Justin Petrone tähistab sünnipäeva ja esitleb “Peegelmeest”

Justin Petrone peab oma sünnipäeva, kingib eestlastele uue raamatu – “Peegelmehe” – ja kutsub selle esitlusele!
Peale sünnipäevalapse esineb ka eksperimentaalmuusik Silver Sepp.

Raamat on esitluspäeval esitluspoes müügil 10% soodsama hinnaga.

Kuidas sündisid “Kirju Eestist” ja “Sketches of Estonia”

Tekst: Justin Petrone, raamatute autor

Sel suvel ilmus mu uus raamat – “Sketches of Estonia“. See on ingliskeelne versioon materjalist, mis tuli möödunud suvel välja eestikeelsena pealkirja all “Kirju Eestist”.

Eestikeelne raamat kuulub meie nii-öelda “Kirjusse” sarja. Ingliskeelne pealkiri on aga noogutus Miles Davise ja tema 1960. aasta albumi “Sketches of Spain” ja Jack Kerouaci “Book of Sketchesi” poole.

Pole mingi saladus, et mul on kerged biitnikukalduvused, seega pole see raamat mitte ainult kogumik lühijutte eestlaste ja Eesti kohta, aga ka erinevate kirjastiilide katsetus. Raamatu kahe tosina peatüki lood said kirjutatud erineval ajal ja seetõttu varieeruvad ka nende mõjutused.

Et rääkida raamatu “Kirju Eestist” teemadel, on mul vaja tulla tagasi “Minu Eesti” raamatute juurde.

Esimesed kaks “Minu Eestit” olid lineaarsed. Nad algasid ühest punktist ja liikusid loogiliselt järgmisesse punkti ega hüpanud liiga palju ringi. Kolmanda osa plaanisin kirjutada memuaaride stiilis, sest pidin sinna mahutama kuue aasta sündmused, samas kui esimesed kaks keskendusid pigem mõnele kuule. Nii et alguses plaanisingi teha “Minu Eesti 3” omavahel mitte seotud lühijuttude kogumikuks, aga sain tasapisi aru, et tegelikult nõuab see raamat ikkagi lineaarset lugu. Ning materjali oli järjekordse “Minu Eesti” osa jaoks lihtsalt liiga palju.

Peatükid “Rüblik Sirts ja surfar Taavi”, “Tee Jäälõhkujaga” ja “Tallinnas joomas” on pärit just sellest perioodist, kirjutasin need alguses “Minu Eesti 3” jaoks ja hiljem lükkasin edasi, uute kaante vahele. Suurem osa neist peatükkidest sai kirjutatud aastal 2013 ja 2014 Aldo’s Coffee House’is Greenportis Long Islandil.

Mõned raamatu “Kirju Eestist” peatükid on veel vanemad ja need on minu meelest päris isiklikku laadi. “Pookevaha”, “Romet ja Feliks”, “Kuldkala”, “Vastlapäeva rehkendus” ja “Mustlane Vika” said kõik kirja pandud vahemikus 2011–2013, kui elasime Viljandis. “Pookevaha” kirjutasin üldse Setomaal, sülearvutiga terrassil kügeledes. Vahepeal tegin tööd, siis tulin tagasi arvuti juurde ja panin mõtteid kirja, ning siis läksin tagasi maatööd tegema.

Ja mõned selle raamatu lugudest on päris omamoodi. Olin alati tahtnud kirjutada 1960ndate new journalism’i stiilis portreed Andres Metspalu kohta, ning “Metspalu liftikõne” on üks mu absoluutsetest lemmikutest selle raamatu peatükkide seas. Samamoodi lähenesin tükile “Kuressaare tropikalistid”. Katsetasin modernistlikku lähenemist ka peatükis “Naised Köögis köögipool”, kuhu panin teksti sekka “pilte”, et lugeja saaks ette kujutada, millised need pildid võiksid olla. Tulin sellise lähenemise peale, kui kopeerisin ükskord midagi Wikipediast. Tekstifaili jäi pärast kopeerimist koht märkega “pilt” ja pildiallkiri ka, aga pildid ise ei tulnud läbi. Ma taipasin, et sedasi saab ju välja mõelda igasuguseid pilte. Näiteks [pilt: Björk kohtub dalai-laamaga]. Kujutage ette, mida Björk sellisele kohtumisele dalai-laamaga selga paneks.

