ja ta seiklustele tuleb jätkuna „Minu Peruu”.

42) Pille Kuus: „Minu Mauritaania”.

Epp Petrone: Jaa, väga huvitav oleks, kui sellise Mauritaania eestlase leiaks!

43) Eva-Maria Virnas: „Minu Ameerika” 50 osariiki. Ammu on unistuseks reisida läbi Ameerika ja kuni see unistus reaalselt ei täitu, võiks lugeda, milline on elu, reisides ühes suures riigis, aga nii erinevates piirkondades. Road trip läbi Ameerika.

Epp Petrone: Tegelikult ma sellist road trip’i raamatut hiljuti nägin poes, Siim Holvandus oli autor, „Kõlupead Ameerikas”.

Never say never, aga praegu meil sellist raamatut plaanis pole…

Aitäh vastajaile, ja aitäh juba ette kõigile, kes edasi meiega kaasa mõtlevad ja uusi autoreid leida aitavad!

 

“Minu Kilimanjaro” esitlus Pärnus

Neljapäeval, 18. veebruaril kell 17.30 esitleme Pärnu Rahva Raamatus Janika Vaikjärve “Minu Kilimanjarot”.

Autoriga vestleb Endla teatri näitleja Carita Vaikjärv.

Samal päeval on raamat esitluspoes 10% soodsam.

“Minu Kilimanjaro” esitlus Tallinnas

Teisipäeval, 9. veebruaril kell 17.30 esitleme Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus Janika Vaikjärve “Minu Kilimanjarot”.

Autoriga vestleb Vahur Kersna.

Samal päeval on raamat esitluspoes 10% soodsam.

Uus “Minu Tai saared” ja esitlused

Ilmunud on raamat “Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse”, mille autor on üdini rööprähkleja Annela Laaneots, kes võttis Taisse pooleks aastaks kaasa oma töö, elukaaslase ja kolm koolieelikust last. Plaanis oli rahunemiskatse, millesse mahtus erinevaid sealseid saari, joogat ja Tai poksi, nii turismi kui juba kohalikuks muutumist. Seto kultuuri kandjana ja hilisema Setomaa ülembsootskana huvitas autorit ka see, kuidas muudab massiturism unikaalse kultuuripärandiga maad.

Annela kirjutab Taist ja kaugtöö võimalikkusest ka meie kirjastuse blogis.

Raamatut esitleme neljapäeval, 8. oktoobril kell 17.30 Viru Keskuse Rahva Raamatus. Annelaga vestleb “Minu Tenerife” kirjutanud Mart Normet. “Minu Tai saared” on esitluspäeval esitluspoes 10% soodsam.

Neljapäeval, 15. oktoobril kell 18 on esitlus Tartus linnaraamatukogu IV korruse saalis.

Annelat võib näha ka sel pühapäeval, 11. oktoobril kell 10 algavas ETV saates “Hommik Anuga”, kus temaga vestleb saatejuht Anu Välba.

“Minu Tai saarte” esitlused

Annela Laaneotsa raamatut “Minu Tai saared” esitleme Tallinnas neljapäeval, 8. oktoobril kell 17.30 Viru keskuse Rahva Raamatus ja Tartus neljapäeval, 15. oktoobril kell 18 Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis.

Tallinnas küsitleb autorit “Minu Tenerife” autor Mart Normet, Viru keskuse Rahva Raamatus on raamat esitluspäeval 10% soodsam.

“Minu Uganda” ja venekeelne “Marta varbad”, Petroned Võtikvere raamatukülas

Värskeid raamatuid! Epp Petrone lastelemmik “Marta varbad” on nüüd tõlgitud vene keelde ja valitud Apollo raamatupoe augustikuu raamatuks.

Äsja ilmus ka Siisi Saetalu raamat “Minu Uganda. Eestlaste kohvik Aafrikas”: lugu sellest, kuidas autor püüdis Uganda pealinnas panna annetuste toel püsti kohvikut, mis pakub tööd erivajadustega inimestele. Siisi vaatab asja kahelt poolt: peale enda Aafrika-kogemuse kirjutab ta meie blogis ka sellest, kuidas mustanahalisel ugandalasel Eestit külastada on. Nagu ta ütleb – valusa pagulasteema kära sees teisiti ei saa.

Autoriga oli Ugandas kaasas ka Kullar Viimne, kes väntas Siisi loost dokumentaalfilmi “Kuidas ma Aafrikat päästsin”, mis valiti selleaastasel Pärnu filmifestivalil üheks parimaks.

“Minu Uganda” ostuga toetad Uganda erivajadustega inimeste iseseisvat toimetulekut.

Meie raamatumüügiletti ja meie autoreid Epp ja Justin Petronet võib kohata 8. augustil Võtikvere raamatukülas, mis seekord pühendatud loodusele ja keskkonnale. Justin Petrone räägib oma raamatust “Minu Eesti 3” ja loeb ette katkendi oma tulevasest raamatust “Eestist kirju”, Epp Petrone räägib oma loodusega seotud teostest ja loeb ette katkendeid peagi ilmuvast kogumikust “Lood loomadest”.

Võtikveres tuleb jutuks ka Fred Jüssi raamat “Reisikirju”, mis on praegu Apollo raamatupoes püsikliendile soodushinnaga.

Justini ingliskeelne raamat “My Estonia 3” on nüüd müügil ka Amazoni veebipoes, nii USAsInglismaal kui mujal.

