Lugeja Regina Feldmani essee

Autor: Regina Feldman, lugeja ja esseekogumisel osaleja

Petrone Printi raamatud on üks osa minu elust, ma lihtsalt ei suuda ilma nende raamatute lugemiseta olla. Need on minu silmaringi tunduvalt suurendanud. Praeguseks olen peaaegu 12 raamatut 29st läbi lugenud. Järgnevalt teengi siin lühikese kokkuvõtte just nendest raamatutest: kirjutan meeldejäävamatest teemadest ja enda arvamusest.

Kõige esimene raamat, mille ma sellest sarjast kätte võtsin, oli „Minu Argentina” ning kultuurišokk oli tagatud. Kõige rohkem kurvastasid mind tohutu vaesus ja teismeliste tüdrukute „ilusamaks“ muutmine ehk igasugused iluoperatsioonid. Kui tüdrukul oli valida, kas ta soovib sünnipäevaks saada mõne eseme või operatsiooni, siis tehti valik teise kasuks. Peale selle, kes meist ei teaks jalgpallilegendist nimega Diego Maradona? Tänu sellele raamatule sain ma teadaMaradona tegelikust lapsepõlvest, kuidas Diego rabeles välja suurest vaesusest ning sai üle maailma kuulsaks. Seepärast ka teda ülistatakse nii palju, vähemalt Argentinas. Selles riigis oled sa kas väga vaene või väga rikas, vahepealset astet ei eksisteeri.

Järgmised raamatud olid „Minu Ameerika“ ja „Minu Ameerika 2“. Mis mulle siis Ameerikast ja ameeriklastest kõige enam meelde jäi? New Yorgis ei ole peaaegu ühtegi rohelist parki enam. Meile küll filmides näidatakse suurt Central Parki, aga seda võib ka sealseks ainukeseks pargiks nimetada. Teised nii-öelda pargid on imeväikesed murulapid ning rahvast tohutult täis. Peale selle on New Yorgis igale rahvusele kuuluv või iseloomulik linnaosa, kus elavad itaallased, afro-ameeriklased, mehhiklased, juudid ja poolakad. Tervishoiusüsteem on nutma või naerma ajav, ei oska täpselt öeldagi. See süsteem ja need protsessid ajavad tõsiselt naerma: mida kõike on selleks vaja teha, et saaks nii-öelda tervisekindlustuse.

Moeguru Urmas otsustas oma elu totaalselt muuta ning kolida ilusasse ja romantilisse Pariisi. Just sellest raamatust sain ma teada, et „pariisitar“ ei ole Pariisis elav tüdruk või naine, vaid pariisitariks nimetatakse neid tüdrukuid ja naisi, kellel on olemas jõuline stiil, kuhu alla kuuluvad meik, riietus ja soeng. Peale selle on Pariisis tohutult raske leida soodsa hinnaga normaalset korterit. Täpselt – normaalset. Küll Urmas jamas enda lubatava eelarvega, aga ta sai hakkama. Korteri leidmisega ju ei lõppenud veel kõik. Sobiva korteri leidmisel tuli läbida aeganõudev protsess, kus oli vaja teada anda oma sissetulekust ja veel paljustki muust.

Island tundus mulle külma ja karge maana seni, kuni ma olin kätte võtnud „Minu Islandi“. Island on tegelikult tohutult ilus maa (vähemalt minu jaoks). Kõik need kuumaveeallikad, kus saab suplemas käia, kus saab maa all ise leiba küpsetada, kus saab ühes kuplis tasuta sauna nautida. Peale selle tuleb veel ära märkida islandlaste köök, kuhu kuuluvad hai ja halvaks lastud linnumunad. Ise ma pole kindel, kas oleksin nõus neid kunagi proovima, aga kui prooviksingi, siis saaksin kindlasti erilise kogemuse võrra rikkamaks. Kindlasti hakkaks mul seal elades igav, aga soovin kunagi Islandit külastada.

„Minu Hispaaniast“ on kõige paremini meelde jäänud nii-öelda Hispaania abieludemokraatia, kus abiellumine ei lähegi nii libedalt kui Eestis. Hispaanias tuleb täita tohutult palju pabereid ja peab olema teatud arv tunnistajaid. Peale selle ei ole see ühe käiguga protsess: küll on mingi kirje vajalikes dokumentides puudu või midagi ei kirjutata nii, nagu vaja. Abielupaberit ei anta enne kätte, kui on käidud ukse taga kontrollimas, kas abiellujad ikka elavad koos, ning seda põhjendatakse lihtsalt mõne jabura ideega. Mäletan seda, et Anna-Maria pidi veel mitme linna vahet sõitma, et asjad lõpuks korda saaks. Kindlasti on ka märkimisväärne hispaanlaste suur huvi ja temperament uue sugulase vastu, kuidas üksteist toetatakse ja üksteisele abiks ollakse.