Päris vahva, eks?

Uuem materjal raamatus on pärit perioodist 2014–15. “Pärnu pärast jõule” on olnud üks lugejate lemmikuid. Kirjutasin selle Pärnus, pärast jõule aastal 2014. Kaks neist peatükkidest said aga hoopis ühes India aašramis kirjutatud. Kirjutasin nii “Karksi maja” kui ka “Kaplinskiga poes” Sai Baba aašramis Puttaparthis 2015 novembris. Need peatükid meeldivad mulle, kuna nad ei ole raskel käel kirjutatud ja kannavad sealset rahulikku vaimu. Kaplinski peatükile lisasime hiljem ka kommentaari temalt endalt!

Aga vast enim uhke olen viimase peatüki üle, mille pealkiri on “Maailmalõpp”. Mulle meeldib see, et ma suutsin nii palju kujundeid mahutada peatüki algusesse, ilma et nad oleks otseselt seotud olnud. Kui, siis ehk ainult ajaliselt. Tundub üsna sobilik, et ma ei mäletagi täpselt, millal see tükk kirjutatud sai. Kujutan ette, et lõpetasin selle Lanzarotel, Kanaari saartel, 2016. aasta märtsis, kui kõik peatükid olid parasjagu toimetuses, et need saaks kogumikuna “Kirju Eestist” välja anda.

Tahaksin tänada Kerttu Kruuslat ja Signe Valdmäed abi eest ingliskeelse raamatu kaanega. Kerttu tegi selle pildi kaane jaoks Rohelise Maja kohvikus Viljandis ja Signe kirjutas teksti samale tahvlile, kuhu nad tavaliselt oma igapäevaseid eripakkumisi kirja panevad. Samuti tänan Epp Petronet suure abi eest peatükkide toimetamisel ja ülevaatamisel, ning Kristopher Rikkenit toimetamistöö eest, mille käigus ta tõi välja vasturääkivused detailides või mõned asjad, mis ei pruugi olla kohe arusaadavad inimesele, kes pole Eesti kultuuriga süvitsi tuttav. Tervikuna võttes leian, et raamatu “Kirju Eestist” ingliskeelne versioon “Sketches of Estonia” on korralik ja igati teie aega väärt.

 

Hedvig Hansoni ja Justin Petrone ühine raamatuesitlus Pärnus

Festivalil Augustiunetus kohtuvad 13. augustil kell 20 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi Suvehoovis (Lõuna tänav 20) kahe värske raamatu autorid: Justin Petrone teosega “Kirju Eestist” ja Hedvig Hanson teosega “Kirju mandrilt”. Üks küsitleb teist ja koos tehakse ka veidi muusikat!

Hea kriis: raamatu “Kirju Eestist” sünnilugu

„Hea kriis on see, mis lükkab su töö uuele tasandile.” (Tsitaat raamatust „Kirju Eestist”, peatükist “Naised Köögis köögipool”)

