“Vanaema kokaraamatu” sünnilugu –kommenteerivad autor ja toimetaja

Tekst: raamatu autor Väike Myy:

“Ei, ma ei tee seda! Ma ei saa hakkama… Kõik need kaalud ja mahud… ma ei ole kokk, ma teen alati kõike umbes! Jah, ma olen aastakümneid süüa teinud, aga viimasel ajal ei viitsi ma kaasalegi süüa teha. Ja miks just mina? Neid vanaema-toite oskavad teha sajad teised vanaemad ka!”

 “Ole nüüd rahulik, “Vanaema hoidised” tegime valmis ja päris ilus tuli välja.”
“See pidigi hästi välja tulema, need retseptid olid mul kõik grammipealt kirjas. Hoidiseid tuleb teha täpselt. Aga ma ei oska teha toiduraamatut…” (Peaaegu nutan.)
Selliseid jutuajamisi oli meil Epuga tihti. Virisesin nagu jaksasin, olin vihane enda ja Epu peale, et meil üldse selline jultunud mõte tuli, hoidisteraamatule paariline teha. Päris kokaraamat!

Aga valmis ta lõpuks sai. Kui palju kordi pidin oma peas otsima vastuseid küsimusele “kas saaksid mahtusid täpsustada” ja “kui kaua see asi ahjus peab olema”…

Ja siis algas pildistamine… kõigepealt menüüd, nimekirjad toiduainetest, nõude ja linikute/taustade otsimine… Uskuge või mitte, teha valmis üks ilus ja pädev retseptiraamat on raskem töö kui romaani kirjutamine. (Olen nüüd mõlemat teinud ja oskan võrrelda.) Toidu degusteerimine vähemalt oli tore ja lõbus.
Minu ümber oli kannatlik ja optimistlik meeskond. Toimetaja Epp Petrone, pildimeister Kairi Sakla, keeletoimetaja Riina Tobias. Iga pisiasi sai läbi arutatud, ümber tehtud, veel kord kontrollitud ja ümber tehtud… kuni tuli välja see variant, mis nüüd kaante vahele saanud on ja kasutajate heakskiitu või laitust ootab.

Tekst: raamatu toimetaja Epp Petrone

Jah, päris kindlasti oli see minu idee, et Myy imelised turvalised toidud jõuaksid kaante vahele. Käisin tal külas, sain süüa ja sain mõttekiiksu pähe…

Esialgu mõtlesime võimalusele, et teeme lihtsas vormis retseptikogu ja Myy ise joonistaks karikatuurid illustratsioonideks (tema joonistused on ju näiteks raamatus “Nõid annab nõu”). Eks kirjastamine ongi alati riskimine, tunnetamine… Aga tunnetades tekkis arusaam, et soovime teha suurejoonelisemalt, riskida (et te teaks, värviliste fotodega kokaraamatu tegemine ei ole odav lõbu… karikatuuridega retseptikogumik oleks olnud lihtsam).

Idee teisenes edasi. Esimese hooga tegime ühte kokaraamatut, aga siis saime aru, et retsepte on tegelikult nii palju, et hoidised sobiks panna ühte ja muud toidud teise raamatusse. “Vanaema hoidised” ilmus selle aasta kevadel ja ma tegin selle raamatu põhjal ka ise suvel moosi, saades aru, et nii mõneski kohas olin ma toimetajana ülejala lasknud (et kui kaua siis ikkagi murakamoosi keeta, mitu minutit? Pole öeldud!). Kokaraamatu teksti toimetades oskasin olla veel pedantsem.

Ma arvan, et väga paljud meist teevadki süüa umbes. Ja see võib olla päris tüütu, kui keegi küsib: kui palju jahu sa klimpidesse paned? Samas kokaraamatut ei saa siiski niimoodi teha, et asjad on umbkaudsed, me peame arvestama algajate kokkadega. Ja kuigi väga paljud teevad süüa umbes, armastavad väga paljud ka kokaraamatuid inspiratsiooniks üle lugeda, kogustest-aegadest silmadega üle käia. 

Kui teksti peenhäälestus sai ühele poole, algas pildistamine… Soojas hommiku- või õhtuvalguses saab tegelikult ka telefonikaameraga korralikke pilte teha. Katse-eksitus õpetas, milline valgus toimib ja kui palju annavad juurde tobedad pisikesed detailid nagu oksake siin ja õunake seal. Mina ise ka pildistasin üles nii mõnegi toidu (tasuks sain süüa!). Peamine fotograaf oli Kairi Sakla, aga tegime koostööd teiste fotograafidega. Näiteks täiesti ebafotogeense hakklihakastme puhul vandusime alla ja palusime abi Tuuli Mathisenilt, kellel oli õnnestunud teha ilus pilt kunagi varem. 

Ja lõppkokkuvõttes… kaua tehtud, kaunikene! Olen rahul, et saime need väärikad vanaema-toidud kaante vahele (ja seal pole ainult klassika, nii hoidistes kui kokaraamatus on ikka üllatusi ka). 
Ma kahtlen, kas ma elus veel kunagi kokaraamatut teen.

Aga kõigisse muudesse maailma kokaraamatutesse suhtun ma nüüd vääääga suuuure respektiga! Suuremaga kui enne seda kogemust.