Maailm läbi inimese 
„Minu Horvaatiaˮ sünnilugu ja vastukaja
Tekst: Sigrid Suu-Peica, „Minu Horvaatia” autor
Sellest saab juba 14 aastat, kui ma esimest korda sattusin siia, oma praegusesse elukohta, Cresi saarele…
Esimesed read võimaliku raamatu kondikavast panin kirja ühel varasügisesel õhtupoolikul Läänemaa suvekodus kruugutavaid sookureparvi pilguga saates. Vaatasin kohe, et minu Horvaatia-perioodi kohta on igasuguseid olukordi, teemasid ja sündmusi küllalt, et raamat kokku kirjutada. Kuid kirja raamatuideega saatsin Epule teele enam kui aasta hiljem. Proovipeatükk sai positiivse vastukaja! Olen Petrone Prindile väga tänulik, et sain võimaluse see raamat kirjutada!
Teekond ei olnud mulle raske, olin ka varem üsna palju kirjutanud. Kasutasin ideede märkmikku, mis kiiresti kirjuks muutus. Kõige suurem abistaja oli mu horvaadist abikaasa, kes aitas teemade tagamaid avada ja kohaliku pilguga näidata. Sünonüümisõnastik aga oli ustav abimees, et väljendada end emakeeles nüansirohkemalt ning vältida kordusi. Kõige raskem oli leida põhitöö ja muude tegemiste kõrvalt aega kirjutamisse süvenemiseks.
Lisaks Tallinna kodule ja Läänemaa maakodule leidsin endale heaks rahulikuks kirjutamispaigaks rahvusraamatukogu kunstisaali. See inspireeriva vanalinnavaatega koht aitas mul koos kõrvaklappidest tuleva Horvaatia muusikaga möödunusse süveneda. Kuigi talvisel ajal tuisku ja lendlevat lund vaadates oli üsna sürreaalne suvekuumusest ridu paberile seada… Muide, loominguliseks kirjutamiseks oli mulle oluline, et avaneks aknast mingi vaade – mida looduslikum, seda parem. Seina poole vaadates ei saa ma midagi paberile.
Enese lahti koorimine käib raamatu kirjutamise juurde. Eraklik Beli periood seadis mind olukorda, kus olin alasti enda ja looduse ees. See oli eriline enesesse vaatamise periood ja sellest kirjutamine mõjus omakorda nagu teraapia. Üheks sürreaalsemaks kogemuseks olid eesli taevased matused. Unustamatu elamuse sain kotkaste restoranis veedetud päevadest. Seikluslikkust pakkus tormisel merel laevaga merehädas loksumine. Kõige inspireerivamana mõjus mulle aga Beli mets ja maastik. Ühel erakliku perioodi õhtul mul lausa voolasid pliiatsist välja müstilised pisikesed loomakesed. Nüüdseks on need loomakesed jõudnud ka meie (minu ja mu abikaasa) Cresil peetava käsitöö- ja disainipoe särgikujundusse. Inspiratsiooni saare loodusest on näha enamikul meie tehtud esemetel. Rõõm on vaadata, kuidas nii paljudel eri rahvusest inimestel meie asjad silmad särama panevad!
Oma praegust elu Cresil vaadates olen õnnelik, et saan teha siin loomingulist tööd ja end sellest elatada, ning elada hoopis teises töö- ja elurütmis kui enamik palgatööl käivad inimesi. Ma olen rõõmus, et mul on kaks väga armsat riiki ning minu laps saab osa mõlema rikkusest ja eripärast.
Ja mul on väga hea meel, et olen tänu raamatule eestlastele justkui Horvaatia esindaja. Minuga on pärast raamatu ilmumist ühendust võtnud eri elualade esindajad. Viimati oli tore vahendada Vikerraadio kuulajatele otse-eetris jalgpalli MM-i finaali eel Horvaatias valitsevat meeleolu.
Aastate jooksul pärast raamatu ilmumist olen saanud hulga lugejakirju, milles on jagatud emotsioone. Paljud on kirjutanud, et minu raamat on inspireerinud neid Horvaatiasse reisima. Minuga on korduvalt ühendust võetud reisisoovituse küsimustega Horvaatiasse tulekul.