Tekst Justin Petrone, raamatu “Kirju Eestist” autor

Kui me jõudsime oma ülekaaluliste kohvritega 2013. aasta suve lõpus Eestist Ameerikasse (170 kilomeetri kaugusele New York Cityst ühte mereäärsesse külakesse), hakkasin ma tööle oma uue raamatu kallal.
Praegu tagasi vaadates võin öelda, et ma olin sel ajal kriisis – seda sõna igas tähenduses. Emotsionaalselt, füüsiliselt. Tervisekriisis, abielukriisis. Elulained loksusid liiga kõrgelt, et ma oleksin suutnud keskenduda mingile suurele kirjanduslikule eesmärgile, nii laenasin seekordse loomingulise lähenemise paarilt oma lemmikmuusikult. Seeasemel et võtta suuri plaane, vedasid need vennad end lihtsalt iga päev stuudiosse ja lindistasid seda, mis pähe tuli. Niisugusel kaootilisel suvalisel spontaansel viisil on sündinud nii mõnigi (minu meelest) muusikaajaloo parimatest albumitest: meenutagem näiteks segaseid laulukesi Rolling Stonesi plaadilt Exile on Main Street või meloodiaid The Clashi plaadidlt Sandinista.

Niimoodi saab päris häid asju luua: lihtsalt ilmu oma töökohale ja improviseeri. Kogu„Kirju Eestist” oligi minu jaoks just seda tüüpi looming: „laulude demoversioonid”. Iga natukese aja tagant avasin uue faili ja hakkasin uue demo kallal töötama. Kui mõni mõte mulle pähe tuli, panin selle lihtsalt kirja. Esimesed kaks niimoodi sündinud peatükki olid „Rüblik Sirts ja surfar Taavi” meie kahest boheemlikust maailmarändurist ja „Tee Jäälõhkujaga” loodusmees Fred Jüssist. Mäletan, kui näitasin neid peatükke oma (toonasele) naisele ja (loodetavasti igavesele) toimetajale Epule, siis oli Epp väga rahul. Ka mina olin rahul. Näiteks Fred Jüssi peatükist on mu lemmikstseen see, kus tekstis on 1980ndate Fredi aken, kust ma sisse vaatan ja näen teda kirjutamas, ja samal ajal libisen ma välja iseenda aknast praegusel hetkel. Niisuguste tekstihetkede nimel ma kirjutangi.

Tasapidi jätkasin nende nö demode tegemist, kuigi elu oli endiselt kriisis. Hea oli kirjutada teistest ja vähem endast. Iga kord üritasin keskenduda ühele Eestiga seotud kohale, elamusele, inimesele või inimrühmale. Jätkasin kirjutamise protsessi ka siis, kui me 2014 aastal Eestisse tagasi kolisime. Näiteks Andres Metspalu „Liftikõne” oli see, kus katsetasin nn uue ajakirjanduse (new journalism) stiilis portreed.
Üks keerulisemaid väljakutseid oli „Naised köögis” video filmise ööst reportaaži tegemine. Sellest ööst oli mulle jäänud kaust, täis raskesti loetavaid varesejalgu, ja kummalised pildread mu mälus. Kasutasin kirjutamisel uut võtet, lisasin siia-sinna neid pilte, mis mind kummitasid, ei üritanudki neid dialoogide sisse siduda.
Ja jätkasin kirjutamist, tuhnisin vanades päevikutes ja leidsin stseene, mida olin kirja pannud… ei teagi, miks. Kirjutamine on mind alati lohutanud ja pakkunud õhu väljalaskmise võimalusi, kui elu liiga keeruline tundub. Näiteks meie Viljandis elamise ajast leidsin omapärased kirja pandud dialooge, millest sündisid „Vastlapäeva matemaatika” ja „Kuldkala” peatükid. Aga peatükk „Pookevaha” sündiski just nii, et sõitsin kord novembrikuus Setomaale tööle ja siis kirjutasin seal puhkepauside ajal, külmast kohemtunud värisevate näppudega – ja leidsin need märkmed just siis üles, kui neil oli võimalus raamatusse saada.
Igaüks, kes sellise mosaiikse projektiga tegeleks, loodaks pimesi, et loodetavasti sobivad need tükikesed lõpuks kuidagi kokku. Iga laul on omaette maailm, iga peatükk on omaette maailm, aga mis nendest saab, kui nad on üheskoos? Kas sellest sünnib väärt album, väärt raamat?
Ma pole selles ise ka veel kindel, mismoodi jääb „Kirju Eestist” kokkuvõttes kõlama.
Kindel on see, et lugeja saab aimu sellest, milline oli ka minu enda elu viimase paari aasta jooksul. Vahel on see olnud naljakas, vahel mänguline, kohati melanhoolne, kohati sõna otseses mõttes kurb. Raamat algab kummituslikust kohtumisest Vormsi metsas ja lõppeb mehega, kes keset Narva-Jõesuu päikeseloojangut kaotab oma perekonna. Selle peatüki nimeks sai „Maailma lõpp”.
Need on olnud minu senise elu raskeimad aastad. „Kirju Eestist” jääb neid dokumenteerima.

