Minu Poola Anna Tiido

Ilmub
10.2021

Lipuauto tagaistmel

Diplomaatiline pagas ehk kümmekond kasti kokku ja taas kolima! Minu aeg Eesti esinduses Euroopa Liidu juures Brüsselis saab 2014. aastal läbi ja ees ootab järgmine sihtpunkt – Poola pealinn Varssavi. Peaksin juba harjunud olema, ent midagi on seekord teisiti – olen lähetuses oleva suursaadiku kaasas olev abikaasa.

Milline on elu koduse prouana teiste omasuguste seas? Kui palju kohustusi ja vabadust mind tegelikult ees ootab? Kas Poolat näengi järgmisel neljal aastal vaid lipuauto tagaistmel järgmisele vastuvõtule kiirustades?

Nende mõtetega asun toetama abikaasa Harrit võõrsil ja sisustama oma päevi. Poola, eestlastele nii lähedane ja kauge, avab end mulle läbi õpingute Varssavi ülikooli doktorantuuris multikultuurses seltskonnas, kohapeal elavate eestlaste, väljasõitude, kohaliku köögi tundma õppimise ja teravate poliitiliste pingete kaudu. Eestlased ja poolakad mõistavad teineteist tänu sarnasele ajaloole hästi, ent ometi on kahe riigi vahel vähem kontakte, kui geograafiline lähedus arvata lubaks.

Selle raamatuga loodan vahemaad vähendada.

Ületurvatud tunne linnaku sees kaob siis, kui naabrimehel käivad vargad. See juhtub keset päist päeva ja vargad sisenevad väidetavalt läbi meie aia jalgvärava ja ronivad meilt edasi järgmisesse aeda. Kaduma läheb kallis kullast käekell ja 20 000 zlotti sularaha, mis kõik olevat vedelenud lahtiselt elutoa laual. Meil tekib küll küsimus, miks peaks kellelgi kodus selline kogus sularaha vedelema, kuid ei hakka täpsemalt selle kohta pärima. Sellest ajast peale käib politseiauto tihti meie „residentsi“ ees, sees istumas mõni tüdinenud ilmega politseinik ja sööb burgerit.

(jätkub raamatus)  

Esimesel aastal oleme valmis meie väikese kolme inimese tiimiga, laual on kohustuslikud kiluvõilevad, natuke vorsti, suur Eestimaa kaart selja taga, Tallinna tutvustavad raamatud. Peale selle on veel materjale Arvo Pärdist ja Skype’i teemal. Selle päeva jooksul läheb keel krussi, kui peab korduvalt seletama koolirahvale, kus asub Eesti ja et pealinnaks on Tallinn. Poolakad teavad üsna hästi, „Aa, Estonia!“, ja neile maitseb ka kilu. Küll aga on teine lugu prantslastest vanematega, kes kilu peale nina kirtsutavad ja lisaks ütlevad oma lastele: „Mine nüüd, Eestis euro käibel, ei ole!“ Laps osutab meie lauale, kus on muude eksponaatide hulgas ka euromündid. Prantsuse isa ikka ei usu ja jalutab tähtsa näoga edasi. Eesti tutvustamine maailmas tundub ikka veel kui lai kündmata põld, isegi kui taasiseseisvumisest on möödas kolmkümmend aastat.

(jätkub raamatus)

