“Minu Narva” kandideerib Vilde kirjandusauhinnale
Katri Raigi “Minu Narva” kandideerib Eduard Vilde kirjandusauhinnale. Teised kandidaadid on Elo-Maria Rootsi “Vaimude jaam”, Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika” ja Andrus Kiviräha “Maailma otsas”.
Katri Raigi “Minu Narva” kandideerib Eduard Vilde kirjandusauhinnale. Teised kandidaadid on Elo-Maria Rootsi “Vaimude jaam”, Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika” ja Andrus Kiviräha “Maailma otsas”.
Kristiina Ehini “Paleontoloogi päevaraamat” pälvis Virumaa kirjandusauhinna. Seekord läks auhind jagamisele: peale Ehini sai laureaadiks ka Valdur Mikita “Lingvistiline mets”.
Virumaa kirjandusauhinna nominentideks valiti kaheksa raamatut, nende hulgas ka Kristiina Ehini “Paleontoloogi päevaraamat” ja Viktoria Ladõnskaja “Lasnamäe valge laev”. Nimistusse kuuluvad veel Ene Hioni “Valdo Pant”, Andrei Ivanovi “Harbini ööliblikad”, Valdur Mikita “Lingvistiline mets”, Pille-Riin Purje “Velda Otsus – nimi eesti kultuuris”, Rein Põdra “Voor” ja Jaak Urmeti “Saarineni maja. Sada aastat ajalugu 1912-2012”.
Kirjandusauhinna laureaat kuulutatakse välja vähem kui kuu aja pärast.
Jätkame oma traditsiooni ja kuulutame välja aastalõpu-blogikampaania.
Kõik, kes arvustavad alates 16. novembrist kuni 31. detsembrini mõnda meie kirjastuse raamatut oma blogis, palun pange siia kommentaariumisse selle arvustuse link koos arvustaja kontaktiga ja/või saatke see link aadressil info@petroneprint.ee.
Blogimängu reeglid on järgmised:
– Iga arvustaja saab kingiks ühe raamatu, hoolimata arvustatud raamatute arvust.
– Arvustusse tuleb lisada arvustatava raamatu link (st link raamatule meie koduleheküljel).
– Kui keegi tahab osaleda, aga tal ei ole oma blogi, siis palun saatke oma arvustus kuni 31. detsembrini aadressile info@petroneprint.ee, me avaldame selle siin kirjastuse blogis vabalt valitud ajal.
Kingiks on valida järgmiste raamatute vahel:
1) “Aja loo” sarjast Hille Karmi “Taevas ja Maa” ‒ lugu kirikuõpetaja peres kasvamisest, 1950.-1960. aastatest;
2) Anna-Maria Penu reisiromaan “Kes kardab Aafrikat?” ‒ ühiskonnakriitiline lugu Ugandast, kohast kus autor töötas kohalikus päevalehes;
3) Epp Petrone “Muinasjutud armastusest” ‒ rikkalikult illustreeritud muinaslood, mida on Epp jutustanud oma lastele ja nende sõpradele ning sellesse raamatusse;
4) Kati Murutar “Projektilaps Pärnust” ‒ veel üks “Aja loo” sarja lugu, seekord 1970.‒1980. aastatest, ühe vastuolulise inimhinge kujunemisest selle ajastu taustal;
5) meie värviraamatute trio: Maara Vindi ja Villu Kase “Teopoiss Theo”, “Veealune loss” ning “Kohviaur ja teeaur” ‒ kolm muinasjuttu, millel juures värvimist ootavad pildid.
– Raamatu saadame tasuta kohale Eesti aadressidele. Välismaa postitasu peaksite siiski ise maksma (või siis jõuluks Eestisse raamatu järele tulema ). Tartu inimestele annaksime raamatu
meeleldi kätte oma kontoris, kesklinnas, Küütri 16, avatud tööpäeviti 11-15.
