Johanna Adojaan “Minu Belgia” kirjutamisest

3. märtsil on rahvusvaheline kirjutamise päev, sel puhul küsisime meie värskelt autorilt Johanna Adojaanilt: mis tunne oli kirjutada raamatut?
Raamatu leiad siit.

”Minu Belgia”: sissevaade kirjutamise köögipoolele
Johanna Adojaan

Kooli ajal vihusin ma arvustusi kirjutada, pubekana nautisin eksisteerimise ängi ja võlusid lahkavat luuletamist, gümnaasiumis askeldasin koolilehe tiimis. Fotograafiaõpingute ajal sättisin oma pildid raamatuteks, seltsiks tekstid, ja siis alustasin päris täiskohaga tööd: idufirmade tegevusi kajastava ”Äripäeva” ajakirjanikuna.

Sellele kõigele paralleelselt olen pidanud blogi, mis algas vast kuskil 12-aastasena “emps tegi pastat, kass tõi hiire” banaalses stiilis. Vanuse kasvades läksin üle reisiblogile ehk kirjutasin siis, kui reisil käisin või vahetussemestril viibisin. Kõigist kirjutamistest olen ma just blogi alati kõige rohkem nautinud – seal saan kirjutada täpselt nii, nagu mulle meeldib. Ei pea jääma neutraalseks, pole vaja viisakat ülesehitust või punnitatud analüüsi. Lihtsalt sündmused ja tegevused, siiralt ja küllaltki filtrita. Kogu oma poeetilisuses.

Kunagi kommenteeris mu kirjandusõpetaja, et mu kirjutised on nagu “sefiiritort vahukoorega”. Meenutan seda kriitikat heameelega – eriti kuna mulle maitsevad väga nii sefiir kui vahukoor ning ma ilmselt ainult magustoitu söökski, kui see oleks aktsepteeritav.

Ma olen alati arvanud, et olen pigem introvert, aga ajakirjaniku töö juures nautisin tegelikult kõige rohkem just intervjuusid ja töövarjupäevi – kogu uute inimestega suhtlemise aspekti. Küll aga igatsesin kasuminumbrite kajastamise asemel rääkida, milline täpselt nägi välja idukontor (nii palju detaile!) ning majandusnäitajate analüüsimisest rohkem tekitas mulle põnevust, kuidas keegi täpselt ettevõtte asutamiseni jõudis ning millised inimene on töömaski taga (juht on hull suusataja, kui põnev!). Nõnda otsustasin ühel sügisehakul, et on aeg edasi liikuda, loobuda tööst ajalehes ja hakata vabakutseliseks, seeläbi tüürida hoopis turunduse ja reklaami poole – tundus, et see võiks pakkuda igatsetud mängulisust.

