“Võõramaalase” radadel

Fotod ja pildiallkirjad: Mare Grau, reisiromaani “Võõramaalane” autor

Seekord läheme romantilisele reisile “Võõramaalase” radadele: kõigepealt Londonisse, kus raamatu peategelane Anna kõigepealt elas ja töötas ja kus ta armastuse leidis. Seejärel liigume Prantsusmaale, kuhu Anna oma armastatuga kolis. Raamatust pärit tsitaadid on kaldkirjas.

Kommenteeri albumit (selleks on aga täpselt nädal ehk 6. juulini) ja võida üks vabalt valitud raamat! Milliseid mõtteid, tundeid see pildialbum sinus tekitab? Kuhu ise eelistaksid elama kolida, kas Inglismaale või Prantsusmaale? Milline piltidel olev Prantsusmaa mõis kõige rohkem vaatama meelitab?

London – linn parkidest ja telliskividest, natuke ka betoonist

Kui Miina 1864. aastal Londonisse saabus, siis seda tänavat (The Mall) veel ei eksisteerinud. Tänava kaugemas otsas on Buckinghami Palee, vasakule jääb St. James’s Park, kaugemal paremal on St. James’s Palace ja Green Park.

Nende teekond läbi Londoni kesklinna kulges mööda laiu tänavaid, mida ääristasid aukartustäratavad telliskivimajad valgete usteesiste, sammaste ja mustade läikivate ustega. Ühte tänavat ääristas koguni terve loss, mis oli samuti telliskividest. (“Anna maksab professori võla ehk mis tema arvates juhtus aastal 1864”, järgnevad tsitaadid samast novellist, kui pole teisiti märgitud.)

St. James’s Palace. Üks kuninglikest paleedest. Tänapäeval on mustad hobusekaarikud vahetunud mustade taksodega.

Lõpuks, läbinud ühe suure väljaku, mille keskel oli roheline taraga ümbritsetud metsatukk, jõudsid nad väiksemale tänavale, kus Sophia von Hindenburg käskis kutsaril ühe maja ees peatuda.

Nad tallasid kaua mööda Londoni tänavaid. Oli taas palav suvepäev ning higi ja hobusesõnnikulehk püsis peaaegu muutumatuna igal pool, kust nad läbi läksid. Hyde Parkist möödudes segunes sinna peeneid parfüüme ja eksootiliste lillede lõhnu.

Green Park. Ühest servast on see ühendatud Hyde Parkiga. Miina võis oma emanda seltsis ka siit läbi sörkida.

Tõtates läbi Russell Square’i pargi, kus tilkuvad puud oma viimastest lehtedest häbelikult nagu viimastest riideräbalatest kinni hoidsid, lähenesin massiivsele kolmekümnendate aastate stiilis kõrghoonele, mille fassaad oli vihmast tumenenud. (“Lõpetamata märkmed ehk mis juhtus raamatukogus”)

Senate House, Londoni ülikooli peahoone, kus asuvad mitmesugused ametiruumid ja raamatukogu. Viimase sõja ajal asus siin Informatsiooniministeerium, ehk Tõe Ministeerium Orwelli raamatus “1984”. Hitler olevat tahtnud sinna rajada oma Londoni peakorteri, kui ta oleks Inglismaa vallutanud.

Kus elavad londonlased?

See oli üks neist Victoria-aegsetest terrassmajadest, köök keldrikorral, mahukas elutuba, mis klaasuste kaudu avanes väikesesse tagaaeda, ning kaks magamistuba… (“Näitlejatari õnnistus ehk mis juhtus proua Fitzpatricku juures”)

Terrassmaja Hampstead Heath’i lähedal. Proua Fitzpatrick ja Anna võisid küll ühes sellises elada.

Aga võib-olla hoopis siin. Terrassmaja Highburys.

Siin vist küll mitte. Vaade endistest tallidest ümberehitatud majade reale (Mews) Lääne-Londonis.

Tänav Highburys. Siin poodide kohal elavad küll vaesemad londonlased. Anna ja Thierry võisid väga hästi siin elada.

Aga võib-olla hoopis siin. Veel üks tänav Highburys.

Prantsusmaa vanad mõisad ja lossid

Vanad kivid võivad olla sama jutukad kui vanad dokumendid. Nad võivad olla inspiratsiooniks juttudele ja romaanidele. Tsitaadid novellist “Prantsuse keele eksam”.