Tuttav taksoteenust pakkuv mees Cresil rääkis mulle kord, et üks Eesti seltskond oli tema juurde tulnud ning soovinud külastada just raamatus mainitud kohti. Üks lugeja andis aga teada, et käis seltskonnaga Cresil ning otsis üles baari, kus ma Martiniga kohtusin. Selline lõbus seik, justkui oleksin mõni kuulus kirjanik, kellega seotud paiku kaema tullakse.
Üks erilisemaid hetki seoses raamatuga oli see, kui Horvaatia tollase presidendi Ivo Josipovići ametliku Eesti visiidi ajal kutsuti mind kaasaga kahe riigi presidendiga toimunud lõunasöögile. Seal kinkisin oma raamatu ka Horvaatia presidendile.
Hiljuti astus aga Cresil meie poodi sisse Eesti naine, kes kohe kallistades õhinaga rääkis: „Olen Teie raamatut kaks korda lugenud – väga meeldis! Ja juba teist korda Cresil!ˮ Nii armas hetk! Tore on tunne, et ma olen oma raamatu kaudu mõjutanud päris suurt hulka inimesi, kes just selle ajel Horvaatiasse või ka otse Cresi saarele on otsustanud reisida.
Teisipäeval, 24. jaanuaril on Vikerraadio saates “
„Kõik algas sellega, kuidas maa mu ümber kees. Temast tõusid erinevate varjunditega mädamunalõhnalised aurupilved. See algas sellega, kuidas lumetorm kõik endasse mattis ja mille seest mõni pääses välja, kuid mõni jäi lumeloori vangi ka oma koduväravas.” See oli lugu, mille algus oli lihtne ja lõpp veel lihtsam. See oli karge lugu kargest maast, mis oli kirjutatud lõbusas stiilis ja mis avas minu jaoks värava Petrone Printi „Minu…“-sarja raamatumaailma. N-ö „Minu…“-teadlikumad lugejad vist juba aimasid, et raamat, millest jutt käis, on „Minu Island“. Tarvo Nõmme reisijutt elust Islandil avas minu jaoks uue žanri, sest kuigi ma olen kogu teadliku elu, millal ma lugeda olen osanud, lugenud raamatuid ikka meetrikaupa, polnud reisikirjad minu lugemisnimekirja jõudnud, aga see muutus pärast „Minu Islandit“. Alanud oli „Minu…“-maraton, mis hetkel on jõudnud 17. verstapostini.
See ütleb: “Wow!”, mis näitab, et meil läks 2010. aastal väga hästi :). Meie blogi külastati eelmisel aastal u 23 000 korda ja me postitasime 56 korda, mis on esimese aasta kohta päris hea. Me lisasime blogisse 68 pilti, 
Üks esimestest külalistest oli Gruusia suursaadik Ruslan Abašidze. Suur lillebukett Dagmari jaoks kaasas. Eks me (korraldustiim + autorid) langesime kõik selle peale kergelt näost ära, hoolimata sellest, et Reinule (kes seekord modereeris ja muidu Ugrimugri autor on) olla mingi “linnukene” siristanud, et võibolla on oodata kõrgemaid külalisi meie üritusele. Härra suursaadik surus meil kõigil kordamööda kätt ja kiitis, kuidas kirjastus teeb sisuliselt ära saatkonna töö Gruusia kui maa tutvustamisel Eestis. Kellele siis kiitus ei meeldi! Aitäh, aitäh härra Suursaadik! Ja Dagmar oli ka muidugi väga meelitatud kõrgest külalisest ning lilledest 🙂
Kui nö ametlik osa läbi sai, suundusid Rein ja Sigrid toidulaua äärde ning Rein uuris Sigridilt, kes oli Horvaatia rahvussnäkke valmistanud, millega õigupoolest tegu on. Samuti pakkusime OÜ Dekanteriga koostöös rahvale korralikku Gruusia veini – läks nagu kerisele.Ja edasi toimus Reinu poolt algselt välja reklaamitud tants ja tagaajamine. Olgu, olgu, ma ei näinud kedagi tantsimas ja suur kaera-jaani isa oli ise ka veiniklaasi taga meestejuttu ajamas, ent rahvusmuusika mängis ja Dagmari-Sigridi sõpruskonnad moodustasid mõnusalt sumisevad sülemid kummagi autori ümber.