Autoritega vesteldes

Tekst: Triinu-Mari Vorp, kirjastuse assistent

Viimasel poolaastal võõrustas Tartu linnaraamatukogu nelja meie autorit. Külas käisid “Minu Stockholmi” autor Rita Ahonen, “Minu Kairo” kirjutanud Saale Fischer, “Minu Bulgaaria” autor Janek Balõnski ja suisa esitlus oli Kristi Dela China raamatul “Minu Filipiinid”. Filipiinidega lõpetasime oma Tartu-vestlusõhtute kevadhooaja.

Kristi on lohesurfar ja õhtu alguses tutvustaski ta kõigepealt seda ala. Just lohesurf ju Kristi Filipiinidele – ja selle saarele Boracayle – viis! Aga seal jõudis ta teha palju muudki – sportida, teha tööd, kasvatada last (kes, muide, oli esitlusel oma ema “assistent”). Ta nägi nii getot kui luksuslikumat osa sellest maast (Kristi ütles, et uhkemaid maju ta publikule ei näita – neid näeb niigi igal pool). Kohtas Filipiinidel nii palju eestlasi, et ei saanud vahepeal aru, kas viibib suvises Pärnus või siiski siit tuhandeid kilomeetreid eemal. Pidutses pealinnas ning elas koos elukaaslase ja lapsega mehe vanemate onnis, kus polnud vett ja elektrit! Proovis süüa viljastatud pardimuna ja vaatas, kuidas tema mees (ning üldse kes tahes mees) vaimustus võitluskukkedest. Ka tuli rinda pista bürokraatiaga – raamatupidajast Kristi ajas näpuga järge viisanõuetes, kuid pidi palju pettuma. Kuidas paberimajanduse masinavärgi hammasrataste vahelt välja tuldi, saabki muuhulgas lugeda raamatust.

Kristi käis Filipiinidel viimati mais, kuu aega tagasi, kui Eestis tegid toimetajad-küljendaja-kujundajad tema raamatuga viimaseid ponnistusi. Nagu ta raamatu lõpus kirjutab ja raamatukogus rääkis, tõdes ta Filipiinidel viibides jälle, et suures turistide tulvas hakkab Boracay saare omapära üle võimust võtma “nüüdisaegsus” – Starbucks, McDonald’s, suured hotellid jms. Kogu see filipiinlaste veidi ligadi-logadi maailm tundub nüüd olevat veidi liiga lihvitud. Kuid vana ja hea pole siiski õnneks päris ära kadunud ja on ka häid uudiseid, kuid sellest saab taas lugeda raamatust.

Esitluse kokkuvõtte sobib lõpetada “Minu Filipiinide” lõpulausega: “Boracay… 10,31ruutkilomeetrine paradiis, kust leiab kõike, mida hing võiks ihata!” Aitäh Kristile muljete eest!

***

Nagu ikka, võeti raamatukogus kõik autorid hästi vastu. Tartu publik on lausa suurepärane – küsimusi jätkub kauemaks ja tavaliselt on ka keegi, kes soovib autoriga eravestlust pidada. Ja näib, et mõni kandideeriks ka esineja vestluspartneriks, kui niisugune võimalus antaks. Aitäh kuulajatele ja aitäh esinejatele, meie autoritele, aitäh linnaraamatukogule! Kohtumiseni sügisel!

 

 

Killukesi kakofoonilisest Kairost

Tekst: Epp Petrone

Mäletan, kui me kaalusime omal ajal mitut kirjatükki Egiptusest ja kuidas just Saale Fischeri lugu meid ära võlus oma kerge (enese)iroonia ja intelligentse nõtke lähenemisega keelele. Saale on muusik, klavessiinimängija, ning ühel hetkel raamatut lugedes hakkasin ma tunnetama, et jah, see tekst mängib keelel nagu pillil.

1779339_10202225545412368_416352540_nSee on taas üks uue sajandi nomaadipere lugu. Saale läks kaasa oma sakslasest mehega, jättes selja taha turvalise väikelinnaelu Saksamaal ja hakates õppejõu abikaasaks hullus Kairos, kus kõiksugused elureeglid tuli uuesti ära õppida ja kus seal elatud aja jooksul olukord aina hullemaks läks, kuni tuli revolutsioon… Raamat on soravalt kirjutatud ja lugesin ahnelt, kuigi ma siiski heidaks midagi ette ka: mind isiklikult segas, et ajaliinis olid edasi-tagasihüpped. Seetõttu jäi mõni tegelane vahepeal unustusse ja siis saabus jälle, kui ta just unustanud olin; ning seepärast oli Saale oma raamatu-Kairos rase kaks korda (tegelikult oli ühe korra, aga millegipärast oli tekstis ajaliin niimoodi kokku pandud). (veel …)

“Minu Kairo” esitlus

Neljapäeval, 20. veebruaril kell 16 esitleme Viru keskuse Rahva Raamatus Saale Fischeri “Minu Kairot”. Autoriga vestleb Egiptuse eluolust ja revolutsioonilistest aegadest Epp Petrone, raamat esitluspäeval samas poes 10% soodsam.

minu_kairo_A4

Ilmus “Minu Kairo”

Ilmus Saale Fischeri “Minu Kairo”, lugu kakofooniast Egiptuses.

IMG_0224