Lugejad küsisid, Vahur Afanasjev vastas

Seekord vastas lugejate küsimustele “Minu Brüsseli” autor Vahur Afanasjev.

Raamatu kirjeldavat sissejuhatust lugedes jäi okas hinge, kirjutasid, et Brüsselis on lärmakad moslemid… Pole absoluutselt tõsi, üldistada ei tasu. Elan siin ise juba üle 10 aasta. Lärmavaid araablasi, türklasi, albaanlasi jne on, aga moslemid pole nad kõik kindlasti mitte. Kui tihedalt sa ise üldse moslemitega kokku puutusid? Pole ise raamatut lugenud veel, ei peagi vajalikuks, kuna elan ise selle Soodoma ja Komorra keskel.

Moslemite lärmamise kohta – ma tõesti ei küsinud ükshaaval, kes on moslem, kes mitte. Millist üldnimetust sa soovitad? Tšurkad? Raamatus on käratsevate moslemite kõrval täiesti olemas tänaval kusevad noored eurokraadid. Tagakaaneteksti lugemine pole ehk päris piisav alus, mille põhjal öelda, et ma üldistan liiga palju. Päris ilma üldistamata ei tahtnud ma kirjutada. Pane tähele, et kirjutan “käratsevad moslemid”, mitte “lärmakad”. Viimane näikse olevat hea lugeja eksperthinnang.

Sattusin Monkis mitu korda järjest alžeeria kraanajuhiga jooma. Too ütles küll, et on moslem ja et eurooplased teda ei mõista. Täiendasin, et ka mina pole lääneeurooplane, ja rääkisin soome-ugri keeltest. See oli talle väga huvitav. Siis rääkis ta sellest, et poolakad on värdjad ja ei oska üldse kraanat juhtida.

Kas sul mõni moslemist tuttav ka on?

Ühe alžeerlasega olime kõrtsisõbrad, aga ta kadus silmapiirilt. Siis oli veel hollandlane Arthur, kes pöördus Al-Qaedast kirjutamiseks islamisse, käis vastavas koolis, ei puutunud mitu aastat alkoholi… Aga siis sai Arthuril raamat valmis, koraanikoolist visati ta välja ja ilmselt ei viitsinud ta niisama kah kauem moslem olla. Peale nende puutusin kokku Bosnia moslemite paariga; kenad inimesed, lasin neil enda äraolekul nädal aega tuba ja voodit kasutada.

Kui küsimus on ajendatud probleemsetest Magribi päritolu sisserännanutest, siis neid tahtsin ma esiti tšurkadeks nimetada, et mitte määrida korralike moslemite ausat nime. Raamatusse sai lõpuks siiski moslem, sest tšurka kõlab rämedalt.

Kas ka sinu eksabikaasa nägi seda teksti või kas ta teadis, et sa kirjutad, ja kuidas ta sellesse suhtus? Kas talle meeldis, et sa tema suurtest rindadest raamatu avalehekülgedel kohe sümboli teed?

Ei, mu eksabikaasa ei näinud seda teksti. Ta nägi minu elu, kuni ta oli mu abikaasa. Kui tundub, et on põhjust kirjutada, räägin oma elust nii, nagu mäletan, ja nii palju, kui tahan. Suured rinnad on, olenemata minu isiklikust maitsest, üldrahvalikku heakskiitu leidev naiseuhkus.

Kas raamatust saadav tulu ja kuulsus on sulle nii olulised, et oli vaja tingimata oma endisele naisele haiget teha? Kas petmisest ei piisanud, et oli vaja see ka kirja panna raamatusse, mida loevad paljud Brüsselis elavad eestlased, kellega ta peab edaspidi kokku puutuma?

Miks hea lugeja arvab, et kui mees petab, siis on see naise süü? Mina pean häbenema, et petsin. Raha ja feimi on mul alati piisavalt olnud, nende nimel ei tee ma tahtlikult häda ei loomale ega inimesele. Kirjutasin isiklikest asjadest elukogemuse jagamiseks – äkki jääb teistel mõni lollus tegemata.

