Tekst: Leelo Tungal, raamatu “Puudel Pedro ja igatsustasu” autor

Lapsena ei kujutanud ma ettegi, et võiksin elada ilma koerteta, ja ega mul täiskasvanunagi koeravaba aega olnud rohkem kui tudengipõlves, mil ühiselamusse ja üüritoakesse poleks kuidagi neljajalgset sõpra saanud võtta.

Esimene kutsikas – eesti hagijas Sirka – kingiti mulle ühe aasta sünnipäevaks, ja kuigi Sirka suurimaks kiindumuseks sai arusaadavatel põhjustel mu harrastusjahimehest isa, jagasime tema (ja ta kutsikatega) rõõme ja muresid ligi neliteist aastat. Kui põnev oli jälgida kutsikate nägijaks saamist, müramist ja tegutsemist – ja kui kurvad olid päevad, mil neile uued omanikud järele tulid! Õppisin varakult harjuma mõttega, et mõnikord tuleb loobuda kellestki, kellest hoolid – kui see on tema edaspidiseks eluks vajalik.

Et koer tuleb majja võtta kutsikana, oli minu jaoks niisama enesestmõistetav kui see, et koer jääb elu lõpuni sama pere liikmeks. Tõsi küll, mõnes kodus hellitati lemmikuid diivanipatjadel, mõne talu õuekoer veetis aga oma elu ketis olles – igas peres olid omad kombed, kuid et keegi võiks oma koera saatuse hooleks jätta, sellest ei saanud juttugi olla.

Esimest korda kohtusin kodutute koertega heliloojate puhkekodus Diližanis. Suure üleliidulise puhkekodu territooriumil asus rohkesti väikesi majakesi, kus puhkasid kuu või paar oma peredega mitmest rahvusest muusikud, ning suur peahoone, kus käidi kinos, kontsertidel ja igapäiselt söömas. Meie lapsed sõbrunesid sööklast tulles koeranähvitsatega, keda luusis maja ümber lausa karjakaupa. Mõnda neist kutsuti nimepidi – Tuzik, Šarik, Kubik… Sööklatädid teadsid rääkida, et kõik need penid olid kutsikana suvitajate peredesse võetud ja hiljem saatuse hooleks jäetud. Talve jooksul pidid nad kusagile kaduma – ilmselt metskoerte hambusse sattudes. Aga mõni emane koer toob kevadel ikka jälle uued kutsikad, kellega uute suvitajate lastel on tore mängida… Mägedes luusivate metskoerakarjade eest hoiatati väga tõsiselt: need olevat huntide ja suuremat seltsi koerte järeltulijad, kes on targad, tugevad, kavalad ja julmad.

Meid ootas Eestis, minu vanematekodus, puudli-terjeri segu Proua, laste lahutamatu mängukaaslane, kes poleks metskoertest osanud undki näha. Armeenia-elamustest jutustust “Barbara ja suvekoerad” kirjutades ei osanud aga mina aimata, et mõne aasta pärast on ka meie maal siginenud nii palju kodutuid koeri, et tekib vajadus koerte varjupaikade järele. Pääskülasse rajatud koertekodu külastamise järel tundsin end samamoodi nagu lastekodus käies. Tõsi küll, sealseid olusid ei saanud lastekodu elutingimustega võrreldagi, kuid inimesi, kes hüljatud koerte eest püüdsid igati hoolitseda, imetlesin – ja imetlen siiamaani.

***

Kui Epp Petrone pakkus mulle lasteraamatu kirjutamist, mõlkusid mul mõttes hoopis teistsugused, praeguste laste elukäiku puudutavad teemad. Aga kui jutuks tuli see, et saaksime selle raamatuga toetada ka koerte-kasside varjupaiku, siis ei hakanud ma pikalt kahtlema. Nõnda siis saigi väike nukrutsev Liisa endale sõbraks puudli, kes aitas tal mõnestki murest üle saada. Mõnikord võib truu neljajalgne sõber olla parimaks igatsustasuks… Ja võib-olla saab mõni pere varjupaigakoera õnnelikuks tehes ka enda umbsõlmi lahti harutada.

Kirjastus Petrone Print toetab iga raamatu “Puudel Pedro ja igatsustasu” ostuga Varjupaikade MTÜd (www.varjupaik.ee).