Killukesi kakofoonilisest Kairost

Tekst: Epp Petrone

Mäletan, kui me kaalusime omal ajal mitut kirjatükki Egiptusest ja kuidas just Saale Fischeri lugu meid ära võlus oma kerge (enese)iroonia ja intelligentse nõtke lähenemisega keelele. Saale on muusik, klavessiinimängija, ning ühel hetkel raamatut lugedes hakkasin ma tunnetama, et jah, see tekst mängib keelel nagu pillil.

See on taas üks uue sajandi nomaadipere lugu. Saale läks kaasa oma sakslasest mehega, jättes selja taha turvalise väikelinnaelu Saksamaal ja hakates õppejõu abikaasaks hullus Kairos, kus kõiksugused elureeglid tuli uuesti ära õppida ja kus seal elatud aja jooksul olukord aina hullemaks läks, kuni tuli revolutsioon… Raamat on soravalt kirjutatud ja lugesin ahnelt, kuigi ma siiski heidaks midagi ette ka: mind isiklikult segas, et ajaliinis olid edasi-tagasihüpped. Seetõttu jäi mõni tegelane vahepeal unustusse ja siis saabus jälle, kui ta just unustanud olin; ning seepärast oli Saale oma raamatu-Kairos rase kaks korda (tegelikult oli ühe korra, aga millegipärast oli tekstis ajaliin niimoodi kokku pandud).

Kõige huvitavam peatükk? Sellele on minu jaoks kaks konkurenti. Muidugi “see öö”, kui märatsevad jõugud tänaval röökisid ja võdisev pere üritas end sealsamas röökimise kõrval tubades kindlustada ega suutnud ära otsustada, kustkaudu põgeneda, kui nad sisse murravad… ja kogu muu revolutsioonikaos. Teine hea peatükk oli Saale Kairo-pärane rasedus- ja sünnituskogemus, mõnes mõttes eksootika ja samas mitte selline eksootika, nagu võiks oodata. Ei midagi looduslikku. “Kas epiduraal või keisrilõige?” on üks esimene sünnitama minevale naisele esitatav küsimus. “Mis mõttes ei kumbki?!”

…Ja kui mul raamat läbi sai, siis selgus, et mina oleksin just täpselt see õige inimene õigel kohal Saalet ka esitluse tarbeks küsitlema. Viru keskuse Rahva Raamatu tuttavale platsikesele koguneski esitluspäeval (täpselt nädala eest, 20. veebruaril) hulk Saale sõpru-sugulasi. Ja mul oli heameel tõdeda, et meie jutuajamise peale kogunes ka suvalisi huvilisi aina juurde. Ega iga päev poes tankide pilte näidata! Etteruttavalt olgu öeldud, et samasugune foto- ja jutuõhtu tuleb ka Tartu linnaraamatukogus, 20. märtsil kell 18.

Ja nüüd mõned killud, mis Saale jutust meelde jäid.

–          Imeline idee kirjeldada Egiptuse klassiühiskonda jalatsite kaudu, see tuli tal tänu oma abikaasale, kes on kingafetišist.

–          See on veidi aegunud jutt, et moslemitest pilte ei või teha. Võib küll, näiteks suvaliselt supermarketis aparaat tõsta ja pildistada. Samas revolutsioonilise rahvahulga pildid ei olnud muidugi Saale enda tehtud, sest sellises rahvamassis ei saaks naine olla. See oli meeste revolutsioon. Ja paraku juhtus nii, et naiste olukord läks selle riigipööramisega ainult hullemaks ning on seda siiani. Naiste õigustes ja turvalisuses on Egiptuses olnud viimase paari aasta jooksul suur tagasiminek.

–          See põnev lugu, mismoodi Saale murdis end revolutsiooni ühel algusõhtul, töötavate mobiiltelefonideta, poodi veini ostma… Miks? Sest ilma veinita oli revolutsioon liiga hull. Ja mees jäi koju lastega, sest tema meelest oli veini otsima minek veel hullem. (Nõnda et see korralik saksa kasvatusega Saale on tegelikult sisemiselt hulljulge, aga eks seda näitab ka see, et temale kuuluvat õppejõu-naise Kairos elamise kestusrekord, teised tuttavad lahkusid üldjuhul esimese aasta jooksul.)

–          Kas ja mida mäletavad lapsed revolutsiooniaegadest? Aga nemad mäletavad hoopis, et see oli see koht, kus neil elas aias üks hulkuv koer…

–          Kuidas läks lastel keeleõpe? Vanem tütar, kes käis kohalikus Saksa koolis, õpetati seal araabia keeles kirjutama, aga häälduseni millegipärast ei jõutud. Keskmine tütar käis rahvusvahelises lasteaias ja tema, vastupidi, õppis seal araabia keeles rääkima, samas kirjutada ei osanud. Aga nüüd, Eestisse kolinult, on lapsed oma araabia keele oskuse unustanud.

–          Püramiidide ja ajaloomuuseumi juurest jäi meelde jutt, kui suvaliselt on sealsed eksponaadid hoitud. “Muumiakastid olid nagu õllekastid üksteise peale tõstetud, neid võis seal siis liigutada ja nende sisse vaadata… Euroopas oleks sellised asjad klaasi taga, aga Egiptuses on teine suhtumine, ah, üks muinsus ees või taga, nagunii leitakse neid kogu aeg maa seest juurde…”

–          “Saadikul on sussid!” Selle tõdemuse oskas Saale oma raamatus hästi edastada, ja sama on kogenud ilmselt iga inimene, kes kauemaks välismaale kolinud ja seal oma saatkonnaga suhtleb. Saadikud ja konsulid on mõnusad, toredad, kodused inimesed…

…nii, nagu inimesed üldse on mõnusad, toredad, kodused. Aitäh Saalele, et ta jagas neid aastaid oma elust ja kirjutas oma pere ja üldse Kairo meile lähedale!

Ja nagu öeldud, kes soovib, võib tulla ta pilte vaatama ja jutte kuulama 20. märtsil kell 18 Tartu linnaraamatukogusse.

 

(Pildil: raamatu toimetaja Tiina Kanarbik, autor Saale Fischer ja esitluse läbiviija Epp Petrone)