Epp ja Justin Petrone Kose raamatukogus

Epp ja Justin Petrone on reedel, 2. oktoobril kell 18 külas Kose raamatukogul, kus kohtutakse ja vesteldakse lugejatega, kaasas on ka valik Petrone Prindi raamatuid.

Kus ma kirjutasin “Minu Eesti 3”

Tekst: Justin Petrone, “Minu Eesti 3” autor

aldos

Aldo’s – Greenport, Long Island, New York, USA

Aldo’s on ujuv kohvik New Yorgi osariigis Long Islandi kirdetipus Greenportis, kus ma möödunud aastal elasin. Tellisin seal töötavailt sõbralikelt Guatemalast pärit daamidelt ohtralt cappuccino’sid ja muudkui kirjutasin. Avastasin, et kaugel eemal on Tartust hea kirjutada, kuna see võimaldas mul luua omaenda Tartu, selmet lasta end häirida iga kord, kui keegi mööda jalutab. Aldo kohvikus kirjutasin ma uue raamatu esimesed peatükid, sealhulgas peatükid “Väino võlutrikk”, “Metsamees Mats” ja “Et tuli lõõmaks”. Kohviku omanik Aldo, hõbevalge kahupeaga sitke väike sitsiillane, röstis alatasa sessamas toas kohviube. Õues seistes võis näha suitsu korstnast ülespoole kerkimas ning hingata oli raske, kuna õhk oli täis seda tugevat lõhna. Arvatavasti innustas just see õhustik mind sedavõrd palju Tartu ja Viljandi puuküttega ahjudest kirjutama.

papas

Costa Adeje – Tenerife, Kanaari saared, Hispaania

Ma olin juba suure osa raamatut valmis kirjutanud, kui me tänavu veebruari lõpus Tenerifele lendasime. Samal ajal kui Epp rannas tüdrukutel silma peal pidas, istusin mina Costa Adejel ja Playa de las Americasel rannajoont ääristavates väikestes restoranides ja kirjutasin. Et saada jõudu, tellisin odavaid suupisteid, näiteks Hispaania rohelisi paprikaid pimientos de padrón’i ning Kanaari saarte rahvustoitu papas arrugadas‘t, mille valmistamiseks keedetakse kartuleid meresoolaga, mispeale need lähevad erilisel kombel kortsu. Mäletan, kuidas ma üritasin ühes peatükis kirjeldada läbivalt figureeriva politoloogi Rein Taagepera välimust ning märkasin siis laual kaussi keedukartulitega.

“Kui Taagepera pilusilmad pisut lahti läksid, oli näha nende iiriseid, mis olid ebamaiselt intelligentset sinist värvi. Kogu tema näonahk tundus iseendasse kurduvat nagu meresoolas keedetud kartuli kortsus ja ketendav koor.”

veeriku-selver

Veeriku Selver – Tartu, Eesti

Raamatu kirjutamise ajal oli mul märkmik tavaliselt kuuetaskus, seda juhuks, kui kusagil istudes vaim peale tuleb. Kirjutamine ei tähenda ju klahvidele surumist, arvan ma. Nõnda ma siis leidsingi end mullu sügisel Veeriku Selverist, kus ma ootasin, kuni töömehed nurga taga töökojas meie autole talverehve paigaldasid, ning sirgeldasin raamatu tarvis mõtteid paberile. Üks naine nägi mind kirjutamas ning küsis, kas ta tohib mind pildistada. “See on minu hobi – mulle meeldib inimesi pildistada. Ning teie kasutate endiselt märkmikku, see on vahva, nii vanamoeline.” Lasin tal end pildistada ning kui ta oli sellega ühel pool, silitas ta mul paar korda pead ja lahkus. Ta lõhnas viina järele, kuid üldiselt oli see meeldiv kohtumine.

