Puudel Pedro ja igatsustasu Leelo Tungal

Ilmunud
04.2014

„Puudel Pedro ja igatsustasu” jutustab 11aastase Liisa suu läbi nüüdisaegse koolitüdruku probleemidest kodus ja koolis.

Varjupaiga-koera Pedro kingib lastele isa, kes on äsja leidnud uue elukaaslase. Leppimiskingitusena saadud Pedro käivitab terve rea sündmusi, millest enamjagu toob Liisa ellu positiivse pöörde: paranevad suhted majanaabritega ja Liisat seni kiusanud klassikaaslasest Aivist saab tüdruku parim sõber. Samas jääb aina nõrgemaks lootus, et isa pere juurde tagasi pöörduks.

Uus sõbratar Aivi üritab küll Liisat lohutada, kuid temagi elu pole lihtne. Aivi isa juhib suurt firmat ning ema töötab Brüsselis kõrgel ametipostil, aga oma muredest pole Aivil kellegagi kõnelda.

Mõlemal tüdrukul tekib probleeme ka koolis, kuid pikapeale hakkavad need lahenema. Ning selles on oma osa ka taiplikul Pedrol.

Selle raamatu ostuga toetad Varjupaikade MTÜ (www.varjupaik.ee) hoole all uut kodu ootavaid loomi.

„Vaadake, kui juba laps teab koera nime ja oskab seda selgesti hääldada, siis tähendab see, et saatus on oma valiku teinud!” teatas ema. „Võib-olla olid Pedro ja Martin eelmises elus sõbrad?”

Varjupaiga-tädi muigas: „Eelmise elu kohta ei oska ma midagi öelda, see võis koeral üsnagi segane olla: eelmine omanik jättis ta koos kauni metallist toidukausiga maantee äärde, ja kausile oli, muide, tõesti graveeritud P-täht. Meie nimetasime teda selle järgi Pollaks, sest vaadake… ilmselt pole selle puudli nimi siiski Pedro. Ta on nimelt emane!”

„Mis sellest?” imestas Matu. „Las ta olla emane või isane või tädine või onune! Pedro ise ütles mulle, et ta nimi on Pedro!”

„Au-uu!” haigutas Pedro häälekalt. Tal ei paistnud selle nime vastu midagi olevat.

Varjupaiga juhataja vaatas käekella ja muutus kärsituks: „Vabandage, mul läheb nüüd kiireks – nime asjus jõuate veel omavahel aru pidada. Koeraga kaasas olnud P-tähega kausi saate muidugi koju kaasa. Kui te ikka tõesti seda koera soovite võtta, siis läheme kontorisse ja vormistame puudli teie nimele.”

„Puudli?” imestas ema.

„Jah, teie Pedro on puhastverd puudel – ainult et karv on tal kaua hooldamata… ”

—-

Krauhti! – oli äkki kott mu õlalt maas ja tema käes. „Püüa, Timka!!” hüüdis Aivi ühele poistest ning viskas ranitsa õhku. Poiss püüdis selle osavasti kinni ning lennutas oma sõbra poole: „Hoplaa, anna sõbrale edasi!”

„Säh, võta!” sirutas punapäine poiss koolikoti õrritades minu poole, kuid kui talle lähemale astusin, viskas selle jälle teisele poisile tagasi.

Mul tulid pisarad silma. Viha- ja haleduspisarad: üksinda kolme vastu, mis see siis olgu!

„Anna kohe mu kott tagasi!” hüüdsin nii valjusti, kui jaksasin. Et ühtki õpetajat ka kunagi kooliõuel ei juhtu olema, kui neid vaja oleks!

Korraga kuulsin rõõmsat haugatust. Pedro!

—-

„Meil läks jälle isa ära…”

„Ka Brüsselisse?” kergitas Aivi kulme.

„Ei, ta elab Tallinnas, ainult et tal on uus pere. Mul on pisike poolvend, keda ma näinudki pole…”

„Ou mai gaad! Jäle, eks ju?”

„Nojah, mis sinna parata…”

„Ei, see pole ju õiglane: näiteks lapsed võiksid ju ka otsustada, et neil on pohlad – kui ikka mamps või paps ei meeldi, siis paned kaabet ja võtad endale uue ema või isa!” hakkasid Aivi silmad välkuma. „Räägitakse veel lastekaitsest ja teab millest: vangi tuleks see sinu paps panna ja kõik! Kõva trahv peale ja vangiriided selga!”

„Ei noh, ta ikka toetab meid ka, ja sõidutab oma autoga, kui väga vaja. Pedrogi tõime varjupaigast tema masinaga ära,” pomisesin oma nina alla.