“Lubage küsida, kas see loss on muuseum?” usaldas Thierry lõpuks pärida, kui me mõnda aega vanahärra sabas lossi peaukse suunas olime kõndinud.

Ta seletas meile rohkete vabanduste saatel, et ta châteu (loss) on natuke lagunenud, venitades rôhku â peal esimeses silbis, et ta suguvôsa vaesus revolutsiooni ajal ja et lôpliku hoobi pani 19. sajandil onu George, kel olid olnud veidi suurejoonelised eluviisid.

Château de Saint-Fargeau Burgundias. Saint-Fargeau loss. Üleval peasissekäik ja all siseõu. Selle lossi ehitamisega olevat algust tehtud juba 1000 aasta eest. Lossi hiilgeaeg, nagu paljudel Prantsusmaa lossidel, oli enne suurt Prantsuse revolutsiooni. Kõige kuulsam lossi elanik on Louis XIV nõbu – preili Anne Marie Louis d’Orléans (hüüdnimega Grande Mademoiselle), kes oli sinna saadetud eksiili kuningavastase tegevuse eest. Loss põles maha juba enne revolutsiooni, ehitati jälle üles, aga püsis lagunemise äärel, kuni 1979. aastal ostis selle sümboolse hinna eest üksikettevõtja, kes seda vabatahtlike abil tasapisi restaureerib. Ainuüksi katusepinda on sellel lossil 2000 hektarit! Külastajatelt võetava sissepääsuraha eest pidavat saama neli katusekivi. Mõned katusetahvlid on vist läinud rändama, kohalikus restoranis kasutatakse neid taldrikutena!

Saint-Fargeau loss pargi poolt vaadatuna. Seal on vändatud ka filme. Kes aga ei tahaks sellises lossis elada?

Kuigi juhatuse järgi pidi tee sinna olema lühike, võttis meil vähemalt tund aega, enne kui märkasime kitsa tee lõpus puude vahel väikest lossi. Kui lähemale jõudsime, see väikeseks jäigi. Loss oma nelja saleda torniga nägi välja nagu miniatuurne Tower of London.

Château du Bosc Toulouse’i lähedal. Selles lossis olevat veetnud oma lapsepõlve suved kunstnik Toulouse-Lautrec. See kuuluski tema sugulastele ja on suguvõsa valduses siiamaani.

Lossi peasissekäik oli suletud suure tammepuust väravaga. Värava kõrval seinal oli kellanöör ja selle kohal juhised, kuidas seda käsitseda: “Tõmmake hästi tugevasti kolm korda!”

Seesama loss teise nurga alt. Ka seda lossi saab külastada ja kui väga veab, siis Toulouse-Lautreci enda sugulane on giidiks! Ja kui veab veelgi rohkem, siis teisi külastajaid polegi. Meil vedas kahekordselt.

Château du Bosci siseõu, koos autori reisi- ja elukaaslasega.

Järgneva tunni jooksul olime vanahärra seltsis tervele lossile ringi peale teinud. See oli tõesti veidi lagunenud, kohati isegi päris palju lagunenud. Seinad olid siiski veel püsti, aga lagedest pudenes mõnes toas krohvi alla ja katusealustes ruumides katsid põrandaid ämbrid, juhuks kui vihm katuseaukudest läbi lekib.

Château de Combourg Bretagne’is. Siin veetis oma lapsepõlve kirjanik Chateaubriand, kelle perekonnale see loss kuulus. Suure revolutsiooni käigus põletati loss maha. Mõni aasta hiljem ennistati varemetes loss perekonnale, kes selle alles 19. sajandi teises pooles restaureeris. Loss tundub kôle ja oli seda ka kirjaniku lapsepõlve ajal. Seal isegi kummitab. Ehitustööde käigus leiti elusalt sissemüüritud kass! Selles lossis küll elada ei tahaks.

Aga muidu oli loss vaatamisväärsusi täis. Mööbel oli pärit hiljemalt 18. sajandist, suures söögisaalis olid vanadusest plekilised seinapeeglid ja laes rippusid majesteetlikud lühtrid. Relvasaalis seisid tühjad raudrüüd, seintel hellebardid ja igat sorti mõõgad.