– Blogikampaania algab PRAEGU ja lõppeb 31. detsembril, seega jagame raamatuid kingiks arvustuste eest, mis on blogides ilmunud 16. novembrist kuni 31. detsembrini 2012 (varasemad ja hilisemad blogipostid ei lähe paraku arvesse).
– Kirjutage südamest, mis arvustatava raamatu juures meeldis ja/või ei meeldinud, millega sulle see tekst seostus. Ja mitte liiga lühidalt, ikka parajalt :). Võite vaadata meie kodulehelt erinevate raamatute all olevaid arvustusi.
Aasta lõpus toimuva blogimängu traditsioon on sama vana kui Petrone Print.
Meie kõige esimest, 2007. aasta blogiarvustuskampaaniat saab vaadata siit.
Ja 2008. oma siit.
Aastal 2009 proovisime intervjuu-lingikampaaniat, mida saab kaeda siit.
Ja 2010. aasta blogimäng on siin ning 2011. aasta oma siin.
Head mõttejooksu kõikidele! Nii autorid kui kirjastus ootavad huviga!
Eile ja täna said meie uudiste huvilised uue uudiskirja :).
Äsja on raamatulettidele jõudnud “Minu maailmameri”, meie populaarse sarja raamat järjekorranumbriga 50. Teose autor Uku Randmaa on esimene eestlane, kes üksipäini maailmale ringi peale purjetanud. Alguse sai ta ümberilmareis keskeakriisist ja leinast. “Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud,” meenutab Uku Randmaa. “Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata. Kõigest hoolimata ma ei kurda. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada.”
Raamat räägib seiklustest (aga ka argirutiinist), purjetades algul ümber Islandi, edasi Madeira kaudu Kanaaridelt ja Roheneemesaartelt üle Atlandi ookeani Panama kanalini, üle Vaikse ookeani, Fidži saartelt Austraalia põhjatipuni, Jõulusaarelt Kookossaarteni, üle India ookeani Hea Lootuse neemeni ning siis kodu poole tagasi. Taas Roheneemesaartele jõudes kohtas seikleja aga omaenese jälgi.
“”Minu maailmameri” on justkui värske tuul unistuste purjedes,” ütleb raamatu toimetaja Evelin Kivimaa. “Nagu Uku ütleb – purjetamine ei ole mitte liikumine ühest punktist teise, vaid elustiil. Raamat on väga aus: siin on koos nii vahetud elamused, mida Uku päev-päevalt jäädvustas oma ümbermaailmareisi blogisse, kui ka ohtlike olukordade kirjeldused, mida ta ei söandanud omal ajal blogisse kirja panna, et koduseid mitte ehmatada.”
Ja septembrikuu raamatuid tuleb meie kirjastuselt veel. Järgmisel nädalal ilmub bestselleri “Minu Eesti” autori Justin Petrone debüüt ilukirjanduse vallas, žanriks “satiiriline pihtimusromaan”. Teose peategelane Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes aina kusagil üle ilma komandeeringus. “Võimetuna midagi tundma,” üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood.
Mis on selle uue raamatu nimi? Palun saada õige vastus märksõnaga “Justini raamat” aadressile info@petroneprint.ee. Fortuuna naeratuse korral võid just Sina olla see õnnelik, kellele saadame tasuta kolm vabalt valitud raamatut meie kirjastuselt.
Head lugemist!
Petrone Printi toimkond
Fotod ja pildiallkirjad: Mare Grau, reisiromaani “Võõramaalane” autor
Seekord läheme romantilisele reisile “Võõramaalase” radadele: kõigepealt Londonisse, kus raamatu peategelane Anna kõigepealt elas ja töötas ja kus ta armastuse leidis. Seejärel liigume Prantsusmaale, kuhu Anna oma armastatuga kolis. Raamatust pärit tsitaadid on kaldkirjas.
Kommenteeri albumit (selleks on aga täpselt nädal ehk 6. juulini) ja võida üks vabalt valitud raamat! Milliseid mõtteid, tundeid see pildialbum sinus tekitab? Kuhu ise eelistaksid elama kolida, kas Inglismaale või Prantsusmaale? Milline piltidel olev Prantsusmaa mõis kõige rohkem vaatama meelitab?