pc3a4rispariis

Päris Pariis – Tartu, Eesti

Olin Päris Pariisis, kui sain viimaks aru, et ma peangi selle pagana raamatu lõpuni valmis kirjutama. See on üks uuem kohvik Tartus Laial tänaval, mille omanik on prantslane Mathieu Chillaud, kes räägib oma klientidega vägeva aktsendiga eesti keelt (ning jah, me rääkisime omavahel samuti vahel eesti keeles). Seal on tünnidest valmistatud ümmargused lauad ning lai valik galette’e ja crêpe’e. Töötamise kõrvale sai kuulata vanu Prantsuse poplugusid. Mäletan, et kirjutasin seal suure hulga head dialoogi, sealhulgas sõnavahetuse Vello Vikerkaarega peatükist “Esimene päris kirjanik”. Vahel on nii, et kui ma kirjutan head dialoogi, meeldib see mulle nii väga, et ma hakkan valjusti naerma, nii et mõned teised Päris Pariisi kliendid arvasid kindlasti, et ma olen peast segi.

fellin

Kohvik Fellin – Viljandi, Eesti

Ma tean, et mõned kirjanikud ei salli, kui neid kirjutamise ajal segatakse, ning neil on sisekaemuseks tarvis väga vaikset paika, kuid mulle meeldib väga töötada Fellini-suguses kohas, kus sõbrad astuvad läbi ja ütlevad tere. Kõigepealt tuli Tiina Kaalep ning ma üritasin talle seletada, et eestlased näevad maailma kuidagi omamoodi, neil on oma arusaam sellest-kuidas-asjad-käivad, ning rääkisin talle meie Viljandi naabrist Peebust, kes armastas keset ööd puid saagida. “Normaalne,” ütles seepeale Tiina. Lõpuks, kui ma pärast veel ühe vana hea sõbraga kohtumist olin taas tööle hakanud, nägin meie naabrit Gead oma väikse poja Samueliga ukse poole minemas ning lehvitasin talle.

Sellest sai osa mu raamatu viimasest stseenist.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

M/S Baltic Queen – kusagil Eesti ja Rootsi vahel

Aga kõige esimene peatükk, mille ma tegelikult selle raamatu jaoks kirjutasin, oli pikk mustand, millest sai raamatus eelviimane peatükk “Mis juhtus?”.

Kirjutasin selle 30. augustil, mil meie laev seilas Stockholmi poole, kus me istusime ümber New Yorki suunduvale lennukile. Istusin ühe kohviku lähedal omaette nurgakeses. Laev õõtsus ja mina olin rampväsinud, see aga tähendas seda, et ma kirjutasin pisut, jäin tukkuma, ärkasin siis jälle üles, kirjutasin veel natuke, ning jäin jälle tukkuma. Vahejuhtum politseiga Kesk-Eestis Kükita grilli lähedal oli olnud vaid kümne päeva eest, mistõttu kõik see oli kirjutamise ajal selgesti meeles. Ma arvan, et just seepärast sujub see peatükk nii hästi ning pakatab energiast algusest lõpuni.

teide

Teide mägi, Tenerife, Kanaari saared, Hispaania

Kui Tartu paberilepanek Long Islandi kohvikus oli innustav kogemus, siis Tagaqi Viljandi-esinemisest kirjutamine Hispaania kõige kõrgema mäe jalamil andis samavõrra tuult tiibadesse. Selle, raamatu Viljandi-osa alguse, kirjutasin ma nii, et meie kolmeaastane tütar Maria magas mul õla peal, Epp ja Anna aga sõitsid samal ajal köisraudteega vulkaani tippu. Kirjutasin selle peatüki käsitsi märkmikku. Ma olen tähele pannud, et käsitsi kirjutamine on mõnusam ning suur osa sellest, mis saab kirja käsitsi, on parem kui klaviatuuril kirjutatu. Tüütu on ainult see, et kõik see tuleb pärast arvutisse ümber lüüa.