Meil on olnud ka naljakaid meenutusi, näiteks kuidas ma enne abiellumist söötsin Harrile pidevalt sisse baklažaani ja suvikõrvitsat. Alles pärast abiellumist tunnistas ta lõpuks ausalt, et need ei ole tema arvates üldse hea toit. Mu abikaasa jaoks on juurviljad see, mida toit sööb, nagu tema sõnul rääkis kunagi karupoeg Puhh. Menüüs peab alati olema liha või äärmisel juhul kala. Kõik need eksperimendid viisid aga selleni, et meie kahe kogukaal lähenes peagi kahesajale kilogrammile ja pidime hakkama end piirama. Kui saime teada, et kolime Varssavisse, hakkasime pidama Dukani dieeti elik toitusime peamiselt valgust. See oli piinarikas, kuid tulemuslik ning me kumbki kaotasime kuus-seitse kilo. See oli aga enne Poolat ja siis ei olnud me veel maitsta saanud selle maa külluslikku kööki.  
(jätkub raamatus)
Poola katoliku kirik on traditsiooniliselt olnud väga tugev identiteedi osa poola rahva jaoks. Öeldakse, et Poolas on väga raske vältida kristluse sümbolite nägemist. Ükski üritus ega suur avamine ei toimu ilma preestrite õnnistamiseta. Ametlikult on kirik ja riik Poolas eraldatud, praktikas on aga preestritel suur mõju kultuuris, hariduses ja poliitikas. Alates kommunismi kukutamisest oli kirik suurte ressursside ja ka restitutsiooni korras mitmete omandite saaja. Umbes 38 miljoni elanikuga Poolas on ristitud 33 miljonit inimest, mitmes peres tähistatakse pulmi ja muid sündmusi katoliiklike tseremooniatega kooskõlas.
(jätkub raamatus)  
Poolakaid peab Linda uhketeks, väga kõrge enesehinnanguga inimesteks, kes hoiavad omasid. Poolakad võtavad kriitikat üsna isiklikult ja hellalt, annavad kergesti lubadusi, aga täitmisega venitavad. Ka Linda üllatus selle peale, et poola mehed suudlevad naise kätt. Naised aga on väga hoolitsetud, maitsekalt riides, kohusetundlikud ning abivalmid. Linda imestas, et kuigi sai poola kolleegidega väga hästi läbi, ei kutsunud nad kunagi teda enda koju külla. Poolakad on väga perekesksed ning austavad traditsioone. Huvitaval kombel on nad samal ajal oma õiguste eest suured võitlejad, mis väljendub näiteks streikides ja tänavaprotestides. Linda arvab, et selleks, et Poolast aru saada, peaks eesti turist käima kohal mitmeid kordi, Poola on piirkonniti väga erinev. Alguses vaimustus Linda eelkõige Zakopane ja Krakówi regioonist. Peale nende aga soovitab Linda külastada kindlasti Toruńi, Malborki, Gdański, Masuuria piirkonda, Wrocławi, Kaziemierz Dolnyd, Zamośći – neid kohti on palju.   
(jätkub raamatus)
Iiri suursaadiku ebatraditsiooniline perekond on eriti vastuoluline Poolas, kus konservatiivsed väärtused siiani väga tugevad. Iiri suursaadik ja tema kaasa on veetlevad džentelmenid, kelle residents asub vanaaegses villas linna keskel ja seal korraldatakse ka pidusid. Seal toimuvad ka traditsioonilised püha Patricku päevad kord aastas, rohke alkoholiga – Iirimaa on nii õlle kui ka viski poolest tuntud maa, kuid samuti Baileyse likööri kodumaa. Rahvas on kõrgendatud meeleolus, paljudel seljas rohelised riided või lihtsalt mõni roheline element. Ma ise olen aga sobimatult riietatud punasesse, kleidi varrukad on satsidega, nagu on tolle aja mood, ja on ebamugavad – kui tahta toitu võtta, võivad varrukad kastmesse uppuda. Stephen ise on tervitamas rahvast suursaadiku kõrval ja õitseb õnnest. Küll aga märkan, et puudu on mõne islami riigi esindajad – võibolla oli see juhus, võibolla oli see sõnum, et ebatraditsioonilisi paare ei aktsepteerita.
(jätkub raamatus) 
 Tiirutame autoga ümber Varssavi, aga ei leia kusagilt Eestile omast ürgmetsa – igal pool on juba asustus ees. Lõpuks peatume mingi küla taga ja kõnnime lootusrikkalt mööda metsa. Leidub väga vähesel arvul pilvikuid, üksikuid puravikke ning ka männiriisikaid. Hulgaliselt on aga meile tundmatuid oranžika-beeži mütsiga rasvaseid seeni. Meie seeneekspeditsiooni kuuluv härrasmees näeb mingi hetk ühte kohalikku vastu jalutamas. Eestlane läheb juurde, näitab tundmatut seent ja küsib, kas seda seent võib süüa. Poolakas vaatab tõsiselt seenele otsa ja ütleb: „Võib küll süüa, üks kord.“   
 
(jätkub raamatus)
Olles ise välimuselt suhteliselt poolaka moodi, liigun ma Varssavis täiesti rahulikult ringi nii metroo kui ka trammiga  ja seetõttu on raske ette kujutada, mis juhtub siis, kui oled erinev. Küll aga kuulen lugusid. Näiteks olevat üks ladinaameeriklane metroos peksa saanud, kuna nägi välja araablase moodi. Võõraviha on Poolas kahjuks väga levinud, sest teist päritolu inimesi on kaduvväike protsent. 98% Poola elanikkonnast on etnilised poolakad ja ülejäänutest on suur osa kas Valgevenest või Ukrainast pärit. Üksikud lõunamaalased võivad tõesti tunda end õõvastavalt sellel suurel valgel maal.  

Autoriõigus: Anna Tiido ja Petrone Print OÜ, 2021
Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Triin Toome
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-91-2 (trükis)
ISBN 978-9916-605-95-0 (epub)
ISBN 978-9916-605-96-7 (epub)

192 + 16 lk

Kommentaarid