„Minu Horvaatiaˮ sünnilugu ja vastukaja

Tekst: Sigrid Suu-Peica, „Minu Horvaatia” autor

Sellest saab juba 14 aastat, kui ma esimest korda sattusin siia, oma praegusesse elukohta, Cresi saarele…

Esimesed read võimaliku raamatu kondikavast panin kirja ühel varasügisesel õhtupoolikul Läänemaa suvekodus kruugutavaid sookureparvi pilguga saates. Vaatasin kohe, et minu Horvaatia-perioodi kohta on igasuguseid olukordi, teemasid ja sündmusi küllalt, et raamat kokku kirjutada. Kuid kirja raamatuideega saatsin Epule teele enam kui aasta hiljem. Proovipeatükk sai positiivse vastukaja! Olen Petrone Prindile väga tänulik, et sain võimaluse see raamat kirjutada!

Teekond ei olnud mulle raske, olin ka varem üsna palju kirjutanud. Kasutasin ideede märkmikku, mis kiiresti kirjuks muutus. Kõige suurem abistaja oli mu horvaadist abikaasa, kes aitas teemade tagamaid avada ja kohaliku pilguga näidata. Sünonüümisõnastik aga oli ustav abimees, et väljendada end emakeeles nüansirohkemalt ning vältida kordusi. Kõige raskem oli leida põhitöö ja muude tegemiste kõrvalt aega kirjutamisse süvenemiseks.

Lisaks Tallinna kodule ja Läänemaa maakodule leidsin endale heaks rahulikuks kirjutamispaigaks rahvusraamatukogu kunstisaali. See inspireeriva vanalinnavaatega koht aitas mul koos kõrvaklappidest tuleva Horvaatia muusikaga möödunusse süveneda. Kuigi talvisel ajal tuisku ja lendlevat lund vaadates oli üsna sürreaalne suvekuumusest ridu paberile seada… Muide, loominguliseks kirjutamiseks oli mulle oluline, et avaneks aknast mingi vaade – mida looduslikum, seda parem. Seina poole vaadates ei saa ma midagi paberile.

Enese lahti koorimine käib raamatu kirjutamise juurde. Eraklik Beli periood seadis mind olukorda, kus olin alasti enda ja looduse ees. See oli eriline enesesse vaatamise periood ja sellest kirjutamine mõjus omakorda nagu teraapia. Üheks sürreaalsemaks kogemuseks olid eesli taevased matused. Unustamatu elamuse sain kotkaste restoranis veedetud päevadest. Seikluslikkust pakkus tormisel merel laevaga merehädas loksumine. Kõige inspireerivamana mõjus mulle aga Beli mets ja maastik. Ühel erakliku perioodi õhtul mul lausa voolasid pliiatsist välja müstilised pisikesed loomakesed. Nüüdseks on need loomakesed jõudnud ka meie (minu ja mu abikaasa) Cresil peetava käsitöö- ja disainipoe särgikujundusse. Inspiratsiooni saare loodusest on näha enamikul meie tehtud esemetel. Rõõm on vaadata, kuidas nii paljudel eri rahvusest inimestel meie asjad silmad särama panevad!

Oma praegust elu Cresil vaadates olen õnnelik, et saan teha siin loomingulist tööd ja end sellest elatada, ning elada hoopis teises töö- ja elurütmis kui enamik palgatööl käivad inimesi. Ma olen rõõmus, et mul on kaks väga armsat riiki ning minu laps saab osa mõlema rikkusest ja eripärast.

Ja mul on väga hea meel, et olen tänu raamatule eestlastele justkui Horvaatia esindaja. Minuga on pärast raamatu ilmumist ühendust võtnud eri elualade esindajad. Viimati oli tore vahendada Vikerraadio kuulajatele otse-eetris jalgpalli MM-i finaali eel Horvaatias valitsevat meeleolu.