mahedik

Mahedik, Pärnu, Eesti

Selle raamatuga oli algusest peale see häda, et ma kasutasin kaht erisugust tehnikat. Üks mu mõte oli panna raamat kokku kunstiliselt kirjutatud peatükkidest, mis pole üksteisega päris seotud. Mõtlesin, et olen nagu Mozart. Hommikul komponeerin natuke, siis lähen ja tukun pisut, siis komponeerin veel. Niisuguse mozartliku lähenemisega oli aga see probleem, et mul kulus kirjutamise ja ümber kirjutamise ja uuesti ümber kirjutamise peale mitu kuud. Muist selle tehnikaga kirjutatud materjali – näiteks peatükk “Petrone Prindi sünd” – arenes välja just sellest ideest. Kirjutasin seda pidevalt ümber ning ma arvan, et iga korraga läks see natuke paremaks. Mäletan, kuidas veetsin pikki tunde Pärnus imelises Mahediku kohvikus, kus pakutakse mahetoitu ning vaieldamatult Eesti parimaid porgandi- ja seenepirukaid, ning kirjutasin seda peatükki ümber ja ümber. Lõpuks sai mul sellest villand ning ma kirjutasin ülejäänud raamatu umbes kuu ajaga valmis.

Mulle meeldib see teine viis rohkem. Selles on liikumist.

pikk-13

Sepa 3 / Pikk 13, Viljandi, Eesti

Kas ma ütlesin, et alustasin raamatu kirjutamist Baltic Queeni pardal, kui me Eestist augustis 2013 lahkusime? See ei ole päris tõsi. Tegelikult kirjutasin mingi osa Viljandi materjalist aastate eest meie köögilaua taga Viljandis, väike ahi laua kõrval huugamas. “Maria ja linnu” kirjutasin samal ajal, kui see kõik juhtus – neil septembrikuu päevadel sadaski vihma nii, et sadu algas ja lakkas ja algas siis taas –, ning “Ülbikhiire” peatüki kirjutasin ma samal ajal, kui meil see epopöa kestis. See oli vast umbes siis, kui ma püüdsin lõpetada raamatut, mida eesti keeles tuntakse “Montréali deemonite” nime all. Igapäevaelust kirjutamine oli minu viis auru välja lasta. Minu arvates on mõned kõige paremad lood just niimoodi kirjutatud – millegi muu kirjutamisest puhates.

roheline-maja

Rohelise Maja kohvik, Viljandi, Eesti

Viljandis tunnevad sind kõik. Rohelise Maja kohvikus Koidu ja Tartu tänava nukal ei ole võimalik kirjutada isegi kaht minutit, ilma et keegi tahaks sinuga koos kohvi juua. Üks neist kohvijoojatest oli minu sõber Elias. Mul on rootslasest koka Eliase kohta ohtralt häid lugusid. Me käisime koos temaga toomas õunamahla, mida sai linnaservast mehelt, keda me kutsusime Jutukaks Kaleviks. Kalev pressis mahla vanas aidas, mis nägi välja nagu antiikmööbli kauplus, mida oli tabanud mõni juhuslik nõukogude mürsk. Selle heina seest võis leida mida tahes – akordione, köögilaudu, kehaosi… kes teab, mida kõike veel. Kalev sai teada, et ma olen ajakirjanik, ning tahtis mind kasutada politseile kätte maksmiseks või millekski selliseks. “Teeme koostööd! Sinult on uuriv ajakirjandus. Me võime selle Sakalasse panna!” – “Ei, ei,” ütlesin mina. “Ma ei ole selline ajakirjanik.”

