Nõid annab nõu Väike Myy

Noor ja hakkaja pere sattus kogemata kahe suguvõsa vahelisse tülisse. Eks üks suguvõsa olnud nende enda oma, muidu poleks lool alust. Ise ei teinud noored aga midagi, mille pärast keegi oleks võinud neid sajatada. Konflikt oli tekkinud vanemate inimeste vahel. Kogu põhjus oli sajataja kurjuses, kadeduses ja skisofreenilistes ilmingutes. On aga üldteada, et üks korralik sajatus hakkab suguvõsas levima: emalt tütrele, isalt pojale… Nii ka seekord. Loo teine pool oli puuduliku mõistusega, aga juuksejuurteni kurjust täis, raevukas ja ülimalt keskendunud. Kui lisada pärilikud võimed, saame väga vastiku kompoti. Haige inimene ei mõtle selgelt, vihas võib ta sajatada kõige hullemat: surma.
Ning siis hakkas juhtuma…

(jätkub raamatus)

Nii kõndiski meie loo peategelane ühe nõia juurest teise juurde ja muidugi sai igaühelt aina paremat abi, mis, ime küll, tema enesetunde järjest halvemaks muutis. Kui ta kolmandat korda minu juurde tagasi jõudis, keeldusin temaga töötamast. Ei ole võimalik aidata inimest, kes abi ei vaja. Mida sa ka ei teeks, ta tirib kõik endale tagasi. Ning mida „haritum“ ta maagia vallas on, seda hullem.

(jätkub raamatus)

Hirmusõnumit edastatakse meile päevas lugematu arv kordi ja me ei pane seda enam tähelegi. Samal ajal kinnistub see meie teadvusse. Kui näiteks teleuudiseid jälgida, tundub, et maailmas ei olegi enam midagi peale vaenulike jõudude, sisaldugu need siis E-ainetes vorstijupi sees, vaenuliku naaberriigi olemasolus või valimisreklaamis. Öeldakse, et meil on tõejärgne ajastu, aga sellest on tasapisi saanud hirmude ajastu, sest mis veel võiks rahvamasse paremini vaos hoida kui mitte hirm? Sellega ongi nii, et hirmu otsest põhjust me ei näe – me ise ju ei näe, mis on segatud toiduainete hulka või kas mingid tankitorud või raketid on kusagil kaugel keeratud meie poole, ega tea, mis juhtub, kui see või teine erakond võimule pääseb. Aga neid mõtteid on sisendatud meisse kannatlikult ja iga päev meedia, reklaami, suusõnalise teabe kaudu. Ja me jagame neid, nii suusõnal kui ka sotsiaalmeedia kaudu, et kaaskodanik samuti mõtleks järele ja kardaks, sest kuidas elab naaber nii, nagu 183 ei olekski meie ümber mingeid ohte? Las poeb ka põõsasse!

(jätkub raamatus)

Meie heaoluühiskond on kestnud kauem kui ühelgi varasemal meile teada oleval ajalooperioodil. See ei ole normaalne ja langus tuleb, see on seaduspärane ja vältimatu. Mitte kuivikuid ei pea me koguma ega kaevikuid kaevama, vaid oma vaimse minaga uuesti sõbraks saama, illusioonidest loobuma ja reaalsust tunnistama. Muutustega saab hakkama see, kes on vaimselt tugev ja terve ellusuhtumisega.

(jätkub raamatus)