Aastate jooksul pärast raamatu ilmumist olen saanud hulga lugejakirju, milles on jagatud emotsioone. Paljud on kirjutanud, et minu raamat on inspireerinud neid Horvaatiasse reisima. Minuga on korduvalt ühendust võetud reisisoovituse küsimustega Horvaatiasse tulekul.

Tuttav taksoteenust pakkuv mees Cresil rääkis mulle kord, et üks Eesti seltskond oli tema juurde tulnud ning soovinud külastada just raamatus mainitud kohti. Üks lugeja andis aga teada, et käis seltskonnaga Cresil ning otsis üles baari, kus ma Martiniga kohtusin. Selline lõbus seik, justkui oleksin mõni kuulus kirjanik, kellega seotud paiku kaema tullakse.

Üks erilisemaid hetki seoses raamatuga oli see, kui Horvaatia tollase presidendi Ivo Josipovići ametliku Eesti visiidi ajal kutsuti mind kaasaga kahe riigi presidendiga toimunud lõunasöögile. Seal kinkisin oma raamatu ka Horvaatia presidendile.

Hiljuti astus aga Cresil meie poodi sisse Eesti naine, kes kohe kallistades õhinaga rääkis: „Olen Teie raamatut kaks korda lugenud – väga meeldis! Ja juba teist korda Cresil!ˮ Nii armas hetk! Tore on tunne, et ma olen oma raamatu kaudu mõjutanud päris suurt hulka inimesi, kes just selle ajel Horvaatiasse või ka otse Cresi saarele on otsustanud reisida.

Kaks meie autorit Vikerraadio saates “Uudis+”

Teisipäeval, 24. jaanuaril on Vikerraadio saates “Uudis+” külas kaks meie autorit: Sigrid Suu-Peica (“Minu Horvaatia“) ja Ester Laansalu (“Minu Kreeka“). Arp Müller vestleb nendega kell 12.45 ja 13.10.

Lugeja Liis Sigrid Suu-Peica “Minu Horvaatiast”

Tekst: Liis, lugeja ja arvustaja. See postitus osales meie selleaastasel blogimängul.

Ma ise pole kordagi veel Horvaatiasse jõudnud, kuid Sigrid tekitas kindlasti selle isu. Tavaliselt pole ma eriline looduskirjelduste fänn, kuid tema oskas need täpselt nii parajalt kirja panna, et ma ei pidanudki raamatut lugedes lõike vahele jätma. Kogemus oli hea, usun, et sain täpse ettekujutuse Horvaatiast (tegelikult küll siis vaid ühest saarest).

Sigridi raamat oli põnev ka seetõttu, et olen ka ise mõelnud vabatahtliku töö peale. Niivõrd üksildasest vabatahtliku-elust pole ma varem kuulnud, aga just seepärast oligi seda lugu põnev lugeda. Kõik mu tuttavad, kes EVSi teevad, asuvad kuskil linnades ja elavad absoluutselt vastupidist elu. Seega andis Sigridi raamat mulle ka ideid seoses EVSiga: miks mitte kogeda mõne teise riigi maaelu, selle asemel et kuskil suurlinnas avastada seda, mida miljonid on enne mind avastanud?

Arvan, et minu jaoks seisneski raamatu põnevus üksiolemise kogemuses. Imestan, et Sigrid seda olukorda nii optimistlikult võttis. Lõpus loomulikult muutus asi vist liiga üksikuks ja ka seda suutis raamatu autor vägagi ilmekalt ning ausalt edasi anda.

Pean tunnistama, et raamatu lugemisest on paar kuud ja tegelikult ma väga ei mäletagi seda osa, kui Sigrid “tsivilisatsiooni” naases ning oma uut Horvaatia-kogemust alustas. Järelikult mõjus see vabatahtlikuks olemise peatükk mulle rohkem ja lükkas raamatu teise osa peast välja. Aga sellest pole mul kahju: sain lugemiselamuse kätte juba EVSi kogemuse kirjeldustest.