Superstaarist pagulaseks ehk mustanahalise turistina Eestis kaks aastat tagasi ja praegu

Tekst: Siisi Saetalu, “Minu Uganda” autor

Tulin üle pooleteise aasta kuuks ajaks tagasi koju. Juhuslikult samal ajal, mil “Minu Uganda” Eestis trükki läks ja seejärel juba poelettidele jõudis. Raamatust saab lugeda minu kogemustest Ugandas, siin kirjutan aga vastupidi ugandalase puhkamise kogemusest Eestis. Sest valusa pagulasteema kära sees lihtsalt teisiti ei saa.

Ugandas on üldiselt väga mõnus elada, päike paistab ja inimesed viskavad muudkui nalja. Sageli viskavad nad nalja minu valge naha üle. Heast südamest ja üldse mitte pahatahtlikult. Vahepeal on see lõbus, aga vahepeal väsitab valgeks inimeseks ehk muzungu‘ks olemine ära. Ootasin väga, et saan jälle Eestis jõlkuda ning nautida anonüümsust ja halli massi sulandumist. Aga läks teisiti.

Juba enne lendu Eestimaa poole helistas mulle murelik ema, kes hoiatas, et siin käib kole pagulaste küsimuse lahkamine. Olin muidugi ka ise meediat jälginud ning teemaga kursis, kuid poleks arvanud, et asjad nõnda kehvasti on, et mustanahalise inimesega Eestisse tulijaid peab lausa hoiatama. Liikusin nimelt esimesed kolm nädalat läbi Eesti koos ugandalasega, kes oli siinmail juba teist korda.

Kahe aasta tagusest külastusest räägib ta Uganda pealinna Kampala baarides sõpradele lõbusaid lugusid. Kuidas teda Hollywoodi klubis VIP-alale küsimata sisse lasti, kuidas pälvis pidevalt neidude tähelepanu ning kuidas tänaval Ameerika popmuusikute nimesid järele hüüti. Nagu päris superstaar! Ja ka sellest, et Eesti kõige mõnusamate inimestega linn on Jõhvi. Sest seal ei pöörata talle tähelepanu. Ma ei uskunud, kuid seekordne visiit kinnitas eelnevaid vaatlusi.

Hirmul on suured silmad, öeldakse. Nii olid ka meil. Ei tea siiani, kas asjatult või asja eest, sest etteruttavalt võin öelda, et löömaks ei läinud. Kõige sündmusterohkemad seiklused juhtusid alati poes. Saverna toidupoodi sisenedes hüüdis mööduja kõvahäälselt teistele ostlejatele: “Vaadake, see on küll pagulane!” Tallinnas valitses poes ülevam meeleolu ning poodi siseneja kukkus itsitama: “Neeger on poes. Nii naljakas!” ning helistas sõbrale, et uudist jagada. Otepääl pahandati natuke. Haapsalus päriti teineteiselt üllatunult: “Kas oleme Eestis või Rootsis?” Hiidlased olid parajasti ametis siseturistide teenindamisega ning piirdusid altkulmu piilumisega. Jõhvis oli kõigil kama.

Tartus taheti mustanahalist meest kallistada ning mõned noored tulid ütlema, et nad pole rassistid. Aga ugandalane võiks ikka rääkida, mis tema pagulastest arvab. Tema ju teab. Umbes nii, nagu Uganda maakohtades eeldatakse, et valge inimene on arst või preester, arvasid nemad, et kui ugandalane pole pagulane, siis on ta vähemasti sel alal ekspert. Abdul Turay kirjutas kunagi kuskil, kuidas tema poole pöördus hiphop-muusikast uurimistööd tegev üliõpilane, eeldades, et mustanahalise inimesena teab ta sellest kõike.

Eestis puhkav ugandalane, ametilt jurist ja üldsegi mitte pagulasekspert, arvas, et parimad pagulased on need, kes tulevad joovad Eestis õlut ning lähevad koju tagasi. Nagu tema.

Kahe aastaga superstaarist pagulaseks muutumine tuli ugandalasele siiski ootamatult. Talle tundus arusaamatu ka see, et me siin venelastega jonni ajame. Aafrika on hõimudevaheliste konfliktide poolest tuntud ning ka Uganda puhul pole kodusõda väga kaugesse minevikku ulatuv sündmus. Kuid pingete järel on suudetud üksteisele andestada ja üsna edukalt eluga edasi minna. Vähemalt Ugandas.

Veel enne ärasõitu pakkus ugandalane irooniliselt välja enda lahenduse eestlaste probleemidele: Obama võiks saata Eestisse 2000 mustanahalist Ameerika sõdurit meid teiste kurjade vaenlaste venelaste eest kaitsma. Mis siis küll saaks?

Pärast Eestist lahkumist saatis ta mulle Frankfurdi lennujaamast iroonilise sõnumi: “Olen sõidugraafikus. Peagi olen oma pagulaslaagris tagasi.”

Kas ta Eestisse veel ka kolmandat korda puhkama tahab tulla, ma veel ei tea.

Üldiselt on mul tunne, et hetkel on väga raske pagulasdebatile üldse midagi juurde lisada. Rahvas on tugevalt kahte leeri jagunenud ning ühe või teise poole arvamusavaldused enam kedagi ei veena.

Ja miks ma sellest siin kirjutan? Sest kui olen tuttavatele neist seikadest pajatanud, ajavad kõik silmad punni ega taha uskuda. “Kas tõesti on see vaikne eestlane nüüd nii suur ütleja?” päris näiteks üks.

Vaat sellised seiklused. Eks igaüks mõtleb ise, mis ta neist arvab ja kustpoolt ja kas üldse samastub.

Raamatus aga, nagu öeldud, minu muzungu-elust Ugandas.