Mul on väga palju häid Viljandi-lugusid. Nendest peaks ka raamatu kirjutama. See võib muidugi häirida Eliast, kellel on lihtsalt tarvis sõpra, kellega kohvikus kohvi juua.

“Miks sa niimoodi kogu aeg kirjutad?” küsis ta minult. “Keegi seda su raamatut ju niikuinii ei loe!”

Originaalpostitus: https://justinpetrone.wordpress.com/2015/05/27/where-i-wrote-my-estonia-3/

Uued raamatud Fred Jüssilt, Justin Petronelt ja Väino Uibolt

Viimase kahe nädala jooksul on meil trükivalgust näinud kolm uut raamatut. Fred Jüssi “Reisikirju” vaatab tagasi tema rändudele Siberis, Lapimaal, Leedus ja Fääri saartel, sekka on mälestusi ka Eesti metsadest-rabadest ning nende kohal lendamisest.

Justin Petronelt on aga ilmunud tema Eesti-raamatute kolmas osa. Praegu on see, “My Estonia 3”, saadaval vaid inglise keeles. Eestikeelne versioon “Minu Eesti 3” jõuab lettidele järgmise nädala lõpuks ja siis tuleb ka mõlema raamatu ühine esitlus, Viljandi rahvusvaheliste hansapäevade raames – kohtume Viljandis, Lossi 7 ehk Kirsimäe maja hoovis, laupäeval, 6. juunil kell 17.

Ja meie kolmas värske raamat on lavastaja, näitleja ja teatrijuhi Väino Uibo sulest – “Naeru varjus läbi elu” jutustab humoorikaid lugusid teatritegemisest 1960.–1980. aastate ENSVs.

Sel reedel on aga tulemas Jelena Skulskaja mälestusteraamatu “Marmorluik” esitlus, kirjandusfestivali Head Read raames – reedel, 29. mail kell 19 Vene Teatris Tallinnas. Autoriga vestleb Igor Kotjuh ja raamatust loeb katkendeid Indrek Sammul.

“Minu Eesti 3” esitlus

Laupäeval, 6. juunil kell 17 esitleb Justin Petrone Viljandi rahvusvaheliste hansapäevade raames Kirsimäe maja (Lossi 7) tagahoovis oma raamatut “Minu Eesti 3. Mis juhtus?”.

Igale soovijale kingiks pudel Justin Petrone villitud koduveini “Pole hullu”.

Turu raamatumessil

Tekst: Justin Petrone, “Minu Eesti”, “Minu Eesti 2”, “Montreali deemonite”, “Misjonäripoosi” autor

Fotod: Hannele Korkka, Jaana Vasama

Alustan sellest punktist, et ma olin Friedebert Tuglase seltsi külaline. Nemad, ilmselt härra Tuglase nimel, saatsid mulle kirja juba suve alguses, et kas ma tahaks tulla Turusse. Messi suur teema oli Ameerika, ja mina ju olen ameeriklane! Ütlesin jaa. Mul on alati hea meel Turus olla. Turu on mulle üks romantiline paik, peaaegu nii romantiline kui Helsingi – ilusad majad, ilusad inimesed, ilusad mälestused.

eesti2Ka oli huvitav olla Tuglase seltsi külaline. Ma tean küll, kes oli Friedebert Tuglas. Tema on see surnud Eesti kirjanik, kellel oli ebatavaline nimi. Palun mõelge: kas teie olete kohtunud mingi teise Friedebertiga Eestis? Ei usu. Friedebert oli ka kirjanikuna unikaalne, nii unikaalne, et tänapäevani on Tuglase selts Soomes aktiivne rühm, millesse kuulub umbes 3000 inimest! Olen ka lugenud natukene Tuglase värki. Tema oli 1905. revolutsiooni aja mees, kelle tsaari politseinikud panid vangi ja kes kirjutas pika luuletuse “Meri”. Lugesin ka kusagil, et tal olid mustlaste juured – mustlastest, kes olid ammu eestistatud.