Château Soutard – veinimõis Bordeaux’ lähedal. Midagi lõbusamat kui kõle kummitusloss. Pildile on jäänud see, mis oli kunagi mõisa esikülg, praegune fassaad on täielikult restaureeritud, aga see külg tundus huvitavam oma ajaloohõngulisuse pärast. See ongi niimoodi sihilikult restuareerimata jäetud.

Kui saabusime mõne aja pärast söögisaali, siis oli sealne pikk laud kaetud külma praeliha, juustu, viinamarjade ja veinipudelitega.

Vana mõisamaja Bordeaux’ lähedal. Seekord mitte veinimõis, vaid võõrastemaja. Tubadel on seal nimed. Meie peatusime toas nimega Marie-Antoinette. Nagu see õnnetu kuninganna, kes giljotiini all oma pea kaotas.

“Meie tuba” oli ülimalt kõrge laega suur ruum. Lage kaunistasid paksud aampalgid. Aknad venisid kõrgustesse lae alla. Lahti teha me neid ei usaldanud, sest kartsime, et ei suuda neid pärast jälle kinni panna või et lõhume need hoopis ära. Avanemis- ja sulgemismehhanism tundus nii keeruline.

Kõige imetlusväärsem ese toas oli aga tohutusuur voodi nelja massiivse tammepuust posti vahel.

Kõrvalepõige Abbaye de Fontenaysse Burgundias ehk Fontenay kloostrisse. Omal ajal olid kloostrid tõelised tööstuskeskused, nagu võisid seda olla mõisadki. Siin töötlesid mungad rauamaaki, mida nad kaevandasid sealsamas kloostri kõrval kivimurrus. Revolutsiooni käes kannatasid kloostrid niisamuti kui mõisadki, aga Abbaye de Fontenay pääses põlengust – sinna asutati hoopis trükikoda.

19. sajandil kuulus Fontenay klooster Montgolfier’ perekonnale. Erakätes on see klooster tänapäevani. Trükikojast ega õhupallidest pole enam jälgegi, järel on vaid vanad kivid ja võib vaid ette kujutada, kuidas tsistertsi mungad siin kunagi elasid, töötasid ja palvetasid.

Château de la Salmondière, Poitou-Charente’is ehk Salmondière’i loss üsna autori kodu lähedal. Väravad on alati niimoodi kutsuvalt lahti. Pole seni siiski söandanud sisse minna. Eemalt vaadates on hea unistada.

Meie võõrustaja viipas käega, et me istet võtaksime – ise istus ta laua otsas, nii et me istusime teineteise vastu, ta mõlemale käele. Kuigi me olime enne söönud, oli meil päris hea isu. Vanahärra jutustas meile oma perekonna kuulsusrikkast ajaloost.

Gentilhommière ehk sõna-sõnalt “džentelmeni maja” autori kodulinnas. Losside hierarhias kõige väiksem.

Kui õhtusöök oli lõppenud ja me vanahärraga head ööd olime soovinud, võttis meil oma toa ülesleidmine tükk aega… Õnneks leidsime ühe ukse tagant tualeti, mida ma alguses muuseumi eksponaadiks pidasin. Igivana pragunenud WC-pott logises natuke, aga oli täielikult töökorras. Kui vett tõmbasin, läks see käima kõrvulukustava vilega, nagu oleksin ma rongis käsipidurit tõmmanud.

Kui ma tualetist välja hiilisin, seisis ukse taga meie võõrustaja. Ehmatasin kõvasti, läksin vist koguni näost punaseks, sest ma arvasin, et ta hakkab mulle tualetis tehtud müra eest etteheiteid tegema. Selle asemel ulatas vanahärra mulle valge ümbriku.

“Ärge seda oma abikaasale näidake. Kirjutage vastus hommikuks valmis ja andke mulle märkamatult tagasi. Mis veel parem, pange söögisaali kaminasimsile, küünlajala alla…”

Ettevaatust, see ei ole ajalehekiosk! See on kõige väiksem raamatukogu maailmas, autori kodulinna läheduses. Asutatud 1889. aastal, nagu ütleb kivitahvel ukse kohal. Siiski on see lahti vaid üks kord kuus. Mikrofilme sealt ei leia, küll aga põnevikke ja reisikirjandust!