Mis tunne on oodata päevast päeva postkastis kirjastuse vastust?

Kristiina Oelsner, „Minu (Ida-)Saksamaa“ autor

Lumesegune vihm piitsutab halastamatult auto esiklaasile, kui mööda kiirteed Nürnbergi lennujaamast koduse Erfurti poole sõidame. Justkui testiks vihm klaasitootjate kvaliteeti. Seljataha on jäänud päikseline koolivaheaeg Tenerifel, ees on ootamas aastavahetuse pidu. Lapsed auto tagaistmel küsivad kannatamatult, millal me ükskord koju jõuame ning nõuavad lisa-telefoniaega. „Hea küll,“ nõustun ohates. Mul ei ole peale pikka reisi vähimatki tahtmist „mitut punast autot sina näed“ mängida. Keeran autoraadio valjemaks, et mootorimüra summutada, heidan seejärel pilgu telefonile, end samal ajal nutisõltuvuse pärast käevarrest näpistades, ning jagan sotsiaalmeedias viimaseid lennukis tehtud fotosid. Sinine taevas ja valge lennukitiib. Selline klassika. Mulle meeldib, kui puhkuse möödudes on mu pildilookesed justkui ikka veel reisil…

Järsku märkan Petrone Prindi autoriotsingut. „Minu Saksamaa?“ pomisen endamisi. Kui mitu korda on sõbrad minult küsinud, kas kavatsen ka kirjutada? „Ah, mis mina,“ olen alati käega rehmanud. Ja pealegi – kas ma üldse oskangi enam pärast nii pikki aastaid Saksamaal eesti keeles kirjutada?
„Kas sa ütlesid midagi?“ küsib roolis istuv abikaasa ning saadab hetk hiljem ees sõitva autojuhi pimedasse paika.
„Ei midagi,“ vastan mõtlikult.
Aga mis oleks, kui… käib peast uitmõte läbi ning haaran uuesti telefoni järgi. Kui ma kirjutaks, siis sellest ei saaks kindlasti tavaline reisiraamat. See peaks olema üks päris lugu – inimestest, paikadest, rahvast ja ka minust endast. Midagi, mis poeks sügavamale kultuurijäämäe alla; midagi, mis haaraks kaasa ja tooks lugeja minu enda elukeerise algusesse, kuidas ma 19aastase neiuna Saksamaale sattusin. Ja mis edasi juhtuma hakkas? Pöialde välkudes teen telefoni märkmeid – ajalugu, töökultuur, majandus, inimsuhted, maksud. Viimast märksõna lisades pean tahtmatult itsitama.

Abikaasa lisab vahepeal kiirust. Tõstan pilgu telefonilt, et süda pahaks ei läheks. Silmanurgast näen mööduvat pruuni silti – „siin asus kunagi Saksamaade vaheline piir“ seisab sellel. Tean seda tegelikult ilma lugemata. „Tere tulemast koju,“ ütlen endale mõttes, justkui oleks see siin üks teine Saksamaa, mitte seesama, kust me äsja läbi sõitsime. Mida rohkem ma sel vihmasel talveõhtul raamatu kirjutamisele mõtlen, seda enam tunnen, et just see „teine Saksamaa“ oleks „minu“ loo süda.

Edasi elan ma justkui paralleelelu. Mu ümber on reaalsus ja mu sees kasvab mu lugu, mu raamat. Vähem kui kaks nädalat hiljem on see küllalt küpsenud ning panen ärevil südamega teele oma proovitöö. „Ida“ lisan pealkirjas sulgudesse, sest tegelikult sellist riiki nagu Ida-Saksamaa ei ole olemas. Kunagi oli, aga juba mitmeid aastakümneid ei ole. On ainult mõttelised piirid, kui teatud teemadest rääkida. On justkui nähtamatud sulud, mida viisakalt ignoreeritakse, aga mis pole ikka veel päriselt kadunud.

Mööduvad päevad. Päevadest saavad nädalad ja nädalatest kuud. Mu ärevus kasvab iga kord, kui virtuaalses postkastis uue kirja sümbolit näen. Ja pettumus on suur, kui kiri ei ole Petrone Print kirjastusest, vaid hoopis järjekordne spa sooduspakkumine või poja uued trenniajad. Ideid on mu mustandisse vahepeal kogunenud rohkem, kui ühe raamatu kaante
vahele mahuks.

Ühel aprillikuu päeval saabubki kauaoodatud e-kiri. Südame tuksudes panen kohvitassi kõrvale ja avan kirja. Ja loen. Ja loen veel kord. Kas see on tõsi? Jah, on! Minu lugu on kirjastuse kaasa haaranud ja nad on otsustanud teha täiesti erakorralise otsuse: panna kaanele sulud. Mitte Saksamaa, aga (Ida-)Saksamaa. Ilusat lugemist!