Kaks küünalt

Ilmunud
09.2020

Romaan armastusest ja surmast

Elu ongi ebaõiglane. Ja vähe on neid, kes sellega edukalt toime tulevad. Uskudes, et meile on antud päevi lõpmatus reas, raiskame neid mõttetult ja kurdame, et õnn jääb tulemata. Ootame oma suurt õnne, heites kõrvale väikese. Otsime seda õiget inimest, panemata tähele, kuidas temast mööda tatsame … Aga õnne ei jagatagi kuskil väljamüügil kilokaupa. See kas on olemas meie enda sees, või siis ei ole. Vanu asju minema visates võib ta olla lihtsalt kaotsi läinud. Ning terve maailmatäis inimesi käib ringi otsides, ostes, müües, vahetades … Viitsimata vaadata omaenda taskusse. Aga võti on alati just seal.

Katkendid

Tüdruk taipas kohe, et maailm on kokku varisenud. Isa must kogu helendava teleriekraani taustal, mis ei olnud hall nagu tavaliselt, kui saated lõppesid, vaid sinine. Sinine nagu taevas. Või nagu unistus. Kell oli neli öösel. Ta ei teadnud, mis on juhtunud. Mis võib olla nii kohutav, et kustutab kõik helid, kell tiksub kuuldamatult, telekas ei sumise, hiired on krabistamise jätnud. Hetk hiljem ta tajus, et ka torm oli vaibunud. Kaseoksad ei trummeldanud enam vastu akent. Tuul ei vilistanud korstnas. Kõik oli vaikinud. Rahutust murest oli kasvanud kõikemattev paanika. Tüdruk vedas oma viieteistaastase keha ainsale valgusallikale lähemale. Siis ta juba nägi…

(jätkub raamatus)

Teisele kohtamisele ma ei jõudnudki. Käisin klubis ja sattusin ikka tõsise looma otsa. Järgmise päeva lõunani püherdasime tema laias voodis ja sõime vahepeal leiget borši, mida keegi lollpea palehigis piiri taga välja teenis. Ka neid kasukaid ja salle, mis igal pool vedelesid. Korraarmastusega daam silma ei paistnud, küll aga täitmatusega. Peale lõunat vabandasin end vajadusega kondoome juurde osta ja pühkisin selle maja tolmu oma jalgadelt. Et ikka džentelmeniks jääda, saatsin talle sõnumi: ega sa ometi ei arva, et meie vahel midagi oli? Et ma vastust ei saanud, järeldasin, et daam kas oli nõus või siis järab juba järgmist suutäit, olles minu tagasihoidliku isiku unustanud…

(jätkub raamatus)

Martin on töölt tulles megaüllatunud, leides eest piduliku õhtusöögi ja põlevad küünlad. Ütlen, et rohkem ei raiska me oma elust ainsat minutitki, ja ulatan teatripiletid. Ta on mul imeline, ilma igasugu jõrinata sukeldub vanni ja ajab siis peenemad hilbud selga. Mina otsin välja tumelilla pika kleidi ja ehted. Martin heidab pilgu mu valikule ja haarab helelilla pluusi järele. Hetkeks peatume peegli ees, me oleme imeilus paar! Tere, ilus elu! Siin me oleme!

(jätkub raamatus)

Ma ei saa tulevikku muuta, aga ma saan muuta selle ilusamaks. Saan elada nii, et pärast ei oleks midagi kahetseda ega andeks paluda.

Sõidan linna läbi langeva lume ja olen iseendaga südames rahu sõlminud. See selgeltnägemise võime, mis Maiaga seoses ikka ja jälle ootamatult tuleb, ei ole antud lihtsalt niisama. Minu ülesanne on päike jälle paistma saada. Ikka ja jälle. Niikaua, kuni ta veel kustunud pole.

(jätkub raamatus)