Suve lõpp küll paistab ehk enne sügist on veel aega natukene puhata ja lugeda! Kellel need raamatud on juba kõik loetud, siis vaata meie eelmist postitust, kus soovitame suveks meie kirjastuse raamatuid. Ilusaid lugemiselamusi! ❤️

Toimetaja Tuuli Kaalep:

„Minu Filipiinid”
Autor soovib reisimise ühendada millegi kasuliku tegemisega ja nii satub ta Saksa Punase Risti vabatahtlikuna Filipiinidele. Saame pildi suure organisatsiooni toimimisest ja selle aeglaselt toimivast ja keerukalt juhitavast masinavärgist. Vabatahtlik, kellega esmalt midagi peale hakata ei osata, sest meediainimest pole selles kontoris varem nähtud, saab peagi hoida kaamerat ja dokumenteerida majade tugevdamist looduskatastroofide vastu, koguda kodu kaotanud inimeste traagilisi lugusid, korraldada koolitusi… Autor on inimene, kes lihtsalt ei oska niisama, varbad vees, passida, vaid sattub ikka sinna, kus elu keeb. Lisaks selgub, et Filipiinide toite iseloomustab viisakas inimene sõnaga „huvitav”, isegi mangosid, millest autor unistab (küpsed mangod, mõtelge!), süüakse seal kandis pooltoorelt ja soolaga. Selles raamatus on hiilgust ja viletsust, valu ja vaprust, heaoluriigist pärit inimese süütunnet ning muidugi terve galerii häid ja vahvaid inimesi. Filipiinide kirevus võtab põhjamaalasel silme ees kirjuks. 

„Meie sibullilled”
Mina ei ole aiapidaja ja lillendusest suurt ei tea. Aga kui ma kunagi peaksin hakkama aeda harima, siis just see raamat on minu tööriistakuuri raamaturiiulis see esimene. Just sellepärast, et tegu ei ole entsüklopeedia ega õpikuga, samas see õpetab küll, aga õpetussõnu lugedes on mul hea tuju, tohutult huvitav ja ma siiralt usun, et kunagi ma vähemalt mõnda saadud teadmist ka rakendan. Kus küll? Oma tulevases aias muidugi. Väga ilus raamat, suurepärane pildimaterjal ja mõnus stiil. Ilmselt vaatan ka oma vahuveiniklaasid kriitilise pilguga üle.

„Piano pianissimo“
Ka mina olen Viljandist, olen käinud Paalalinna koolis ja õppinud Viljandi muusikakoolis klaverit ja saanud klaveriõpetajalt joonlauaga vastu näppe. Lisaks elas  üks mu sõber autoriga samas majas ja ma olen kordi kuulnud, kuidas ta klaverit harjutab. Sellega kokkupuutepunktid ka lõpevad. Minust muusikut ei saanud, Kullerkupust sai. Mälestused saksakeelsetest klaveritundidest eraõpetajaga muusikakooliõpetaja eest salaja, võimalus õppida konservatooriumis nii Bruno Luki kui ka Lilian Semperi käe all. Puhas muusika. Semperi õpetussõnad, et pianist vajab külma pead ja sooje käsi, mitte vastupidi. Muusikutee ei ole alati sirge ja elu ei ole alati ilus. Aga eluterve irvitus pühib päris tihti pisarad palgelt. Väga muhe raamat ja aus sissevaade ühe andeka muusiku ellu.

Kirjanik Justin Petrone:

Absoluutselt soovitan Kristi Ilvese „Minu Mulgimaad”, mis on minu meelest hästi korraldatud ja toimetatud raamat, mis pakub palju infot Mulgimaa ja mulgi kultuuri kohta. Isegi kui Mulgimaa on meile Viljandis lähedal, on ta mõnes mõttes ikka kaugel, oma aeglasema tempo ja maailmavaatega. Ilvese mälestused enda lapsepõlvest maal meenutasid mulle ka Sulev Nõmmiku vana programmi “Meie Uduvere” ja pakkusid nostalgilisi hetki isegi mulle, inimesele, kes pole siit maalt pärit.

Tootmisjuht Tiina Tammeorg:

Soovitan lugeda Kristel Vilbaste „Meie joogivee” raamatut. Vesi on eluks vajalik ning selles raamatus peituvad kõik õpetussõnad selleks, kui meil kraanist enam juhuslikult puhast vett ei tule. Nagu näha, on sellel aastal olnud Eestis mitu sellist juhtumit: Kuressaare kolibakter, Viimsi veekriis. Mida teha siis, kui vesi ei kõlba juua? Mida teha, kui meil ei ole lubatud vett tarbida? Kristel Vilbaste raamat aitab nendele küsimustele vastata ja annab hea ülevaate Eesti allikatest, mille vesi sobib joomiseks.

Epp Petrone ja Väikese Myy „Meie maaelu” on jätk „Meie taluelu” raamatule. Nii nagu esimene raamat, on ka selle jätk sama hästi ja põnevalt kirjutatud. Ava raamat ükskõik mis leheküljelt ning saad teada lõbusaid ja õpetlikke nippe, mis tulevad kasuks ka neile, kes maal ei ela.