Soovitan “Minu Horvaatia” raamatut kindlasti ka tuttavatele. Hea võimalus silmaringi avardada ning meile tegelikult üpris tundmatu riigi ajalooga veidi tutvuda. Sain ise kindlasti targemaks ja loodan, et saan kunagi seda Horvaatia ilu ka oma silmaga näha!

“Minu Horvaatia” sünnipäevahinnaga

Seoses „Minu Horvaatia” autori Sigrid Suu-Peica sünnipäevaga saab 5. jaanuarini osta raamatu meie e-poest 6 euroga.

Ilusat sünnipäeva ja head lugemist!

“Minu Horvaatia” ja üllatuslik tagasiside

Tekst: Sigrid Suu-Peica, “Minu Horvaatia” autor

“Soovime teid kutsuda lõunasöögile Horvaatia ja Eesti presidentidega…” − just sellise sõnumiga kõne sain ühel täiesti tavalisel, pisut unisel maikuu esmaspäevahommikul.

Kes oleks osanud arvata seda, et mu esimene, kuid minu jaoks väga olulisest riigist kirjutatud raamat avab mulle uskumatu võimaluse: minna Horvaatia vabariigi presidendi Ivo Josipovići ning Eesti vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja nende prouadega pidulikule lõunasöögile. Lisaks sain võimaluse tutvuda Horvaatia presidendiga ning kinkida talle oma eestikeelne raamat, millest ta liigutatud oli ja kuhu pühendust palus. (veel …)

Lugeja Tiit Sepa essee

Autor: Tiit Sepp, lugeja ja esseekogumisel osaleja

Minu mõtted „Minu…“-reisiraamatutest

„Kõik algas sellega, kuidas maa mu ümber kees. Temast tõusid erinevate varjunditega mädamunalõhnalised aurupilved. See algas sellega, kuidas lumetorm kõik endasse mattis ja mille seest mõni pääses välja, kuid mõni jäi lumeloori vangi ka oma koduväravas.” See oli lugu, mille algus oli lihtne ja lõpp veel lihtsam. See oli karge lugu kargest maast, mis oli kirjutatud lõbusas stiilis ja mis avas minu jaoks värava Petrone Printi „Minu…“-sarja raamatumaailma. N-ö „Minu…“-teadlikumad lugejad vist juba aimasid, et raamat, millest jutt käis, on „Minu Island“. Tarvo Nõmme reisijutt elust Islandil avas minu jaoks uue žanri, sest kuigi ma olen kogu teadliku elu, millal ma lugeda olen osanud, lugenud raamatuid ikka meetrikaupa, polnud reisikirjad minu lugemisnimekirja jõudnud, aga see muutus pärast „Minu Islandit“. Alanud oli „Minu…“-maraton, mis hetkel on jõudnud 17. verstapostini.

(veel …)

Lugeja Regina Feldmani essee

Autor: Regina Feldman, lugeja ja esseekogumisel osaleja

Petrone Printi raamatud on üks osa minu elust, ma lihtsalt ei suuda ilma nende raamatute lugemiseta olla. Need on minu silmaringi tunduvalt suurendanud. Praeguseks olen peaaegu 12 raamatut 29st läbi lugenud. Järgnevalt teengi siin lühikese kokkuvõtte just nendest raamatutest: kirjutan meeldejäävamatest teemadest ja enda arvamusest.

(veel …)

Meie blogi aasta

WordPress soovis meile head uut aastat ja saatis aastakokkuvõtte!

Siin on meie blogimeeter: See ütleb: “Wow!”, mis näitab, et meil läks 2010. aastal väga hästi :). Meie blogi külastati eelmisel aastal u 23 000 korda ja me postitasime 56 korda, mis on esimese aasta kohta päris hea. Me lisasime blogisse 68 pilti, mis teeb kokku 81 mb. See on u üks pilt nädalas. Kõige tihedam blogipäev oli meil 27. september, mil lehele klikiti 850 korda. Selle päeva kõige populaarsem postitus oli “Otsime kirjastusse assistenti”.

Meie bogi populaarseimad otsingusõnad olid epp petrone, minu london, anu samarüütel, minu ibiza ja minu horvaatia.

Siin on 2010. aasta enim vaadatud postitused ja leheküljed:

1) otsime kirjastusse assistenti septembris, 8 kommentaari

2) süütuse ja süüdimatuse aeg, vol 3 juunis, 1 kommentaar

3) “Minu…”-sarja plaanid oktoobris, 11 kommentaari

4) arvusta meie raamatuid ja… kingi endale raamat 🙂 oktoobris, 58 kommentaari

5) nalja ja pisaraid “Minu Gruusiast” oktoobris, 11 kommentaari

Allikas: WordPress.com

Blogikampaania kokkuvõte

Meie blogikampaaniast võttis osa 41 inimest. Kõige rohkem arvustati Epp Petrone raamatut “Kas süda on ümmargune?” (11 korral), järgnesid Justin Petrone “Minu Eesti” (8 korral) ning “Minu Nepaal”, “Minu Gruusia” ja “Minu Ameerika” (kõik 5 korral).

Siin on kirjas kõik, kes arvustasid perioodil 25.10-25.12 meie raamatuid ja said selle eest kingituseks Sandra Steingraberi raamatu “Mina olen ookean”.

(veel …)

Vestlusõhtutest ja hüvastijätuks

Tekst: Dagmar Lamp, viimaseid päevi kirjastuse assistent

Selle nädalaga saab läbi minu tööaeg Petrone Printi assistendina ja see on minu jaoks natuke kurb. Petrone Print on tilluke ja siinsed inimesed moodustavad omaette pisikese perekonna, kus igal ühel on omad ülesanded, omad väikesed kiiksud ja omad tugevused-nõrkused. Siin on armas ja mõnus ja mul on kurb ära minna. Ja ega ma ju lõplikult Petrone Printi oma elust maha ei kanna – Epp (ja Tiina ja Kairit) jäävad ju ikka mu sõbrannadeks, raamatuid kirjutan ju jätkuvalt edasi… Aga ikkagi on natuke kurb.

Kõike seda mõtlesin, kui istusin teisipäeval oma viimasel Lutsu raamatukogu vestlusõhtul, kui õhus levis vänge kalahais ja akna taga sadas vihma. Mõtlesin kõikidele nendele vestlusõhtutele, kus ma samamoodi istunud olen. Näiteks “Minu Horvaatia” vestlusõhtu ajal rääkis Sigrid just parasjagu kotkaparvedest ja kotkarestoranist ning lindudest, kui äkitsi hakkasid akna taga Tartu Rongad kisama, kriiskama ja suures parves lendama, nii et taevas läks mustaks. Naeratasin omaette – Tartu Rongad, te olete armsad! Ja ilma teieta ei kujutaks ju Tartut ettegi!

Iga vestlusõhtu on olnud omanäoline, õigemini – autorinäoline. Teeme siis väikese tagasivaate neile Lugemisaasta raames praeguseks toimunud õhtutele.

(veel …)

Sigrid Suu-Peica: Horvaatia valis mind

Autor: Sigrid Suu-Peica, “Minu Horvaatia” autor

Horvaatia valis mind. Ja kui ta mind juba valinud oli, siis pani mingi jõud mu ajukurdude vahele keerlema mõtte raamatust, mille peategelane on riik nimega Horvaatia.

Idee Horvaatia elamused ning mõtted raamatuks koondada, hakkasid mul peas keerlema juba enne, kui Petrone Print „Minu …“ seeriaga algust tegi. Pealegi polnud sel hetkel eesti keeles välja antud mitte ühtegi Horvaatiat puudutavat teost. Kuna olin vabakutselisena juba mitmeid aastaid ajakirjanduses kaastöid teinud, sh ka reisikirju, siis kirjutamine polnud mulle päris uus tegevus. Ja väljakutse kirjutada raamat tundus mulle magusa unistusena.

Kui esimesed „Minu …“ seeria raamatud ilmusid, võtsin veel mõnda aega hoogu, et oma potentsiaalse raamatu kondikava üle mõtiskleda ja vaadata, et kuidas ja mida teised kirjutavad. Ühel hetkel tundus, et aeg on küps. Saatsin Epp Petronele kirja oma ideest. Näidiskatkendid kaeluskotkaste restoranist ja postiljon Robist viisid mõne aja pärast virtuaalse arutelu põhjal Epu vastuseni: „Hakka kirjutama!“

See oli üks emotsionaalsemaid virtuaalseid sõnumeid, mille ovatsioone kuulis sel hetkel vaid mu lontiskõrvaline koer!

Kirjutamise protsess oli iseenesest ääretult põnev. Ma sain oma tookordseid tundeid ja mõtteid kaugusest hinnata ja nende üle sügavamalt mõtiskleda. Eraldatuse ja saare isoleerituse teemad hakkasid mind aina enam paeluma. Samuti inimese ja looduse vahekord.

Kuigi kirjutamine oli aeg-ajalt ka üsna raske. Kõige keerukam oli ehk muude tööde-kohustuste kõrvalt kirjutamisele pühendumiseks aega leida. Et rännata oma mõtete ja tunnetega Eestimaisest tuisusest talvest ajas tagasi päikeselisele mägisele Cresi saarele. Aga kuna motivatsioon oli piiritu, siis klõbistasin klahve hiliste öötundide ja magusa uneaja arvelt, nädalavahetustest rääkimata.

Pean oma Horvaatia sideme tugevaks aluseks ka kohaliku keele suhtlustasemeni lihvimist, sest just läbi kohaliku keele mõistmise avanesid paljud arusaamad ja mõtteviisid. Just selle kaudu avanes kogu riik ja rahvas oma detailses eheduses. Minu horvaadist abikaasa oli samuti suureks abiks kõikvõimalike lugude jutustamisel, mis aitasid mul Cresi saare elu-olu, sõjateemat, aga ka horvaatide suhtumist paljudesse asjadesse paremini mõista.

Kui raamatu kaas sai välja valitud, siis tundsin, et kas tõesti saabki nüüd raamat valmis! Kui avasin esimest korda oma trükilõhnalise raamatu, siis tundsin sügavat rahulolu – üks mu unistus on täitunud! Las ta nüüd läheb edasi üksi karmi maailma ette. Ja las leiab ja otsib oma lugejaid.

Raamatu ilmumisega kaasnes rida esinemisi, mis minus esialgu üsna suurt ärevust tekitasid. Üksi tasahilju kirjutada on hoopis teine tunne, kui suurema kuulajaskonna ees oma raamatut ja Horvaatiat esitleda. Kuid mõtlesin, et milline au mul on raamatu ja esinemiste kaudu esindada oma armastatud maad Horvaatiat.

Meeldiv on kuulda positiivset vastukaja, kuid raamatu ilmumisega kaasneb ka negatiivne kriitika, milleks tuleb valmis olla. Oma esimese negatiivse kriitikaga seotud kirjatükki käes hoides, pani mind aga imestama, et artikli autor vaid raamatu paari lause põhjal, ilma sisu ja muid valdkondi puudutamata, selle kategoriseeris. Kas selline pinnapealne „ära panemine“ ongi kirjanduskriitika? Loodan, et mitte. Kui aga sain teada, et kriitik, kes korraga hulgale algajatele autoritele „ära pani“, on ise minu eakaaslane ja vaid paari raamatu autor, hingasin kergendatult.

Kui olen oma raamatuga kasvõi käputäit inimesi puudutanud ja Horvaatia vastu oma lugude kaudu huvi tekitanud, on rõõm minupoolne.

Gruusia ja Horvaatia esitluspeo järgseid emotsioone

Autor: Kairit Lillepärg, kirjastaja

Mulle peod meeldivad, kuigi osaleda on harilikult ikka toredam kui korraldada. Samas on viimase aasta jooksul esitluspidude korraldamist või korraldusele kaasa aitamist siiski üksjagu ette tulnud. Värskeim kogemus pärineb eelmisest neljapäevast, kus olin abiks Gruusia ja Horvaatia ühisesitlusel.

Balti Jaama teisel korrusel asuv Travel (õigemini selle väike saal) tundus olevat meeldivalt väike (alguses ju ei teadnud ette, et rahvast tuleb niiiii palju) ja hubane koht. Siis kui rahvast juba palju palju sai, tundus, et on natuke liiga pisike pleiss. Aga kõigest järjekorras.

Üks esimestest külalistest oli Gruusia suursaadik Ruslan Abašidze. Suur lillebukett Dagmari jaoks kaasas. Eks me (korraldustiim + autorid) langesime kõik selle peale kergelt näost ära, hoolimata sellest, et Reinule (kes seekord modereeris ja muidu Ugrimugri autor on) olla mingi “linnukene” siristanud, et võibolla on oodata kõrgemaid külalisi meie üritusele. Härra suursaadik surus meil kõigil kordamööda kätt ja kiitis, kuidas kirjastus teeb sisuliselt ära saatkonna töö Gruusia kui maa tutvustamisel Eestis. Kellele siis kiitus ei meeldi! Aitäh, aitäh härra Suursaadik! Ja Dagmar oli ka muidugi väga meelitatud kõrgest külalisest ning lilledest 🙂

Edasi tuli rahvast korraga ja palju. Lilledega kas siis Gruusia-Dagmarile või Horvaatia-Sigridile. Nagu pulmad, tõesti! Üritasime inimesed kitsukesse saali mahutada ja juba haaraski entusiastlik Rein mikri ning ohjad oma kätte. Edasine tund möödus kiiresti ja ilma suuremate viperusteta – mõlemad autorid said kordamööda sõna “oma” maast rääkides saateks slaidiprogramm hingematvalt ilusate piltidega. Rein aitas vahepeal küsimustega kaasa. Eraldi tänukõnedega esinesid härra Suursaadik ja härra Tiit Pruuli. Tiit Pruuli võlus ka Dagmarile pika punase roosi selja tagant välja ning olles tulnud just Gruusiast, pidas Dagmari raamatut reisiraamatuks parimas mõttes. Kogenud rännumehe kiitust raamatule oli ka minu kirjastajakõrvadel hea kuulda!

Kui nö ametlik osa läbi sai, suundusid Rein ja Sigrid toidulaua äärde ning Rein uuris Sigridilt, kes oli Horvaatia rahvussnäkke valmistanud, millega õigupoolest tegu on. Samuti pakkusime OÜ Dekanteriga koostöös rahvale korralikku Gruusia veini – läks nagu kerisele.Ja edasi toimus Reinu poolt algselt välja reklaamitud tants ja tagaajamine. Olgu, olgu, ma ei näinud kedagi tantsimas ja suur kaera-jaani isa oli ise ka veiniklaasi taga meestejuttu ajamas, ent rahvusmuusika mängis ja Dagmari-Sigridi sõpruskonnad moodustasid mõnusalt sumisevad sülemid kummagi autori ümber.

Tõeliselt tore olemine oli! Arutasime päras teise korraldusmesilase Kajaga, et jah, on küll alati igavesti palju sahmimist nende esitlustega, aga kui pidu peetud, rahvas rahul, autorid õnnelikud, siis on ikka rõõmu ka kuhjaga.

PS Inspireerituna Gruusia raamatust ostsin täiesti spontaanselt lennupiletid Gruusiasse. Oktoobris on minek!

“Minu Horvaatia” ja “Minu Gruusia” ühisesitluspidu

16.septembril kell 18 esitlevad Sigrid Suu-Peica ja Dagmar Raudam restoranis Travel (Balti jaama teisel korrusel) oma äsjailmunud reisiraamatuid „Minu Horvaatia. Varjupaik kotkasaarel“ ja „Minu Gruusia. Elu nagu mägitee“. Erinevatest riikidest rääkivate raamatute esitlusõhtut aitab Eestimaa pinnal ühtseks tervikuks siduda kolmas Petrone Prindi kirjanik, „Minu Ugrimugri“ autor Rein Sikk.

„Minu Gruusia“ autori Dagmari peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis talle imeilusaid idüllilisi hetki ja otsekui teise lapsepõlve.

Aga kuidas sobitub sellesse pilti 2008.aasta jõhker augustisõda, millised jäljed on jätnud Rooside revolutsioon ning miks eestlasi Gruusias nüüd nii väga hinnatakse? Ka sellest räägib raamat. Olulised tegelased on veel
ka 16-aastane must põrgukass Sassa ning ülemõõduline bokseritaoline koer Samuel.

„Minu Horvaatia“ raamat algab aga erakupõlvega väheasustatud saarel, kus Sigrid oli mitu kuud ainus vabatahtlik, kaaslasteks eesel, lambad ja kaeluskotkad. Tema Horvaatiasse kuuluvad ka keeruka loomuga
> bioloogiatudeng, häbelik postiljon Robi, identiteedikriisis vabatahtlikud, skorpionid vannitoas, eriskummalised taevased matused, horvaatidelt kuuldud lood helgest Jugoslaavia ajast ning õõvastavatest
sõjaõudustest – ning loomulikult kummalised juhtumised, mis vabatahtlikuaja lõppedes saarelt ära ei
lasknud minna…

Esitlusel näitavad autorid fotosid Gruusiast ja Horvaatiast ning tutvustavad mõlema maa kultuuri, imelist loodust,kombestikku, ajaloosündmusi ja loomulikult oma raamatu sünnilugu.

Gruusia ja Horvaatia, nii eriilmelised ja erinevad, omavad ühisnimetajana keerukat ajalugu erinevate liitriikide koosseisus. Balti jaama kirevas koosluses asuv kaasaegne restoran Travel oma hubase kaminasaaliga aitab ühendada erinevaid ajastuid, riike ja õhustikke. Meeleolu loovad suupisted otse Horvaatiast, ehtne Gruusia vein ja muusikat mõlemalt maalt.

Meie autorid eesti kirjanduse laadal

Kadriorus, Ed. Vilde Muuseumi esisel platsil, toimub 18. septembril kolmas eesti kirjanduse laat ja kirbukas, selle aasta märksõna on „reisiraamatud“.
Klassiku akende all avanevas vabaõhu raamatupoes müüvad eesti kirjandust mitmed kirjastused, selahulgas ka Petrone Print, ja Uuskasutuskeskus. Igaüks saab ka ise eesti kirjandusega kaubelda paralleelselt toimuval eesti kirjanduse kirbukal ( registreerimine MTÜ Kirbuturg kaudu http://www.kirbuturg24.ee/)

Sügiseses värskes õhus toimuval üritusel on võimalik kohtuda ka põnevate reisivate kirjanike-ajakirjanikega. Meie autoritest saab kuulda saab Rein Siku ja Sigrid Suu-Peica viimastest reisiraamatutest.

Lastele on kogu päeva vältel avatud Vilde verandal tegutsev„LasteLugemispesa“, samuti on avatud välikohvik.

Korraldajad kutsuvad üles kõiki kohale tulema jalgratastel, sest koostöös Kadrioru Seltsiga avatakse ürituse ajaks valvega jalgrataste hoiupunkt.

Üritus on tasuta.

PROGRAMM:
11-17. 00 raamatu müük, kirbuturg
11-17.00 Laste Lugemispesa
11-17.00 Kohvik
11-17.00 Ratta hoiupunkt
12.00 Rein Sikk räägib “Minu ugrimugri” raamatust
14.00 Olev Remsu ja Tiit Pruuli vestlus “Rongiga maailmalõppu” reisiraamatust
16.00 Sigrid Suu-Peica “Minu Horvaatia” raamatust