London – linn parkidest ja telliskividest, natuke ka betoonist
Kui Miina 1864. aastal Londonisse saabus, siis seda tänavat (The Mall) veel ei eksisteerinud. Tänava kaugemas otsas on Buckinghami Palee, vasakule jääb St. James’s Park, kaugemal paremal on St. James’s Palace ja Green Park.
Nende teekond läbi Londoni kesklinna kulges mööda laiu tänavaid, mida ääristasid aukartustäratavad telliskivimajad valgete usteesiste, sammaste ja mustade läikivate ustega. Ühte tänavat ääristas koguni terve loss, mis oli samuti telliskividest. (“Anna maksab professori võla ehk mis tema arvates juhtus aastal 1864”, järgnevad tsitaadid samast novellist, kui pole teisiti märgitud.)
St. James’s Palace. Üks kuninglikest paleedest. Tänapäeval on mustad hobusekaarikud vahetunud mustade taksodega. (veel …)
Petrone Printi raamatute ja üleüldse laia ilma tundmise viktoriin on selleks korraks läbi. Kokku osales selles 1449 inimest ja suur tänu teile kõigile selle eest, et olete meie raamatuid lugenud :). Loodame ka edaspidi jätkata samas vaimus. Aga vaid ühele naeratab täna fortuuna… Random.org valis välja, et selle naeratuse osaliseks sai viktoriinis osaleja number 950, Elle Ots.
Palju õnne Sulle ja võtame ühendust!
Petrone Printi ja Delfi Naisteka jutukonkursi võitja on nüüd samuti teada. Lugejad valisid oma lemmikuks loo “Ukrainlaste lahkusel ei ole piire”. Palju õnne!
Mika Keräneni “Minu Supilinn. Tõelise elu mekk” on ilmunud. Meie kontoris ja e-poes on see juba olemas. 10 eurot ja raamat on sinu!
Raamatut esitleme laupäeval, 21. aprillil kell 13.45 Supilinnade päevade platsil (Kartuli ja Oa tänava nurgal Emajõe ääres).
Kõik soovijad saavad panna kokku oma meeskonna ja osaleda “Minu Supilinna” ainelises orienteerumismängus, mis algab kell 14. Kiireimatele auhinnad! Supilinna päevade kavaga saad tutvuda siin.
See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.
Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi.
Vahur Afanasjev pälvis oma “Minu Brüsseli” eest 2011. aasta parima reisikirjaniku preemia. Go Travel andis auhinna üle 4. aprillil. Koos Vahuriga sai sama au osaliseks ka Peeter Sauter raamatu “Flirt budaga. Elust ja tsiklisõidust” eest.
Palju õnne!
Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon” valiti Virumaa kirjandusauhinna laureaadiks.
Palju õnne autorile ja aitäh lugejatele!
Lähemalt loe Virumaa Teatajast.
Seekord said lugejad esitada küsimusi “Minu Bollywoodi” autorile Ragne Jõerannale. Aitäh kõikidele küsijatele ja aitäh Ragnele!
Auhinnaraamatu “Minu Tšiili” võitis Lil. Palju õnne ja palun kirjuta meile: triinu@petroneprint.ee.
Mis pani/ajendas sind Eestist lahkuma ja kuidas suhtusid sellesse su lähedased? Kuidas leevendad kodumaa igatsust? Ja kuidas hoiad Eestit ja eestlust ikka enesega?