Hea küll, elagu Tuglas.

http://petroneprint.wordpress.com/wp-includes/js/tinymce/plugins/wordpress/img/trans.gif (veel …)

Misjonäripoosist

Tekst: Justin Petrone, “Misjonäripoosi” autor

Eestit on õnnistatud siin elavate välismaalastest kirjameestega. Abdul Turay, Vello Vikerkaar, João Lopes Marques… Vahel tundub, et saime Eestis oma kolumnisti-tööotsad just tänu välismaalaseks olemisele. Meie toimetajad tellivad meilt selle nurga alt lugusid, sest “eestlased tahavad ju teada, mida teised meist mõtlevad”. Ja tänu kirjutava võimu juures olemisele on meist saanud justkui emissarid läänemaailmast, kes on saabunud siia selleks, et aidata Eestil muutuda.

Selline on meie poos siin ühiskonnas: misjonäripoos. Me oleme Eestisse saabunud õhu-, mere- või maateed kaudu ja asunud kohalike inimeste puudustele tähelepanu pöörama, seeläbi nende hingi päästma, et neid juhtida tõotatud maale.

Meiesugused pole siia tulnud mitte ainult kirjanikena. Igapäevases elus leiab kõikvõimalikke läänest pärit tegelasi, kes on siin levitamas oma elustiili. Küll otsivad mormoonid kusagil külavaheteel uusi päästmist vajavaid hingi, küll pistavad Eesti Jehoova tunnistajad uste vahelt sisse ajakirju, mis on trükitud USAs. Mu Californiast pärit sõber õpetab transtsendentaalset meditatsiooni Tartus, samas kui Ameerika ja Austraalia taustaga sõbrad on asutanud püstijala-naljatrupi Comedy Estonia, et seda läänelikku fenomeni siia maale sisse tuua. (veel …)

“Montréali deemonite” autor Justin Petrone Tallinnas, Viljandis, Tartus ja Pärnus

Niisugune uudiskiri läks täna meie kirjastuse sõpradele:

Ilmunud on Justin Petrone esimene ilukirjanduslik romaan – kas autobiograafiline või mitte, selle üle võib vaielda, sõnab autor. Teose tegevus toimub geenitehnoloogia konverentsil kuue intensiivse päeva jooksul, tegevusse on segatud psühhiaater, geeniteadlane, jumal, kurat, surnud vaarisa, ingliverd ettekandja, saatanlik striptiisitar ja palju teisi.

Raamatu pealkiri? See on “Montréali deemonid”, aitäh kõigile neile, kes eelmise uudiskirja küsimusele õigesti vastasid. Random.org-i abiga otsustas fortuuna naeratada Marliis Ellingile, võtame Sinuga ühendust.

Justin Petrone kohtub lugejatega ja tutvustab oma uut raamatut neljas Eesti linnas: neljapäeval, 27. septembril kell 18–19 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus; neljapäeval, 4. oktoobril kell 17–18 Viljandi Rahva Raamatus; reedel, 5. oktoobril kell 18–19 Tartus Tasku keskuse Rahva Raamatus; laupäeval, 13. oktoobril kell 15–16 Pärnus Port Arturi keskuse Rahva Raamatus.

Autor on külaliseks ka raadiojaama Star FMi hommikuprogrammis – reedel, 28. septembril kella 9 paiku.

Järjejutuna kuuleb katkendeid “Montréali deemonitest” Kuku raadios 1. kuni 5. oktoobrini. Järjejutt on eetris igal tööpäeval kell 10.45–11.00 (kordus 18.45–19.00). Pühapäeval, 7. oktoobril kell 19.00–20.00 saab kuulata kogu juttu korraga.

Ilmunud on ka “Montréali deemonite” e-raamat.

Head lugemist soovib Petrone Printi toimkond

info@petroneprint.ee
www.petroneprint.ee