Minu Poola Anna Tiido

Ületurvatud tunne linnaku sees kaob siis, kui naabrimehel käivad vargad. See juhtub keset päist päeva ja vargad sisenevad väidetavalt läbi meie aia jalgvärava ja ronivad meilt edasi järgmisesse aeda. Kaduma läheb kallis kullast käekell ja 20 000 zlotti sularaha, mis kõik olevat vedelenud lahtiselt elutoa laual. Meil tekib küll küsimus, miks peaks kellelgi kodus selline kogus sularaha vedelema, kuid ei hakka täpsemalt selle kohta pärima. Sellest ajast peale käib politseiauto tihti meie „residentsi“ ees, sees istumas mõni tüdinenud ilmega ja burgerit mäluv politseinik.

Esimesel aastal oleme valmis meie väikese kolme inimese tiimiga, laual on kohustuslikud kiluvõilevad, natuke vorsti, suur Eestimaa kaart selja taga, Tallinna tutvustavad raamatud. Peale selle on veel materjale Arvo Pärdist ja Skype’i teemal. Selle päeva jooksul läheb keel krussi, kui peab korduvalt seletama koolirahvale, kus asub Eesti ja et pealinnaks on Tallinn. Poolakad teavad üsna hästi, „Aa, Estonia!“, ja neile maitseb ka kilu. Küll aga on teine lugu prantslastest vanematega, kes kilu peale nina kirtsutavad ja lisaks ütlevad oma lastele: „Mine nüüd, Eestis euro käibel, ei ole!“ Laps osutab meie lauale, kus on muude eksponaatide hulgas ka euromündid. Prantsuse isa ikka ei usu ja jalutab tähtsa näoga edasi. Eesti tutvustamine maailmas tundub ikka veel kui lai kündmata põld, isegi kui taasiseseisvumisest on möödas kolmkümmend aastat.

(jätkub raamatus)