Nagu raamatus kirjutasin, ajendas mind Indiasse minema fakt, et 2007. aastal avati otselend Helsingi–Delhi, ja ka pilet oli soodne. Ja Aasias polnud ma varem ka viibinud. Nii et miks mitte! Maailm on minu kodu, tunnen ennast pigem kosmopoliidina kui ühe koha patrioodina. Olen kass, kes kõnnib omapead, kuid samas kaitsen kui emalõvi oma kutsikaid! Mis on igatsus? Lähedus kas on või ei ole – ja kui see tekib, siis ei kao see ka kaugel olles. Mulle ei meeldi inimeste lahterdamine rassi, rahvuse, nahavärvi, usu, elukutse jms järgi – äkki piisab, kui prooviks lihtsalt INIMENE olla, selle sõna parimas mõttes. Seega eestlane, hindu, moslem, ameeriklane – mulle sobib kõik, kui neis INIMENE kaotsi pole läinud. (veel …)
Kuulutame välja järgmise lugejaintervjuu. Seekord on kõikide küsimustele lahkelt nõus vastama “Minu Bollywoodi” autor Ragne Jõerand.
Mõtle küsimus(ed), postita need siiasamma (või kui sa soovid, saada aadressile triinu@petroneprint.ee) ja sul on võimalus võita Liisi Lõo raamat “Minu Tšiili”.
Küsimuste esitamiseks on aega 21. oktoobrini. Ootame huvitavaid küsimusi ja rohket osavõttu :).
Meie e-poes ja kontoris on nüüd saadaval Ester Laansalu kirjutatud “Minu Kreeka”. Esimesed 10 e-poest tellijat saavad kingituseks pileti Sõpruse kinos 28. augustil viimast korda linastuvale Kreeka filmile “Attenberg”.
Häid lugemis- ja kinoelamusi!
Sõpruse kinos esilinastus eelmisel nädalal Miranda July uus film “Tulevik”. Meie lugejatel on võimalus võita pääsmeid sellele linateosele.
Meid huvitab, millised on teie ootused “Aja loo” sarja suhtes? Kelle või millise ajastu mälestusi tahate lugeda? Ootame teie arvamusi siiasamma kommentaariumisse kuni 21. augustini. Kõikide vastanute vahel loosime välja 5 pääsmepaari vabalt valitud “Tuleviku” seansile.
Head vastamist!
Seekord vastas lugejate küsimustele “Minu Brüsseli” autor Vahur Afanasjev.
Raamatu kirjeldavat sissejuhatust lugedes jäi okas hinge, kirjutasid, et Brüsselis on lärmakad moslemid… Pole absoluutselt tõsi, üldistada ei tasu. Elan siin ise juba üle 10 aasta. Lärmavaid araablasi, türklasi, albaanlasi jne on, aga moslemid pole nad kõik kindlasti mitte. Kui tihedalt sa ise üldse moslemitega kokku puutusid? Pole ise raamatut lugenud veel, ei peagi vajalikuks, kuna elan ise selle Soodoma ja Komorra keskel.
Moslemite lärmamise kohta – ma tõesti ei küsinud ükshaaval, kes on moslem, kes mitte. Millist üldnimetust sa soovitad? Tšurkad? Raamatus on käratsevate moslemite kõrval täiesti olemas tänaval kusevad noored eurokraadid. Tagakaaneteksti lugemine pole ehk päris piisav alus, mille põhjal öelda, et ma üldistan liiga palju. Päris ilma üldistamata ei tahtnud ma kirjutada. Pane tähele, et kirjutan “käratsevad moslemid”, mitte “lärmakad”. Viimane näikse olevat hea lugeja eksperthinnang.
Sattusin Monkis mitu korda järjest alžeeria kraanajuhiga jooma. Too ütles küll, et on moslem ja et eurooplased teda ei mõista. Täiendasin, et ka mina pole lääneeurooplane, ja rääkisin soome-ugri keeltest. See oli talle väga huvitav. Siis rääkis ta sellest, et poolakad on värdjad ja ei oska üldse kraanat juhtida. (veel …)
Viimati said lugejad küsitleda Justin Petronet, seda intervjuud saad lugeda siit. Nüüd on kord “Minu Brüsseli” autori Vahur Afanasjevi käes. Kallid lugejad, olge head ja saatke oma küsimus meile alates tänasest kuni 6. juunini aadressile triinu@petroneprint.ee (võite selle ka siia üleskutse alla postitada). Küsijate vahel loosime välja Margot Roose raamatu “Minu Amsterdam”.
Head intervjueerimist!