Kui (kirjutamis)aega ei ole, tuleb seda leiutada!

Hana Kivi, „Minu Lottemaa“ autor

Raamatu sünd ei erine kuigi palju ühegi teise uue elu tulekust. Kõik algab mõttest. Mõnikord hoolikast planeerimisest, mõnikord ootamatust inspiratsioonist. Minu raamatu lugu jääb kuhugi nende kahe vahele.

Esimest korda tekkis mul mõte oma Lottemaa perenaise kogemused raamatusse panna siis, kui olin selles omapärases kogukonnas kolm-neli aastat töötanud. Tundus, et nii suur ja eriline kogemus väärib talletamist: igapäevased naljakad juhtumised, Lottemaa eriline atmosfäär ja läbi selle lapsiku-loomingulise seltskonna ja iseenese koha leidmine päikese all. Ma teadsin, et mul on vaja see kõik kuidagi jäädvustada! Elu oli aga kiire ning raamatu kirjutamine näis liiga mahukas ettevõtmine. Mõte jäi küll alles, kuid ootas oma aega – vaikselt ja kannatlikult, ligi kaheksa aastat.

Õige hetk saabus mullu, ühel külmal jaanuaripäeval. Aastavahetuse sagin oli selja taga ja tõmbasin hinge, kui silma jäi Petrone Prindi üleskutse leida „Minu…“ sarjale uusi autoreid. Võib-olla oli jõuluaeg mu sisemise kriitiku uinutanud, igatahes kirjutasin kirjastajale oma ideest. Vastus tuli peagi: päris „Minu“ sarja formaati see Lottemaa-lugu pealtnäha justkui ei mahu, sest Lottemaa pole ju ei maa ega linn ega küla, aga… tegelikult ju on, tegelikult mahub küll! Sest just veidi teistsugused lood ongi need, mis kirjastusele huvi pakuvad.

Sellest hetkest alates ei olnud mul enam tagasiteed. Raamat oli justkui eostatud, kuid sünnini oli veel pikk maa minna. Kõige suurem väljakutse oli leida aega ja seda lihtsalt ei olnud. Tuli leiutada! Õnneks rääkis raamat ise ju Leiutajatekülast – oleks olnud üsna piinlik, kui ma poleks suutnud enda jaoks aega „leiutada“. Ja see polnudki nii keeruline: igasugused seltskondlikud lävimised panin pausile ja haarasin pastaka. (Muide, kirjutan algteksti enamasti pastakaga. Vana harjumus ja tundub kuidagi
loomulikum-loomingulisem.)

Esimesed read sündisid üsna enesekindlalt, kuid üsna kiiresti sain aru, et raamatu kirjutamine on emotsionaalne ja pikk teekond, milleks ei saa kedagi ette valmistada. Tuleb lihtsalt astuda, samm sammu järel.

Tagantjärele tundub, et läbisin kirjutamise jooksul kõik võimalikud “raamaturaseduse” sümptomid: iiveldus, seljavalu, kõhukinnisus ja -lahtisus, imelikud isud ja kõikuv enesehinnang. Oli päevi, mil olin veendunud, et kirjutan midagi erakordset, mis läheb ajalukku. Järgmisel hommikul tundus aga, et isegi teise klassi õpilase kirjand on parem kui minu tekst. Kahtlused, vaimustus, väsimus ja uus hoog vaheldusid peaaegu iga päev. Nii möödus terve pikk aasta, värvika ja aktiivse Lottemaa-suve jooksul sain muidugi kirjutada vähem, aga tekitasin see-eest palju uut materjali, uusi lugusid!

Lõpuks saigi ta valmis.

Nagu iga värske lapsevanem, olen ka mina oma esimese lapsukese, see tähendab raamatukese üle ääretult uhke. Kas ta hakkab kiiresti “käima”, kas leiab palju lugejaid või kulgeb tema teekond rahulikumas tempos? See polegi mulle kõige olulisem. Tähtis on see, et ta on minu oma – kaua kantud, suure hoole ja armastusega loodud. Muidugi hoian talle pöialt ja loodan, et ta leiab tee
nende inimesteni, kellele ta on mõeldud; kõigile neile, kes Lottemaa imest osa on saanud, kõigile endistele ja praegustele lottemaakatele ehk meie noortele näitlejatele, aga ka nende vanematele ja vanavanematele, kes on ehk mõelnud, et mis seal Lottemaa köögipoolel ikkagi toimub… ja muidugi on mu lugu ka kõigile teistele Lottemaa sõpradele.