Läks nii, et edasi kujunes “harmooniline eklektika”, kui laenata ühe muusikust tuttava sõnu. Mu vabakutselise-lauale leidis tee kõiksugu erinevaid projekte, reklaamindusse pole ma jõudnud siiani süveneda. Nii kriban ma tänase päevani sisuturunduslugusid, artikleid, tootetekste; pildistan portreesid, tooteid ja konverentse ning kujundan muusikaalbumeid ja trükiseid. Lisaks on mul väike vanakraamiäri, mille sünnist kirjutan raamatus, ja tegelikult avasin ka keraamikastuudio, sellest hiljem.
Kirjutamine on mul aga südames, see on kõigist tegevustest kõige rohkem ja loomulikumal viisil “minu keel”. Viimane blogipost ilmus mul Hiinas, kus ma veetsin pool aastat magistriõpingutest – see on tänaseks juba viis aastat tagasi, ometi, kui ma seda postitust üle loen, siis on mul tunne, nagu oleksin taas kohapeal. See omakorda täidab mind tundega, et ma “igatsen kirjutamist”. Mis muidugi tähendab, et soovin ajada seda johannaadojaanilikku kohati ebavajalikult detailset mulli.
Nii et kui ma eelmise uusaasta tähistuste järgselt Otepääl elukaaslase maakodus päevinäinud nahktugitoolis lösutasin, koivad kaminasimsil ja villased sokid auramas, kerisin enne lauamänguõhtut aega parajaks tehes telefonist Facebooki voogu ning mulle jäi silma Petrone Printi postitus uute autorite otsingute teemal, kergitasin korraks oma kulme ja suunurki. Viisin pilgu puuronte limpsivale leegile ja hägustasin pilgu… Silme ees hakkas jooksma romantiline kujutluspilt kohvikus raamatu kirjutamisest. Mühatasin omaette – no tõesti, iga vähegi kirjutamist nautiv inimene unistab ilmselt raamatu kirjutamisest, kas mul on üldse mõtet loota. Ometi kolisin mõni hetk hiljem ümber diivanile – asi on tõsine! –, lükkasin prillid ninal korralikult paika ning tippisin sõrmede välkudes otsingut korraldavale Epp Petronele kirja. Kui ma isegi ei proovi, siis ei ole ju võimalustki, sisendasin endale – niisiis tuleb tegutseda, muud varianti pole.
Tagantjärele on kurbnaljakas mõelda, et ma isegi ei maininud selles kirjas oma ajakirjanikukogemust, mis ometi on põhiline tõestus, et ma olen ka n-ö päriselt kirjutamisega tegelenud. Epp Petrone vastas veel sel samal hilisel tunnil ning leppisime kokku proovitöö. Olnuks mul vaid saba, mida liputada! Täitusin meeletu elevusega.
Järgmised nädalad hõljusin kuskil unistuste ja hirmuvärinate piiril. Kirjutasin ühe raksuga valmis nii kondikava kui esimesed peatükid, siis aga tabas mind klassikaline kunstnikukramp – kas ma ikka oskan kirjutada, kes seda üldse lugeda peaks tahtma, see kindlasti pole piisavalt intellektuaalne…
Raskete pisarate ja hõljumapaneva rõõmutunde vahepeal lubasin elukaaslasele, et “kui see peaks läbi minema ja ma tõesti osutun valituks ning hakkan päriselt seda raamatut kirjutama, siis selle unistuse täitumine olgu seemneks järgmise unistuse jaoks – ma ostan endale honorari eest savikedra”. Nimelt kui ma eelpoolmainitud vahetussemestril olin, siis avastasin paraku, et seal Hiina koolis oli fotoõpetajate inglise keele tase pea olematu, nii tegelesin ma pool aastat igapäevaselt hoopis keraamika ja graafikaga. Potikedra keerutamisest sai mu lemmiktegevus, tõeline meditatsioon ja adrenaliinilaks ühes. Tagasi Belgiasse minnes ja sealt mõne aja pärast tagasi Eestisse tulles jäi see teema mu elus aga soiku, kuni mul õnnestus end ühele Põhjala tehases asuvale keraamikule kedra-üüriliseks poetada. Nõnda olin proovitöö kirjutamise ajaks taas iga paari nädala tagant näpud savis olnud ja igatsesin omale täitsa enda masinavärki.
Ja mis juhtus! Mind valiti kirjutama ”Minu Belgia” raamatut. Ogarana tundunud unistus läks täide.
Minu raamatukirjutamine nägi välja täpselt nagu filmides, ainult et prügikasti poole lendavate kokkukäkerdatud mustandipaberite asemel turritas mul iga ahastusmomendi korral üks uus hall juuksekarv otsaette – see pole mingi liialdus, neid tekkis selle aastaga silmnähtav kogus. Ja sülearvuti klaviatuuril pole klahvid enam siledad vaid natuke nõgusad, kulutatud. Klõbistasin peamiselt kohvikutes, nii nagu ma ka romantiliselt ette olin kujutanud: Viru keskuse Literaadis, Fotografiskas, Kiosk NO3-s, the Bricki röstikojas, Kristiine keskuse Gustavis ja Ristikheina kohvikus, reeglina kõrval mu lemmik matcha latte ja koogiviil.
Suvel pagendasin end Saaremaale maakoju kirjutamislaagrisse. Vanavanemad turgutasid mind väsimatult ning arvuti kõrval laual olevad joogid olid kohvikute omadest veel luksuslikumad – hommikukohvile järgnes värske mündi tee, mis õhtul asendati luksusliku valgeveinipokaaliga, kus hulpisid säravalt rubiinpunased metsmaasikad. Milline hoolitsus! Käisin korduvalt ka raamatu peategelase Belgia rüpes kribamas.
Mida rohkem tähtaeg lähenes, seda pingelisemaks olukord läks. Mingil hetkel valdas mind unenäoline tunne, justkui iga inimese näost, kes vastu tuleb, peegelduks üks küsimus: “Kuidas raamatu kirjutamine edeneb?”. Aga nagu ikka, võtab sellistel hetkedel mingi teine maailm üle – nagu ka lõputöid tehes kaob maailmast korraks (näiteks pooleks aastaks) kõik muu… ja kui see valmis saab, läheb elu tavamoodi edasi.
Päris samamoodi siiski mitte. Pärast raamatu ilmumist on mul tunne, nagu oleksin järsku täitsa paljalt terve Eesti ees. Selle juures lohutab mind aga tublisti mõte, et me oleme kõik siiski inimesed – loodetavasti leiab iga lugeja ikka midagi, millega samastuda või mis, just vastupidi, pakub uut mõtteainet, olgu see siis Belgia osas või lihtsalt mõne mu inimkogemuse osas. See on ometi nii tore! Ja kui ei leia midagi kõnetavat – ka tore. Me oleme täiesti erinevad, ja see on põnev