Vestlusõhtutest ja hüvastijätuks

Tekst: Dagmar Lamp, viimaseid päevi kirjastuse assistent

Selle nädalaga saab läbi minu tööaeg Petrone Printi assistendina ja see on minu jaoks natuke kurb. Petrone Print on tilluke ja siinsed inimesed moodustavad omaette pisikese perekonna, kus igal ühel on omad ülesanded, omad väikesed kiiksud ja omad tugevused-nõrkused. Siin on armas ja mõnus ja mul on kurb ära minna. Ja ega ma ju lõplikult Petrone Printi oma elust maha ei kanna – Epp (ja Tiina ja Kairit) jäävad ju ikka mu sõbrannadeks, raamatuid kirjutan ju jätkuvalt edasi… Aga ikkagi on natuke kurb.

Kõike seda mõtlesin, kui istusin teisipäeval oma viimasel Lutsu raamatukogu vestlusõhtul, kui õhus levis vänge kalahais ja akna taga sadas vihma. Mõtlesin kõikidele nendele vestlusõhtutele, kus ma samamoodi istunud olen. Näiteks “Minu Horvaatia” vestlusõhtu ajal rääkis Sigrid just parasjagu kotkaparvedest ja kotkarestoranist ning lindudest, kui äkitsi hakkasid akna taga Tartu Rongad kisama, kriiskama ja suures parves lendama, nii et taevas läks mustaks. Naeratasin omaette – Tartu Rongad, te olete armsad! Ja ilma teieta ei kujutaks ju Tartut ettegi!

Iga vestlusõhtu on olnud omanäoline, õigemini – autorinäoline. Teeme siis väikese tagasivaate neile Lugemisaasta raames praeguseks toimunud õhtutele.

Avalöögi tegi 18. veebruaril Kaia-Kaire Hundi “Minu Nepaal“. Kaia-Kaire on hästi inspireeriv inimene ja mul tulid tema lastekodulaste pilte vaadates kohati pisarad silmi. Oli tunda, kuidas kuulajad temaga kaasa elasid ja temaga samas rütmis hingama hakkasid. Ma olen kindel, et kõik, kes veebruaris läbi lumehangede õhtul koju jalutasid, andsid endale Kaia-Kairest inspireerituna lubaduse teha rohkem head.

Kristiina Praakli “Minu Itaalia” vestlusõhtu toimus 18. märtsil. Ma mäletan, et Kristiina oli väga põhjalikult ette valmistanud – nagu õppejõule kohane! Ja tema jutt oli väga informatiivne, alustas ta ju “Minu…”-sarja ajaloolistest eellastest, eelmise sajandi alguses Eesti autorite kirjutatud reisiraamatutest.

Aprillikuus olid meil külas Avantüristid Berit ja Terje, kes rääkisid antropoloogilise ja etnoloogilise pilgu läbi maailmast, kus nad on rännanud. Ka rääkisid nad oma reisiromaani “Seitse maailma” kirjutamisest (see raamat kandideerib muide koos Nirti romaaniga “Ja anna meile andeks meie võlad…” Betti Alveri kirjandusauhinnale!) ja aprillis olid kohal pigem noored inimesed, oli ju tudengipäevade aeg!

Enne suvevaheajale minekut käisid veel külas “Minu Argentina” Liis Kängsepp (18.05) ja “Minu Austraalia” Airi Ilisson (1.06), kelle jutud kaugetest ja kirjudest maadest tõid kindlasti paljudele suveks reisiplaane ja panid südame kuumade maade rütmis põksuma.

Sügishooaja avas Sigrid Suu-Peica (15.09) oma juttudega maagiliselt kaunist Horvaatiast. Ma ei taha sellega üldse solvata teisi autoreid, kuid Sigridi Horvaatia liigutas minus ehk kõige rohkem hingekeeli – kõrvuti Nepaaliga andsid need vestlusõhtud mulle ehk enim mõtteainet ja täitsid päevadeks mõnusa tundega, nagu oleks minagi saanud osa millestki väga olulisest, nagu minagi oleks käinud kusagil kaugel ja teinud maailma paremaks.

Oktoobrikuus (8.10) jutustas Rein Sikk, muhe mees muheda jutuga, oma seiklustest ugrimugride maailmas, talle elasid kuulajad kõvasti kaasa ja ruumis võis lausa tunda, kuidas meist igaühe ugrimugri uhkus tasapisi Mari Boine laulude saatel suuremaks paisus ja uhkelt pead tõstis.

Ning üleeilne “Minu Island”! Mõni inimene on kohe nii tugeva väljaga, et iga tema öeldud sõna haarab kuulaja rännakule kaasa ning Tarvo Nõmm on just täpselt selline inimene. Raamatukogu hakkas vaikselt juba oma uksi sulgema, kui kõik ikka veel liikumatult saalis istusid – raipekalahaisu tähele panemata – Tarvole otsa vaatasid ja juttu ajasid. Ja me oleksime võinud seal veel mitu tundi istuda, no nii põnev oli noh! Tarvo tõi külakostina kaasa mädahaikala (mis maitses nagu eriti vänge sinihallitusjuust ja käitus nagu halb LSD – veel terve õhtu olid mul flashbackid, kui ma näiteks vett juues ootamatult kalamaitset keelel tundsin) ja Eyjafjallajökulli tuhka, nii et ma katsusin ja maitsesin Islandit, seda tule ja jää maad.

/

Lugemisaasta vestlusõhtute sarja lõpetab 9. detsembril kell 18 Dagmar Raudam ja tema jutud Gruusiast. Ilmselt jätkame me ka järgmisel aastal Lutsu raamatukogus neid armsaid kohtumisõhtuid, nii et veel ei peagi nendega hüvasti jätma:)

Aga mina loodan, et te jääte jätkuvalt Petrone Printi sõpradeks, saate sõbraks ka uue assistendi Triinuga ning et me suudame teile edaspidigi häid lugemiselamusi pakkuda!

Uute kohtumisteni,

Daki