Asjade nimetamise kohta: rinnad = tissid, mustanahalised = neegrid jne. Kas see on su teadlik valik kasutada asjade kohta võimalikult otsekoheseid sõnu? Kas oled mõelnud, et võid nende sõnadega solvata inimesi, kes antud tähendusaluste objektidega seotud on?

Tissid ega rassiline kuuluvus pole häbiasjad. ÕS: http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=tiss&F=M
http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=neeger&F=M

Kui palju sa tegelikkuses kohtasid nn kohalike rassismi ja foobiaid? Kui hästi olid need Brüsseli ühiskonnas varjatud?

Kõige nähtavamad rassistlikud konfliktid on Brüsselis neegrite ja araablaste/moslemite vahel. Araablaste/moslemite viha (lääne)eurooplaste vastu on samuti tugevalt näha ning lähtub sellest, et nad on aru saanud, et miski ei tule Euroopas kandikul kätte ning et sisserändajaid tahetakse näha orjadena. Lääneeurooplased on sõnades mõistagi väga tolerantsed, aga tegudes peab suurem osa neist sisserännanuid laiskadeks, pätiks läinud orjadeks. See kehtib ka idaeurooplaste kohta. Naeratuste taga on seda keeruline märgata, aga marokolased, poolakad ja eestlased on lääne kodanluse jaoks suht sama bande. Kultuuriliselt peavad läänlased meid lasteks. Jällegi, need on tõesti üldistused, aga ühiskonnast ei saa rääkida üldistamata.

Mind huvitab paralleel Moskvaga. Oled sa Moskvas käinud? Need on jah kaks impeeriumikeskust, kuid ma ei adunud sinu Brüsselist samasugust tõmbekeskuseks olekut kui Moskva puhul, kuhu iga provintslane tahab tulla (ja mida ta samas vihkab) ja kust kõige helgemad pead tahavad ära minna, sest võimuvertikaal ahistab hingamist.

Käisin Moskvas kuueaastasena ja Venemaal kuueteistkümneselt, nii et kahjuks on mu Moskva ja Brüsseli tagakaanevõrdlus eeskätt küsimus. Rein Sikk rääkis ka EPL-is sellest ja tõesti, põnev oleks võrdlust edasi arendada, aga mul napib kogemust. Aga minu meelest peab sinu küsimuse Moskva kirjeldus olulisel määral paika ka Brüsseli suhtes, võib-olla ma lihtsalt ei kirjutanud seda aspekti piisavalt lahti. Või siis – minu kui idaeurooplase ja provintslase paigutine kriitika Brüsseli suhtes ongi ju seesama asi. Väga paljud eurosüsteemi töötajad täiesti vihkavad Brüsselit… Ja belglased kardavad ja vihkavad samuti.

Moskva ahistab. Ta nöörib vähemalgi vabal hingamisel kõri kinni. Moskva mõtleb ainult rahast, sest raha annab natukenegi vabaduse illusiooni. Millest mõtleb Brüssel?

Brüssel mõtleb kindlasti ka rahast, skaalal toimetulekust eduni. Veel mõtleb Brüssel sellest, et oh, kuidas tahaks elada a) palmisaarel, b) rohelises eeslinnas, c) Ardennides, d) Itaalias/Hispaanias, e) kõik need ja veel midagi; ning mis imeasju seal küll juhtuks. Läänlased kalduvad tundma, et nad on oma suhteliselt mugavas ühiskonnas lõksus.

Olen lugenud erinevaid arvustusi ja kommentaare “Minu Brüsseli” kohta ja millegipärast tundub mulle, et lugejad ei ole sellele raamatule just kõige kõrgemaid punkte andnud.

See on loomulik, sest ma ei kirjutanud teraapilist raamatut lugejate unistuste Brüsselist, vaid elu mitmekülgsust avava raamatu enda läbi elatud linnast.

Miks on sinu kirjutatud raamat eriline ning miks see väärib lugemist?

Brüsseli-raamat on väärt lugemine, sest avab tänapäeva Euroopas aina tähtsamaks muutuvat linna nii heast kui halvast küljest ning annab praktilisi näpunäiteid, kuidas seal ellu jääda ja endal elu huvitavaks teha.

