„Vanaema hoidised“ sündis nii…

Tekst: Väike Myy, „Vanaema hoidiste“ autor

Kuidagi juhtus nii, et kui meil koostöös Epp Petronega ilmus raamat “Meie taluelu”, sain tihtilugu tagasisidet, et inimesed kirjutasid sealt vihikusse välja retsepte. Nii tekkiski Epul mõte teha eraldi hoidisteraamat. Miks ka mitte, mõtlesin mina. Seda enam, et olen retsepte kogunud aastakümneid, neid täiustanud ja oma versioone loonud. 
Valik mu hoidisteraamatu kaante vahele sai tehtud maanaise praktilisest vaatenurgast: kõike seda saab teha puupliidil ka siis, kui ei ole kalleid meretaguseid maitseaineid ega isegi elektrit. Kõik need on hoidised, mis säilivad ilma eriliste tingimusteta keldris või sahvris ja mis tagavad kõik vajalikud toiduained ka siis, kui poodi ei saa. Alustades soolalihast, lõpetades maiustustega. Kuna minu ja Epu kahasse sündinud maa- ja talueluraamatud on omamoodi kriisi-käsiraamatud (nüüd on ilmunud ka “Meie maaelu”), siis otsustasin ka retseptidega järgida sama teemat ja jätsin enam-vähem välja eksootilised viljad ja maitseained. See muidugi kitsendas retseptide valikut, aga samas muutis allesjäänu eluliselt lihtsaks ja kättesaadavaks. Eks meil tekkis ka mõningaid vaidlusi (Epp oli mu toimetaja), aga siin jäin üsna jäärapäiselt endale kindlaks ja rehabiliteerisin mõningate mööndustega vaid tsitruselised, ja tegelikult on sees ka melon ja viinamarjad, aga neid saabki ka oma aias kasvatada. 

Kui Epp mulle selle ettepaneku tegi, siis oli mul kohe selge nägemus, et ma ei taha teha tavalist toiduraamatut, kus olevad retseptid on juba teada-tuntud. Eks neid muidugi on ka – ilma nendeta lihtsalt ei saa, aga rõhk on siiski sellistel asjadel, mida igas keldris ei leidu. 😃Seenekaaviar, melonimoos, viinamarjaželee… Need on mu isiklikud leiud ja katsetused, “erilised” retseptid, mis meil tuntud ei ole ja mis on sööjatelt kiitust pälvinud. 
Kirjutamine ise oli puhas rõõm: leida tuhandete talletatud retseptide hulgast just need õiged. Suurim austus Epule – minu raamatute haldjast ristiemale! Tema nägi samavõrra vaeva vajalike viidete leidmisel ja minu tagant utsitamisel. Mul nimelt on see viga, et kui käsikiri juba valmimas ja mitu korda läbi töötatud, siis hakkab see kuidagi tühine tunduma ja ma ei saa üldse aru: kes peaks seda raamatut üldse endale tahtma? Aga kui juba valmis raamatut käes hoian, siis vaatan, et oi, jah, päris kenakene teine… Nii et aitäh, minu toimetaja ja innustaja Epp! Ja aitäh kõigile mind inspireerinud perenaistele ja kõigile neile ajakirjadele ja blogidele, mida olen jälginud, nii eesti kui ka eriti vene keeles.

Loodan südamest, et selle raamatu leiavad need perenaised, kes armastavad lihtsaid puhtaid maitseid ja tahavad pakkuda perele midagi erilist.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments