“Minu Horvaatia” ja üllatuslik tagasiside

Tekst: Sigrid Suu-Peica, “Minu Horvaatia” autor

“Soovime teid kutsuda lõunasöögile Horvaatia ja Eesti presidentidega…” − just sellise sõnumiga kõne sain ühel täiesti tavalisel, pisut unisel maikuu esmaspäevahommikul.

Kes oleks osanud arvata seda, et mu esimene, kuid minu jaoks väga olulisest riigist kirjutatud raamat avab mulle uskumatu võimaluse: minna Horvaatia vabariigi presidendi Ivo Josipovići ning Eesti vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja nende prouadega pidulikule lõunasöögile. Lisaks sain võimaluse tutvuda Horvaatia presidendiga ning kinkida talle oma eestikeelne raamat, millest ta liigutatud oli ja kuhu pühendust palus.

Kuna Horvaatia ja Eesti vahel on vähe siduvaid inimesi, siis just raamat mind esile kergitaski. Horvaatiast kirjutamist ja selle riigi tutvustamist olen siinmail oma missiooniks pidanud. Olen väga õnnelik erilise võimaluse üle kohtuda oma „kahe kodumaa“ presidentidega.

Tänan sind – mu kallis sinisekaaneliseks raamatuks saanud mõttelõng!

Mitmete tuttavate horvaatide esimene küsimus seda uudist kuuldes oli: “Kas raamat on bestseller, et lausa presidentidega kohtuma kutsutakse?” Aga just sellised üllatused võivad juhtuda pisikeses riigis…

“Minu Horvaatia” on tänaseks peaaegu aasta oma elu elanud ning sattunud paljude erinevate inimeste kätte. Nii meelitas raamat minu juurde Horvaatia ja horvaadi keele huvilisi, kes on minuga sarnaselt sellesse riiki armunud ning kellele tasapisi õpetan Eestis haruldast horvaadi keelt.

Raamatu kohta tagasisidet lugedes olen kohanud toredaid tunnustavaid sõnu ning usun, et olen piisavalt suures hulgas inimestes tekitanud huvi Horvaatia vastu. Ehk on nii mõnigi raamatu lugeja haaranud riiulist atlase, et hakata plaanima reisi Horvaatiasse. Ehk on nii mõnigi lugeja rõõmustanud koos minuga või tundnud kurbust läbi kirjaridade või hoopis jäänud mõne loo juures sügavalt mõtiskledes aknast välja vaatama…

Ma tänan teid, “Minu Horvaatia” lugejad!