Kas suudad seda ette kujutada, kui oled väga külmas ja peaaegu inimtühjas tundras, kuulamas ainult huntide ulgeid ja vaatad virmalisi? See võib kindlasti midagi väga erakordset olla ning ma ka ise sooviksin kunagi selle läbi teha. Meid, ugrimugrilasi, on ikk palju. Raamatus on meie suguhõimude kaart ning me oleme igal pool: nii Norras, Rootsis, Soomes, Lätis, Ukrainas kui Venemaal. Meile kui ugrimugrilastele on väga omapärane regilaul, mis on kahjuks suuremalt jaolt hävinenud ning põlvest põlve edasi andes unustatud. Peale selle jäi mulle meelde, kuidas Rein käis maride juures ning küsis, kas nad teavad, kus Eesti asub. Tuli välja, et marid on väga teadliku, ma usun, et suurem osa eestlastest ei tea, kus marid elavad. See aga teeb väga kurvaks.

Saad kellegagi Internetis tuttavaks, suhtled temaga ning saad aru, et just tema ongi see õige. Kätlin tegi sellise sammu, kui ta maabus ihuüksi hoopis teistsugusesse kultuuri. Islami kultuur on täis headust ning vendlust. Hindan Kätlinit, sest ta julges järgida enda südant ja teha just seda, mida ta juba ammu nii väga tahtis teha. Kõigil ei ole sellist elukohta, nagu Kätlinil oli. Raamatus on kirjeldatud ka ühte teist maja, või õigemini – hütti, kus mina isiklikult ei suudaks elada, aga kahjuks mõni meist siin maailmas peab seda tegema.

Ibiza – saar täis armastust ja seiklusi. Minu arvates ongi Ibiza koht, kus saab kas puhkamas käia või hooajalist tööd teha, nagu seda tegi ka Kati, kuigi ta elas seal ka mõne aja, võttes oma lapse kaasa. Ibiza ongi kogu maailmale tuntud kui klubide paradiis, kus ühelgi ööl ei magata ning tuntakse elust rõõmu. Kindlasti on paljudel selline pilt silme ees, et Ibizal pidutsevad ainult kuulsad ja rikkad, aga sellel väiksel saarel on tegelikult palju vanu hipisid, kes meenutavad enda nooruspõlve. Pean tõdema, et Katil on ikka tohutult suur julgus sõita nii suur vahemaa häälega. Mina isiklikult ei julgeks seda mitte kunagi teha.

Ave, kes otsustas oma elu totaalselt muuta: lennata maailma teise otsa ning töötada riigis, kuhu ta soovib väga minna. Esialgu pidi ta minema pooleks aastaks, aga jäi hoopiski kauemaks. Ave saabumine oma unistuste maale oli erandlik. Eestis olid jõulud just läbi saanud ning aastavahetuse veetis Ave lennukis. Ta lahkus lumisest Eestist ja suundus lämmatavasse Kolumbiasse. Kolumbiat tunneme me kui narkootikumide templit, mis on aga looduselt väga rikkalik. Lugesin Ave rohketest pidudest ning mõistan täielikult tema sealset ülemust, kes muretses Ave tervisliku seisundi pärast. Aga mind painab see, et kuidas siis ikkagi selle maa nime eesti keeles kirjutatakse – kas Kolumbia või Coulumbia (viimane versioon on mul eestikeelses atlases kirjas).

Sigrid kirjeldab Horvaatiat just nii, nagu ma ise olen ka sellest mõelnud ja seda ette kujutanud: seal saaks istuda kusagil kivisel kaljuserval ning imetleda türkiissinist merd. Samastan end Sigridiga selle poolest, et ka minul on vahel selline tunne, et tahaks minna kuhugi sellisesse kõrvalisse paika ning teha vabatahtlikuna tööd. Sigrid kirjutas, et miski nagu kutsus teda sinna, ning ta oli Horvaatiasse armunud. Tema süda ei petnud teda. Mulle väga meeldis Sigridi ütlus, et kui ta meres ujub, siis on ta kogu maailmaga ühendatud, seega ka Eestiga. Kindlasti oli kohutav neid loomakorjuseid vaadata, kuid see kuulus Sigridi töökohustuste hulka.

Töötada Gruusias Eesti saatkonnas, võttes kaasa oma kaks kõige lemmikumat − just nii tegi Dagmar. Seda raamatut lugedes mul suu lihtsalt jooksis vett, kui Dagmar kirjutas viinamarjade, mandariinide ja arbuuside kasvandusest ning need asusid talle lähedal. Võin öelda, et lausa kadestasin teda sel hetkel, kui „Minu Gruusiat“ lugesin. Selles raamatus on ka üks väga kurb hetk: Dagmar soovis saada ühe väikse tüdruku vastutajaks ja järelvaatajaks, aga ta kahjuks ei õnnestunud see. Raamatut lugesin nii suure õhinaga, et tahtsin teada, kas Dagmarile antakse see võimalus või mitte, aga kahjuks ei antud.

Hetkel loen „Minu Londonit“ ja „Minu Itaaliat“. Sahtlis ootab peale nende veel „Minu Alaska“. Ma luban endale, et ma loen kõik „Minu…”-sarja raamatud läbi. Olen väga õnnelik, et neid tuleb üha juurde ja juurde.