Kas kirjutasid raamatu rohkem raha või isiklike kogemuste jagamise pärast?

Raha saamine ja oma nahal läbi tehtud osaluseksperimendi kogemuste jagamine on kindlasti tähtsad, kuid oluline on, et sain anda realistliku ülevaate linnast, kuhu sihivad ilmselt tuhanded eesti noored. Arvan, et aeg on küps selleks, et eestlased ei tormaks Euroopasse nagu vasikad karjamaale või ameeriklased Louvre’i.

“Minu Brüssel” oli lõbus raamat. Kas oli palju asju, millest kirjutamata otsustasid jätta, ja miks? Mis on su järgmine raamat, millega tegeled?

Tänan, tahtsingi lõbusa raamatu kirjutada, ja samas ka hoiatava. Hoiatava ses mõttes, et ikka veel kipuvad eesti inimesed arvavama, et võõrsil tuleb kõik kandikul kätte. Tavaliselt ei tule. Asja teine ots on see, et kuna probleemid on igal pool, võiks püüda oma sünnimaad paremaks muuta, kuni jõudu jagub. Mina olen patrioot ja tulin Eestisse tagasi, et meie maad paremaks teha, nii palju, kui oskan. Ega see kerge ei ole. Kindlasti keerulisem kui Brüsselis eurokraadina töötada.

Millest jätsin kirjutamata? Ma ei viitsinud eriti kirjutada hallist argipäevast. Kirjutasin rohkem pidupäevast või sellest, mis tundus imelik ja mis teistelegi võib huvi pakkuda. Mingeid vooluseid tekstis ei nirise ning praeguseni ei ole ma saanud tegelastelt negatiivset tagasisidet. Inimeste eraelust rääkisin küll, aga ikka ainult enda kogemusest või siis avalikult näha olevast lähtudes. Kui näiteks tegelane julgeb reaalses elus Taist nooruki koju tuua, ei näe ma põhjust, miks ma ei võiks sellest kirjutada, kui see aitab illustreerida belglaste eksootika- ja ehedusihalust. Võib-olla oleksin pidanud nimed välja vahetama, aga samas – milleks? Tuttavad saavad niikuinii aru, kellest jutt. Oma arust kirjutasin päris palju headest asjadest, aga mõnda lugejat paistab segavat, et ma kahtlaseid või halbu välja ei jätnud. Vabandust nende ees, aga ma ei kirjutanud raamatut “Teie unistuste Brüssel”, vaid “Minu Brüssel”.

Järgmine raamat… Plaanis on luulekogu välja anda, aga õiget särtsatust, mis materjali kokku seoks, pole veel ära käinud. Pikemas perspektiivis tahan kirjutada paksu, ajaloolise mõõtmega ja keerulistes oludes inimeseks olemist lahkavat teost. Mul on käes külarahva mälestused ja enda kogemus vanausuliste külast Peipsi piirkonnas, aga ma lasen neil veel settida.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kas sul on kunagi plaanis Brüsselisse tagasi tulla? Muidu oli lõbus lugemine, eriti see prantsuse keele õpetus. Aga minu silmis võitsid sa vaieldamatult kõige alatuma inimese tiitli.

Vabalt võin Brüsselisse tagasi tulla, mulle päris meeldis seal. Alatuse-tiitliga pole nõus. Vaata enda ümber – inimesed saavad selliste asjadega hakkama, et… Mina olen lihtsalt aus ega armasta ennast ja elu ilustada. Moraalselt kvaliteetsete elamuste tarbeks soovitan kutluuritarbimisel piirduda mereteemaliste lembelauludega ning mitte mõelda sellest, kui palju gruupisid on kandnud nende muhedate meeste kitarre, kes neid laule laulavad.

Aitäh kõikidele küsijatele ja aitäh Vahurile. Loos näitas, et auhinnaraamatu, Margot Roose “Minu Amsterdami” saab endale Airi, kes esitas Vahurile küsimuse meie blogi kaudu. Palju õnne! Airi, palun võta meiega ühendust (triinu@petroneprint.ee).