—-

„Aga kus siis see kõige pisem ilmakodanik on?” uuris reporter. „Ja perenaist tahaks ka näha!”

„Ma helistan emale!” ruttasin abi pakkuma, kuid isa võttis mul õlgade ümbert kinni ja lausus tõsiselt: „Tead, Liisa, ärme praegu ema tülita, küll ma talle pärast selgitan. Kohe peaks siia jõudma Tristan oma emaga – teeme pisikese filmiklipi ära ja ongi kõik, kaua selle asjaga ei lähe.”

„Mis Tristan, mis filmiklipp?” ehmusin mina. Tristaniks kutsutakse mu poolvenda – seda, kelle pärast isa meid maha jättis. Temaga polnud ma varem kohtunud – ainult üks kord nägin bussiaknast, kuidas isa kõndis lapsevankrit lükates koos oma uue naisega pargiservas, aga kaugelt polnud aru saada, mis nägu beebi seal vankris lesis. Ega siis ometi Tristan koos oma emaga nüüd meie juurde koli? Kuid isal polnud aega mulle vastata – ta ruttas uksekella järjekordse helina peale esikusse.

„Teie issist saab varsti tähtis mees, sellepärast me temast saadet teemegi,” seletas reporter mulle sellisel toonil, nagu oleksin mingi pisitita. „Nüüd saate teiegi koos temaga kuulsaks!”

—-

„Tegelikult saab koeri helistamisega ka toetada,” teatas ta. „Kui mamps koju tuleb, siis lasen tal sellel kõige kallimal numbril mitu kõnet teha. Otsustasin, et ise helistan kaheeurosel numbril iga päev ühe korra, kuni papsil see koonerdamise tuju üle läheb. Ja siis on mul veel üks plaan, mis tuleks korda ajada…”

„Küll sinul on aga viitsimist!” ei jõudnud ma Aivi plaanipidamisi ära imestada.

„Aga asjad tahavad korraldamist!” teatas tema tõsiselt. „Tegelikult on ema mul ka samasugune korraldaja: mille ta ette võtab, selle ka täiega jutti ajab. Ise ütleb iga kord, et asi tuleb korda ajada, saagu siis mis saab!”

Aivi muutus mõtlikuks, vaatas mõnda aega vaikides bussiaknast välja ja lisas siis nukralt: „Võib-olla seepärast nad teda seal väljamaal kinni hoiavadki, et kogu aeg tuleb mõni asi korda ajada…”

„Kas ema sind enda juurde ei taha võtta?”

—-

„Oota, Liisa!” hüüatas Aivi. „Sinult võeti mobla, aga kohtama kutsutakse ju mind! Nii et tegelt tahavad need kurjategijad võib-olla hoopis mind ära röövida?”

„Harilikult röövitakse ikka miljonärivõsukesi, aga mine sa praegusel ajal tea,” arvas tädi Elsa.

„Noh, minu isa on päris rikas,” tunnistas Aivi.

„Kas politseisse olete teatanud?” küsis ema.

„Kutsuge Ämblikmees!” soovitas Matu.

Aivi puhkes naerma: „Ämblikmees võiks ju kõne alla tulla, aga politsei ei liiguta küll lillegi mingi vana Nokia pärast! See, kes mobla varastas, pidi teadma, et Liisa on mu parim sõber, nii et meie Liisaga peaksime teda samuti tundma. Kõige õigem on ikka parki minna ja nende kuttidega kokku saada! Meil on veel pool tundi aega…”

—-

„Ah jah,” sai ka Aivi naeruhoost üle. „See „röövel” Timka kõllas eile õhtul – ütles, et pole üldse pahane, et me ta üksinda varjupaika jätsime, Minni hakkas talle nii meeldima, et ta kavatseb selle kummalise välimusega lapilise peni endale võtta. Ema pidi küll vastu olema, aga küll nad Tomiga ta pehmeks räägivad. Timo oli juba Google’ist järele uurinud, et Dalmaatsia koer on tark, intelligentne ja alati valmis oma peret kaitsma, ja see, et Minnis on ka krantsiverd, muudab ta haigustele eriti vastupidavaks.”

„No näed – oled jälle ühe kodutu koera õnnelikuks teinud!” kiitsin mina.

Teksti autoriõigus: Leelo Tungal ja Petrone Print OÜ, 2014
Piltide autoriõigus: Kirke Kangro ja Petrone Print OÜ, 2014
Toimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Piia Maiste
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-511-55-6
Kõvakaaneline, 215x148mm
112 lk

Raamatu valmimist toetas Eesti Kultuurkapital.

Paberil otsas

Kommentaarid