Maailm läbi inimese 
Kaarini ja Eeva raamat Ly Seppel
Ilmunud
12.2016
12.2016
Läbi müüdud
Soovin e-kirja, kui taas saadaval
Selles kogumikus on Ly Seppeli sulest 1980ndatel ilmunud „Kaarini ja Eeva raamat“ ja „Unenäoraamat“, mõlema peategelaste peamisteks prototüüpideks on autori tütred Kristiina Ehin ja Piret Ehin.
„Kaarini ja Eeva raamat“ on väikeste laste püüd maailma fantaasiaküllaselt näha ja mõtestada. Nad vajavad selle juures vanemate lugupidavat suhtumist, toetust ja kaasalöömist.
„Unenäoraamat“ on peresisene fantaseerimismäng, kus kellelgi pole lubatud teise lugu kritiseerida. Seda võib ainult edasi arendada või siis ise uue väljamõeldisega lagedale tulla. Niisiis on tegemist kogupereraamatuga: mõlemas on laste ja lastega kasvamise lood, neid saatvad lõbusad dialoogid ja sõnaloomemängud ning pisikese Pireti joonistused.
Läbi müüdud
Soovin e-kirja, kui taas saadaval
Eeva: Isa, sa tahad kindlasti meiega raamatut vaadata, eks ju?
Isa: Ei, praegu ei taha. Ma vaatan veel natuke televiisorit, siis.
Kaarin: Isa, mis asi see nikson on?
Isa: Ameeriklaste endine riigijuht.
Kaarin: Kas tema teeb kniksu või?
Isa: Ei tee. Ära sega praegu.
Kaarin: Aga kes siis meiega vaatab? Emal ka ei ole aega.
Isa: Mängige midagi.
Kaarin: Mida me mängime?
Isa: Mida te tahaksite mängida?
Kaarin: Ei tea kohe. Pildiraamatut vaadata. Sinuga.
Isa: Ärge segage praegu. Varsti vaatame raamatut.
Eeva: Kaarin, teeme, et isa on raamat!
Kaarin: Teeme! Keerame lehti ka. Mis raamat? Boamadu Poo raamat, eks ju?
(jätkub raamatus)
—-
Eeva: Ema, tule tee siin meie juures tööd.
Ema: Ei, teie segate. Ja uneaeg on ka juba.
Kaarin: Ema, minul on kahju, et meil ei ole kahte ema. Teine ema peaks olema täpipealt sinu moodi. Siis üks teeks tööd ja teine oleks kogu aeg laste juures.
Eeva: Ema, Eeval ei ole une janu. Kuule, sinu käed lõhnavad nii kreemikalt.
Kaarin: Ütle, ema, miks sinul selle kitli peal üks nööpide rida kinni käib ja teine üldse kinni ei käi?
Ema: See teine rida on ilu pärast.
Kaarin: Ahah. Aga mina mõtlesin, et naljapärast.
Eeva: Eeva tahab veel laulda.
Ema: Eks sa laula, Eeva. Aga mitte väga kõvasti. Isa teeb veel tööd. Ja voodist välja ei tohi tulla. Aga Eeva, sina tahad vist veel pissile tulla?
Eeva: Tahan küll. Ema, eks ole, neegri piss on must?
Ema: Ei ole. Neeger ise on musta nahaga. Aga nüüd – teki alla!
(jätkub raamatus)
—-
KAARINI HINGAMISELUGU
„Kõrv tahtis kuulmise ära visata, aga Meel keelas. Meel tahtis meelest ära minna, aga Pea keelas. Aga lõpuks said kõik minna: keeled ja meeled ja isegi kõrvad said peast ära minna. Nemad mõtlesid: huvitav, kelle ees meie kummardama peame? Kes meist on kõige vanem? Nad läksid puu juurde – puu oli nende sõber – ja ronisid puu otsa. Hingamine ütles Meelele:
„Räägi, mis on kõige vanem sündmus, mida sa mäletad.“
Meel ütles: „Käisin ükskord inimese toas ringi. Inimene krahmas must kinni ja pani mu sinna, kus inimestel meeled käivad.“
(jätkub raamatus)